Fotomeenutusi Tai reisist

Kaks nädalat Tais

Esimest korda Tais ehk kuidas oleks mõnusam reisida.

Tundsin juba mõnda aega suurt igatsust soojuse ja päikese järgi. India viisa taotlemisega olin aga lootusetult hiljaks jäänud. Pealegi oli mul sel aasta võimalus ära sõita ainult maksimaalselt kolmeks nädalaks ja lennupiletid tundusid selle lühikese aja peale liiga kallid.

Kuna sõbrannagi tahtis päikese kätte minna, aga mitte Egiptusesse ning Kanaarid tundusid jahedavõitu, jäi üle veel Tai, mis oli meie mõlema jaoks midagi uut.

Kuna mina olin seekord hinnatundlikum kui sõbranna, jäime ootama viimase hetke pakkumisi. Hakkasin vaikselt asju kohvrisse koondama juba siis, kui pileteid veel polnudki. Enne jõule leidiski Marju lennupiletid ja mõte sai reaalsuseks. Muide pisut hiljem avastas ta veel koha, kus olid veel paremad pakkumised. Nii et kui olete valmis Helsingi kaudu reisima, siis vaadake viimase hetke pakkumisi www.napsu.fi

Aga meie poolt valitud kuupäevad tähendasid seda, et vana-aasta õhtu möödus meil lennukis ja uus aasta saabus tund aega enne Phuketi saarele maandumist. Mõnes mõttes oli hea lihtne: ei pidanud kodus pead vaevama, et mida teha, kuhu minna või mida selga panna...:-)

Marju broneeris kolmeks esimeseks ööks hotelli, et ei peaks kohe ööbimiskoha pärast rabelema hakkama.

Aga mina olin laisk kodutöö tegija.... Isegi selle hotelli kohta eriti ei viitsinud uurida. Teadsin, et Phuketi saarega samanimelises linnas ja kõik. Kuigi olin laenanud Lonely Planeti Tai kohta, jõudsin sealt üsna vähe haarata. Lootsime lihtsalt kulgeda ja vaadata, mis elu toob. Indias toimis see justkui vägagi hästi. Juhtusid sündmused, mis olid minu meelest imelised.

1.jaanuari varahommik Phuketis tervitas meid päiksetõusuga. Olime nende hulgas, kes tahtsid viisa saada lennujaamast (see on võimalik 15-päevase viisa korral). Kuna meil kohalikku raha polnud, siis olime arvestanud, et see peaks maksma 22....25€. Ametnik aga kasseeris kõigilt rahulikult 30€. Päris hea teenistus...

Vahetasime lennujaamas pisut raha ja hankisime paar saare kaarti. Ustest väljudes nägime kohe, et ukse taga oli samuti rahavahetus, kus kurss juba pisut parem. Meenus vana tõde: lennujaamas on alati kõige viletsam vahetuskurss. Seega tasub sealt hankida minimaalne kogus kohalikku raha.

Olime teadlikud, et lennujaamast oma ööbimiskohta Phuketi linna on võimalik jõuda bussiga, kuigi hulk taksojuhte üritab turiste veenda vastupidises. Tasuski vaid välisustest pisut vasakule liikuda, kui nägime suurt silti ja bussi.

Bussisõit Phuket towni lõi meile petliku ettekujutluse, et liiklus on suhteliselt hõre ja rahulik. Buss peatus kusagil linna ääres ühe suure ostukeskuse lähedal (Big C). Huvitav, kuidas ja kuhu edasi???

Kuna oli alles varahommik ja hotelli check-in alles 14- st, otsustasime ostukeskuses pisut ringi vaadata. Ustest sisenenud, sattusime kohe tseremooniale, kus oranžis riietuses mungad tõenäoliselt õnnistasid inimesi uue aasta saabumise puhul. Neile oli see mitte 2014 vaid 2557. Saime ka meie õnnistatud... Tundus olevat hea algus meie reisile:-)

Ostukeskuses jõudsin üllatusega märgata, et Tais kestab kilekoti vaimustus: iga viimsemgi kui pisiasi pakitakse eraldi kilekotti:-(

Aga hotelli jõudmiseks me muud varianti peale takso ei leidnud. Sõit kestis päris kaua...Võisime järeldada, et kesklinnas me ei asu.....

Tuba üllatas meeldivalt: suur teler, konditsioneer, külmik kahe pudeli veega, toimiv wi-fi, soe vesi, väike rõdu.......Kusjuures iga päev koristati ja toodi vett juurde.

Peagi saime aru, et suhelda saab siin üsna raske olema- väga vähesed suhtlevad inglise keeles – seda isegi hotellides ja restoranides. Esimese päevaga mõistsime ka seda, et meie suurepärane tuba ongi vaat et ainuke tore asi selles linnas (väikese liialdusega öeldes). Hotellitöötaja jutust sain ma aru, et bussidega saab igale poole hästi odavalt sõita. Teisel päeval selgus, et otse randa meie hotelli juurest sõita ei saa - selleks tuli leida mingi teine kohalike busside bussijaam. Arvasime, et ehk ei ole pikk maa ja et lähme kaardi järgi jalgsi. Hakkasime kõndima suhteliselt suure ja tiheda liiklusega tänava ääres. Paistis, et olime ainukesed inimesed, kes jala käisid....Põhiliseks liiklusvahendiks kohalikele on ikkagi motoroller.

Käisime ja käisime- teekond oli arvatust palju pikem ja palav oli ka loomulikult- mina ei orienteerunud üldse enam, kus me oleme. Asi lõppes sellega, et mootorrattatakso sõidutas meid vajalikku bussijaama ja sealt hüppasime kohe bussi peale, millega sõitsime Patongi randa. Tagantjärgi tarkusega võib öelda, et võib-olla tasunuks pisut oodata, ringi vaadata ja mõnda teise randa sõita. Aga noh- lõpuks ometi mere äärde ja vette. Patongi rand oli meeletult rahvast täis. Ujumiseks eraldatud alad vaheldusid skuutrite aladega. Nagu enamus randades, tuli ka seal rannatooli eest maksta. Vaatasime, et esireas olid kohad vabad ja kobisime sinna. Pärast kuulis Marju, et see oli vist see kõige kallim rida...ehk siis merest kaugemal olevad kohad on odavamad....

Loomulikult ei suutnud me pärast selliseid katsumusi õigel ajal rannast ära minna. Mina püüdsin küll rohkem varju all püsida, aga ikka suutsin mõned kohad oma nahal roosaks saada.

Läksime ühte teeäärsesse kohalikku söögikohta sööma. Kahjuks oli seal väga ebameeldiv hais ning head tunnet söömaajast ei jäänud. Imelik, miks me üldse sinna jäime??? Tagasi Phuket towni sõitsime taksoga. Oli ikka mõnus tunne istuda vahelduseks puhtas mugavas autos:-)

Kolmandal päeval ei viitsinud enam randa seigelda, pealegi vajas meie roosa nahk taastumist. Olime juba pisut targemad ja oskasime (tegelikult küll Marju oskas)oma hotelli juurest linnatranspordiga (ehk katusega veoautoga) sõita keskuse poole.

Jalutades jäi täiesti juhuslikult jäi meie teele sümpaatne söögikoht. Muide, kirjutan seda praegu meie kaheksandal puhkusepäeval, aga meie jaoks on see endiselt erakordselt meeldiv kogemus. Kokk ise tervitas meid ja suhtles meiega päris heas inglise keeles. Kogu tema tegutsemine- see, kuidas ta külalisi vastu võttis, kuidas ta rääkis, kuidas ta toitu lauale asetas - kõik see oli ääretult väljapeetud ja aupaklik, ääretult kohalolev kõiges selles, mida ta parasjagu tegi. Ta on üks neid, kes on oma ala kunstnik(tsiteerin viimase lausega Marjut). Siin kogesime esmakordselt Tai viisakust, millest nii palju kuulnud olin.

Kohtasime seal ka ühte rootsi vanahärrat, kes meenutan meile Vana Toomast. Ta küsis, et me miks me nii õnnelikud oleme:-) Ma ei mäletagi enam, kas ja mida me talle vastasime, aga igatahes oli tema arvamust tore kuulda. Kuulnud, et oleme Eestist, teatas ta, et külastas nii umbes 50 aastat tagasi REVALIT:-)) Ma ei saanud kohe arugi, et mis linn see nüüd oli....Tõeline Vana Toomas üleskeeratud vuntsidega:-)) Ta mainis, et tegemist on väga hea restoraniga. Hea oli kuulda, et keegi oli meiega ühel meelel.

Tahtsime õhtul samasse kohta sööma minna, aga paraku oli see juba suletud. Kahju, et ei tabanud kohe lahtiolekuaegu küsida....

Teise päeva õhtuks, kui oma roosad nahad hotelli vedasime, oli meile selge, et Phuket towni me kaheks nädalaks küll jääda ei taha. Liiga vaevaline tundus randa pääsemine. Taksoga pole muidugi mingit vaeva, aga paraku minu eelarvesse see ei mahtunud. Hakkasime otsima booking.com-i kaudu uusi variante. Pidime tõdema, et rannaäärsed majutuskohad olid tunduvalt kallimad. Nii et nokk kinni - saba lahti ja vastupidi...

Lõpptulemusena valisime välja hoopis Krabi piirkonnas Ao Nangis asuva J2B Beach Resordi, olles kaalunud eelnevalt ka Samui ja Pha Ngani saarte varianti, mis olid meie asukohast olulisemalt kaugemal. Kui uskuda Lonely Planet-it, siis oleks kestnud sõit sinna kaheksa tundi bussi ja praamiga.

Seetõttu valisime Ao Nangi, kuhu eeldasime umbes 2,5 tunniga kohale jõuda.

J2B pidi tutvustuse järgi olema rannalähedane rahulik koht, kus kogu territooriumil vaba wi-fi. Lugesin kohe mitu korda, et kas ikka tõesti on rand lähedal. Seda on oluline on tähele panna, sest meri ei tähenda veel randa...igal pool ei ole võimalik ujuda.

Marju tegi broneeringu ning seejärel oli vaja välja uurida, kuidas me sinna kohale jõuame.

Vedas meil, et hotellitoas oli nii hea internet:-)

Valik langes kallima, kuid kiirema võimaluse kasuks: praamiga otse üle mere. Tellisime ühe reisibüroo kaudu piletid (krediitkaardiga-õnneks Marjul oli- tuli ette ära tasuda,) ja transfeeri.

Sadamas selgus ebameeldiva üllatusena, et meie voucheril polnud kirjas mitte sõit otse Ao Nangi vaid Phi-Phi saarele ja sealt alles mitme tunni pärast teise laevaga Ao Nangi.

Mõtlesime algul, et ju siis otselaeva lihtsalt ei läinud, aga tegelikult oli see vist lihtsalt reisibüroo kaval trikk - osav müügimees laeval tegi meile selgeks, et meil on hoopis vedanud, et saame korraga kaks reisi. Aga loomulikult ei pakkunud ta meile tasuta lõunaid. Lasime endale pähe määrida 500 bahti eest paadireisi Phi-Phi kõrvalolevale väiksele saarele, lisaks veel lõunasöögi 200 bahti.

Paadireis oli suhteliselt mõttetu. Pidin tõdema, et astusin kolmandat korda samasse ämbrisse....Olin täiesti ahastuses: kuidas on see võimalik??? Arvasin, et sõidame saarele, läheme maale ja jalutame seal pisut ringi. Tegelikult jäime saare juures ankrusse, aga ma ei kannata ju üldse loksumist (kogesin seda juba aastaid tagasi Egiptuses)- juba enne seisma jäämist iiveldas. Soovijad lasti ujuma. Läksin samuti vette, et loksuvalt laevalt ära saada, aga abi sellest kahjuks polnud. Kuidagi kannatasin reisi lõpuni.

Lõunasöök toimus Phi-Phi saarel ja kujutas endast buffeed. Parim nali oli see, et kui olime öelnud, et oleme taimetoitlased (aga nõus ka kalaga) siis hoolimata sellest, et valikus oli igasuguseid taimseid roogasid, toodi meile eraldi taimetoiduna friikartulid ja mingid köögiviljad taignas (rohkes õlis küpsetatud:-)) Nii armas:-)

Kokkuvõte eelnenust: ei ole mõtet kohe lasta endale midagi müüa. Oleksime võinud rahulikult saarel ringi vaadata, päevitada ning süüa kindlasti odavamalt kui 200 bahti. Ja kui oleks väga tahtnud, oleks seal tunduvalt odavamalt ka mõne paadisõidu saanud osta.

Tegelikult polnud mingit eraldi reisi vaja, sest teekond Phi-Philt järgmise laevaga Ao Nangi oli erakordselt maaliline: püstloodis veest välja kerkivad kaljud olid just nagu vee all peituva hiiglasliku krokodilli pinnale ulatuvad hambad. Neid oli väiksemaid ja suuremaid.

Päike hakkas loojuma, kui lõpuks Ao Nangi jõudsime. Selgus, et meie laev ei saa Nophharat Thara sadamasse sisse sõita. Nii transporditi pagas ja reisijad väiksemate paatidega sadamasse.

Meid ootas transfeer nagu lubatud. Ainult, et ta sõitis kahtlaselt kaua meie sihtkohta....

Booking.comi lehelt olime lugenud, et meie rannalt on 10 minutit jalutada, et jõuda suuremasse keskusesse...

Sõitsime ja sõitsime, suure maantee pealt keerasime metsa vahele ja kulgesime veel jupp aega mööda käänulist kitsast teed. Lõpuks bussijuht peatus ja teatas, et edasi ta ei pääse ja et meil tuleb pisut jalgsi minna. Minu küsimuse peale, et kui kaugele, vastas ta, et umbes 200 meetrit. Jõudsime randa. Huvitav, kas selline meri siin ongi ??? Kahtlaselt madal lomp tundus..... Vantsisime edasi kohvrid käes. Majutuskoht, mis meile esimesena ette jäi, polnud kahjuks meie oma. Päris raske oli kohvritega seal liivas ukerdada. 200 meetrist polnud juttugi....Hämardus juba ja hakkas vihma tibutama. Tõstsin endale kohvri pea peale ja hoides seda niimoodi kahe käega kinni, ukerdasin edasi. Sedasi oli igal juhul kergem kui ühe käe otsas tarida.

Järgmise majutuskoha ees pikutas üks meesterahvas õhtuhämaruses rannatoolil ja jälgis huviga meie lähenemist. Minu küsimusele, et kas ta teab, kui kaugel on J2B Beach resort, vastas tema eestikeelse küsimusega:

"Eestlased olete või?" "Jaa, oleme". Ta tutvustas end viisakalt, aga meie küsimusele vastata ei osanud. Küsisin mere kohta, et kas ongi nii madal. Saime teada, et parasjagu mõõn. Tõusust ja mõõnast oli küll hea teada saada. Muidu oleks võib- olla hommikul kusagile saarele kõndinud ja pärast poleks enne õhtut tagasi saanudki:-)

Seadsime sammud edasi. Muide, seda eesti meest me rohkem ei kohanud....Haihtus ära kuidagi salapäraselt.....

Kokku käisime kindlasti üle poole kilomeetri enne kui kohale jõudsime. Sadu tugevnes.

Meie majake oli tõesti rannale väga lähedal. Aga kuna olime just tulnud oma vägagi korralikust hotellitoast, siis meenutas siinne meile pioneerilaagrit või mõnda ashramit...Hm, üsnagi askeetlik. Kraanist tuli külm kollane vesi, wi-fi oli ainult restoranis. Aga see selgus muidugi pisut hiljem...

Enne seda tegime veel ühe vea, mida ei tohiks reisides teha. Meil oli broneering seitsmeks ööks ja me maksime kohe kõik ära....

Pärast esimest ööd ja hommikut võivad selguda sellised häirivad tegurid, mille peale kohe üldse ei tule. Aga samas - ka positiivsetest asjadest ei pruugi kohe aru saada....

Olime oma eluruumist pisut rusutud, kuid suutsime jätkuvalt enda üle nalja teha. Marju lause peale, et sellise veega ta küll pead pesta ei taha, kommenteerisin mina, et vaata kui hea, et me blondid ei ole:) Õhtul voodis lesides tegime juba uut tegevusplaani: küsime hommikul oma raha tagasi ja uurime teisi kõrvalolevaid majutuskohti. Hommikul saatsime bossile e-maili, sest töötajad eriti inglise keelt ei rääkinud. Ja oh mis üllatus- peagi sain temaga telefoni teel rääkida. Ta oli äärmiselt viisakas ja tema inglise keel hästi arusaadav. Ilma vastuväiteid esitamata oli ta nõus meile raha tagasi maksma. Olime kirjas nõustunud jääma kolmeks ööks ja nii me tegimegi. Huvitav, et pärast raha tagasisaamist läks enesetunne palju paremaks. Vist sellepärast, et saime just kui oma vabaduse tagasi. Meie majake ei tundunudki enam nii trööstitu. Vastupidi- ilus päev oli ju alanud ja meie onn oli ainuke, mille lodža oli vaatega merele, mis loksus umbes 30 meetri kaugusel. Päeva edenedes hakkas alles kohale jõudma, kui vahvasse kohta me tegelikult sattunud oleme.

Aga J2B-st oli raha ju tagasi küsitud ja uus lahkumisaeg paika pandud...

Tundsin, et mul ei ole küll tahtmist uuesti kusagile kaugele reisima hakata, teadmata, mis meid tegelikult ees ootab. Seega oli meie plaan järgmine: kõnnime kõigepealt läbi oma üksiku saare (tegelikult küll poolsaare) majutuskohad, võrdleme hindasid ja uurime, kas on ülejärgmiseks päevaks ning edaspidiseks vabu tube.

Tuli tõdeda, et sooja veega tubade eest tahetakse umbes tuhat raha rohkem saada.....

Eks meie rahulolematuse ja masenduse põhjuseks oligi ju eelkõige see, et Phuket townis maksis meie väga hea kõigi mugavustega tuba vähem, kui siin külma veega üsna amortiseerunud elamine...

Valisime välja Sandy Beach Resordi, kus oli samuti külm vesi, aga tuba oli tunduvalt ilusam, puhtam ja personal sõbralik ning hoolitsev. Ka inglise keele oskus oli neil tunduvalt parem kui J2B-s. Hinnas sisaldus isegi väike hommikusöök: 1muna, kaks viilu röstsaia, või ja moos ning tee või kohv (üks tass, ei midagi rohkemat).

Sisse kolides avastasime muidugi ka miinuseid, mida me kohe tähele ei pannud. Näiteks pole toas eriti kusagile asju panna ja sellist privaatsust ka pole kui J2B-s. Interneti saab ainult õhtul ja seda ka väga vaevaliselt.

Aga sellest hoolimata oleme praegu rahul.

See, et oleme siin poolsaarel muust maailmast eraldatud, on ühtaegu nii halb kui hea.

Ühest küljest sõltume me ainult siinsete toidukohtade poolt pakutavast söögist (igal majutuskohal oma köök), kaardiga maksta ei saa, poodi pole. Aga teisest küljest annab eraldatus meile tohutu suure eelise nautida privaatsust, mida populaarsetes turismipiirkondades harva leiab. Vahel päevitamegi ainult kahekesi rannal, vahel on mõni inimene rohkem. Bikiinides võib majast randa jalutada ja tunda end peaaegu nagu kodus.

Kui tahame muu maailmaga suhelda on kaks varianti: mööda maad taksoga, mis teeb suure ringi ja on kallis või siis hääletada paati (ka mitte odav, kui iga päev peaks sõitma), et saada ühelt kaldalt teisele. Veesõidukeid on siin tohutult palju. Hommikul, kui valgeks läheb, algab merel tihe liiklus, mille mootorite müra levib kaugele. Sellele vaatamata naudime vaikust, rahu ja linnulaulu.

Elekter on meil õhtul alates kella kuuest, siis on võimalik ka wi-fit kasutada. Isegi see asjaolu on mõnes mõttes tore. Muidu istuksid siin mõne pere lapsed vist kogu päeva oma süleraalide taga...Aga nüüd on nad sunnitud leidma endale muud tegevust...võib-olla hakkavad nad märkama väikseid ja suuri krabisid, huvitavaid teokarpe, õuel hüppavat lindu või salapärast surinat puude otsas -ühesõnaga elusat ja imelist loodust, mis ümbritseb meid, aga mida kiirel pinnapealsel vaatamisel lihtsalt ei näe.

Pärast mõnepäevast S.B.-s viibimist oleme ühe naisega personali hulgast pisut rohkem sõbrunenud. Tal on armas nimi Tip, mida on hea lihtne meeles pidada:-) Meie nimede välja ütlemise ja meelde jätmisega nägi Tip aga suurt vaeva...

Reisi 8.päeval ärkasime mõlemad vara: tegime kiirotsuse minna „suurele maale“ seiklema. Ei teadnud isegi, kas Ao Nangi või Krabi linna. Kui me siis jälle olime tulemusteta käinud ühes ja teises suunas, et leida kohalikku odavamat transporti liiklemiseks, küsisin ühe nooremapoolse valge naise käest infot. Meie õnneks oskas ta anda meile põhjaliku ülevaate. Seejärel teadsime vähemalt, et sihtkohaks saab Krabi linn. Ka otsitud transpordivahend saabus:-)

Krabis tasus käia juba sellepärast, et esiteks oli meil raha juurde vaja (seina seest ju ikka saab võtta:-))ning teiseks avastasime seal päris ilusa templi.

Koduteel Noppharat Thara sadamas seisis ees järjekordne paadimehe leidmine..... Mina olin vist lõpuks suutnud oma trotsist ja solvumisest lahti lasta....

Olin tõesti väga solvunud, kui käinud Noppharat Thara sadamas esmakordselt puuvilju ostmas, küsis üks paadimees ülilühikese tagasisõidu eest 200 bahti. Hommikul olime üle saanud 100-ga....

See oli minu jaoks karjuv ülekohus. Vaatasin talle otsa ja küsisin, et kas ta on nüüd õnnelik. Tema ainult naeris.....Marju ütles, et ma ei hakkaks õiendama....

Sain aru ju küll, et raha pärast põdemine tuleb lõpetada, kui juba reisile tuldud sai. "Tühja kah ", mõtlesin, "nii või naa võetakse raha meilt osavalt ära. On nagu on.“ Pole mõtet ohkida, et madalhooajal on hinnad hoopis teised, praegu on praegu...

Proovisin tõesti oma muretsemise vabaks lasta ning pärast seda hakkasid positiivsed üllatused tulema. Näiteks saime hommikul üle vee 70 bahtiga ja õhtul tagasi armsa pisikese kiirkaatriga saja rahaga. Ja see kõik toimus ilma kauplemata, sest nagu nägime, paadimeestega see ei toimi. Nad kasutasid maksimaalselt ära oma võimalust turistide kõrghooajast võtta kõik, mis võtta annab. Võiksin ju nendest aru saada..:-)

Ühesõnaga: kaatrisõit oli igatahes ilus kingitus päeva lõpuks.:-) Noored häbelikud tüübid vist ise ka nautisid, et said natuke esineda:-)

Õhtul õnnestus isegi oma postkasti ja facebooki sisse logida. Mis saaks veel paremaks minna....??? :-) Jõime Marjuga kannu hiina teed ja see röövis meilt une:-)

9.päeva hommikul ärkasin juba enne seitset. Marju magas veel.

Hiilisin õue võimlema ja võtsin igaks juhuks telefoni ka, et teha mõned fotod. Üritasin suuri krabisid pildile saada, aga see on paras katsumus. Võid rahulikult vaadata, kuidas nad sinust umbes 10m kaugusel askeldavad, aga sinu lähedal olevast urust ta lihtsalt välja ei roni ja kõik. Seal peab iga väga kannatlikult passima ja mitte liigutama....

Täna pärast lõunat hakkas jälle vihma krõbistama- mõnusalt sooja vihma:-) See ei kurvasta meid üldse. Pilvisemad ilmad on väga head- saab rahulikumalt ringi hulkuda, ilma et peaks naha ärapõlemise pärast muret tundma.

Te ei kujuta ette, millega me end siin nuumame- noh et mitte jumala eest kaalust alla võtta....:-) Kuna restoranides eriti magustoite ei pakuta, siis sööme ise banaane kondenspiimaga:-)

Seitse päeva saime hakkama, ilma et sipelgad meie piimapurki (mis oli kilekotis ja kaks sõlme peal)oleks avastanud. Aga nüüd see juhtus:-(Õnneks ei olnud seal enam palju kraami ja teine purk oli meil ettenägelikult varuks:-)

Aga kuhu peita uus avatud purk tüütute väikeste putukate eest??? Mul tuli geniaalne idee: valasime kondenspiima pooleliitrisesse tühja veepudelisse ning keerasime korgi korralikult peale:-)

Meie puuvilju nad õnneks sellise agressiivsusega pole rünnanud. Mandariinid on säilinud juba mitu päeva. Arbuusiga läks küll pisut kehvemini: ostsime terve ja sõime pool ära. Teise poole jätsime järgmiseks hommikuks, aga selleks ajaks oli arbuus omandanud kergelt käärinud maitse. Sõime ikkagi ära.....ja isegi selle peale ei läinud kõhud lahti....:-)).

Pean kurvastama neid, kes kujutavad ette, et kindlasti on puuviljad kusagil soojal maal väga odavad- ei ole (kogesin seda Indias ja nüüd ka Tais). Mandariinid on siin kallimad kui Eestis. Hind sõltub muidugi ka sellest, kust osta....

Täna keskendusin sellele tundele, kui hea mul on olla. Hoolimata sellest, et riideid peaaegu seljas pole, on mu jalad ja käed kogu aeg soojad- see on just see, mida ma nii väga igatsesin. Käime võimalikult palju paljajalu.

Ujumisest polegi veel kirjutanud, sest teeme seda iga päev. Täna oli vesi erakordselt soe: pakun, et pealmistes kihtides +40c. Vist seetõttu, et tõus ja mõõn olid täna palju vähem märgatavad kui seni. Sellise merevee temperatuuri peale kirtsutab osa tõelisi eestlasi kindlasti nina- nagu vannis, ei karasta, ei jahuta jne. Mina naudin seda 100%. Jumaldan sooja kliimat ja merevett, kus ei teki mitte mingisugust külmatunnet.

Taevas on poolkuu ja õhtu on imeilus. Just mõned minutid tagasi juhtus midagi kummalist.

Jalutasin rannale ja vaatasin, kas hämaruses ka krabisid näha on. Üks sebiski minu läheduses ringi. Kükitasin maha ja tema jäi ka ühte kohta passima. Vaatasime tükk aega tõtt. Tegelikult ma muidugi ei tea, mida või kuhu tema vaatas... Võib-olla tuli hoopis muusikat kuulama, mis meie restoranis vaikselt mängis:-) See oli tõesti huvitav, et ta ära ei jooksnud, muidu nad liiguvad ju kiirelt nagu tolmurullid (Marju võrdlus). Ja siis ma puudutasin teda nii õrnalt ja ettevaatlikult, kui ma oskasin, jala pealt....ta ei jooksnud ära. Ja selja pealt...... ta ei jooksnud ikka ära.

Tõusin tasakesi ja läksin Marjule teatama, et ma vist hüpnotiseerisin krabi ära. Marju muidugi arvas, et krabi sai šoki.....Ma loodan siiski, et nii see polnud, sest kui uuesti vaatama läksin, oli ta kadunud.

Õhtusöögi ajal tuli pähe küsida Tipi käest, et mis ta arvab, et kui rendiksime ratta, kas siis leiaksime omal käel üles rahvuspargis asuva joa. Tema oli kindel, et suudame ja julgustas meid igati seiklema.

"Tomorrow, yes?" Vaatasime Marjuga üksteisele otsa. Homme? Aga miks ka mitte? Midagi ei tohi edasi lükata, muidu see jääbki tegemata.

Marju on küll väga hea autojuht, aga rollerisõidukogemus tal puudus- pealegi veel vasakpoolses liikluses. Sellele vaatamata olin kohe valmis temaga sõidule minema. Usaldan teda täielikult. Endal on mul ratta tagaistmel reisimise kogemus Indiast: nii umbes 600km:-) Tai liiklus ei tundu nii hullumeelne kui Indias, aga kindlasti peab motorolleriga olema VÄGA ETTEVAATLIK.

Pererahvas andis meile oma ainukese maakaardi kaasa, lisaks veel ühe telefoninumbri, kui hätta peaksime jääma.

Mina sain jälle rumalusega hakkama: ei pannud pikki pükse jalga. Tee kulges sedasi, et suurem osa ajast paistis päike ühe kintsu peale. Lohutasin end sellega, et vahepeal oli pilves.....Õhtuks oli ikkagi üks osa jalast roosa....Oi jah....mõistus, kus sa oled?

Aga muidu läks kõik hästi. Nägime väga ägedad välja oma kiivrite ja päikseprillidega. Mind ajas nii naerma, sest silmade ette kerkis millegi pärast filmilõik, kus Ervin Abel ja Liia Laats külgkorviga mootorrattaga kihutavad......:-)

Meie sihtpunktiks oli Khao Phanom Bencha rahvuspark- täpsemalt küll seal asuv Huai To juga. Sõita tuli umbes 40km või pisut rohkem.

Marju on hea orientatsioonivõimega- mul on igatahes väga vedanud, et temaga koos saan reisida.

Küsisime küll paaril korral teed, aga leidsime rahvuspargi viperusteta üles.

See oli mõnus elamus meile mõlemale. Mulle sobib kohe väga, kui saab pisut kive ja kaljusid mööda ronida. Lisaboonuseks veel mitmeastmeliselt alla tulvav sillerdav vesi... see oli võimas.....Imeline, kui korraks mõelda- kusagilt maa sisemusest voolab lakkamatult välja puhas vesi- see on ju ime.... Kui mingi seltskond tuli ja suitsud ette pani, tundus see mulle kui pühaduse teotamine....

Valget aega oli veel küllaga, seetõttu lisasime oma programmi Krabi linna lähedale jääva What Tham Suea ehk Tiigrikoopa templi, mis on kuulus selle poolest, et stuupa asub 600m kõrgusel praktiliselt püstloodis kalju otsas, kuhu viib 1237 trepiastet (lonely planeti andmetel).

Selle ülesronimise kogemuse jätsime me vahele....All oli piisavalt vaatamist....

Tagasiteel sõitsime läbi Ao Nangi linnast. Oi-oi-oi....Kui palju turiste, kui palju sagimist....ja seda võib-olla ainult kolme kilomeetri kaugusel meie pesast. Meil ikka vedas, et saime oma rahu ja privaatsuse, mille endale "tinistasime":-)

Niisiis olime juba "oma" sadamas, kiviviskekaugusel kodurannast. Ainult et nüüd tuli ju ringiga sõita....Kõige keerulisemaks osutus see teelõik, mida kõige vähem kahtlustada oskasime....

Sõitsime edasi-tagasi mingitel suurematel ja väiksematel teedel ja kuidagi ei suutnud õiget teeotsa, kust metsavahele keerata, üles leida. Pärast korduvaid teeküsimisi ja kaardinäitamist jõudsime lõpuks õhtupimeduses oma resorti, kus meid rõõmuhõisetega vastu võeti:-)

11.jaanuar

Järelejäänud aeg aina kahaneb. Täna otsustasime massaaži kogeda. Ei saa ju niimoodi Tais ära käia, et tai massaaži ei proovigi.

Massaaž oli korralik, mõnel määral erinev sellest, mida õppinud olen, pigem tugev kui nõrk, ka tempo oli kiirem. Huvitavalt tugev oli ka näomassaaž.. Omapärane kogemus jällegi- oled massaažis ja saad samal ajal vaadata kõikuvaid puudelatvu ja taevast. Mõnekümne meetri kaugusel loksub uinutavalt meri.....Mõnus....

Phuketi linnas olime lasknud endale jalamassaaži teha. Salong nägi väga viisakas välja. Enne ja pärast pakuti mingit salapärast värskendavat jooki. Paraku mõjus häirivalt kahe massööri, kes koos töötasid, omavaheline lakkamatu lobisemine. Seega nad minu meelest ei keskendunud üldse sellele, mida nad tegid.

12.päev.

Marju arvas, et peaks kammi ostma:-) Juuksed on vahepeal soodsas kliimas pikaks kasvanud:-)

Homme peame armsaks saanud Sandy Beachi maha jätma. Täna üritame veel puude varjus päevitada. Vaatan, kuidas mu päevitusriided hargnevad....Ja ei mul ega ka Marjul pole niiti ega nõela kaasas. Kusjuures mul on praktiliselt igal reisil neid vaja läinud. Siis on tavaliselt keegi tore sõbranna laenanud:-)

Tuleb tunnistada, et ka putukatõrjevahendid võivad vajalikuks osutada. Meie majake on õnneks hästi kaitstud. Nii akendel kui dušširuumi õhuavadel on korralikult kinnitatud võrgud ees. Õues aga tulevad õhtul sääsed. Hommikul, kui oli veel pisut udune ja kergelt pilvealune, ründasid mind mere ääres massiliselt imepisikesed lendavad putukad. Algul ei saagi aru- vaatad, et mingi prügi on keha peal. Aga hammustus on tuntav- võib olla võiks võrrelda meie kihulastega, kuigi välja näevad nad teistsugused.

Nii nagu Indias, olen ma ka siin muutunud hammustustest punasetäpiliseks. Õnneks mingit sügelust ei ole (tagantjärgi saan lisada, et sügelus tekkis alles Eestis, kratsisime Marjuga mõlemad ennast mitu päeva...).

Viimastel päevadel ei ole enam tõus ja mõõn märgatavad. Vesi püsib mingil keskmisel tasandil. Ujuma minekuks tuleb päris pikalt kõndida või siis ujuda pisut üle põlvesügavuses vees, mis on isegi täiesti võimalik.

Väga veider: kirjutasin neid ridu seljaga mere poole ja kui nüüd pilgu tõstsin, avastasin üllatusega, et meri oli kõvasti taganenud.....Alles pool tundi tagasi vaatasime, kuidas kaks inimest meie rannast paadi peale läksid. Ja selle lühikese aja jooksul kadus vesi märkamatult...

Tõus ja mõõn on muutunud vastupidiseks – varem oli sellel kellaajal tõus.

Oma reisi 13.-ndal päeval, mis on ühtlasi 13.kuupäev, asume tagasiteele.

Mõned päevad tagasi leidsin Couchsurfingu kaudu meile kaheks ööks majutuse Phuketi saarel Kamala Beachil. Arvasime, et oleks tark liikuda lennujaamale lähemale, kuna pidime lennujaamas olema 15.-nda hommikul kell 7.

Aga lahkudes Nopparath Tharast saime veel paari toreda üllatuse osaliseks. Ostsime Sandy Beachist praamipiletid Phuketisse (seekord otse, ilma trikkideta). Boss teatas, et kella kahest tuleb takso.

"Olgu peale", mõtlesime meie, "paadiga tuleks küll odavam, aga äraütlemata meeldiv on, kui ei pea liivas oma kohvreid lohistama."

Pakkisime oma asjad kokku- check out oli 11:30- ja veetsime oma viimaseid tunde puude varjus päevitades. Lõuna ajal tellisime veelkord oma lemmikut Pad Thaid, mida Sandy Beach-i kokad tõesti hästi valmistavad. Ma ei teagi, kas "kokad" on õige sõna, mida kasutada, sest paistis, et nad tegid kõiki töid sõbralikult üheskoos. Vähemalt väljaspoolt vaadates tundus see nii...Näiteks Tip koristas aeda, tube, teenindas restoranis....

Ootasime toitu, kui massöör tuli meiega lobisema ja muutus üllatavalt avatuks.

Jätsime südamlikult hüvasti, kui aeg sealmaal. Mikrobuss korjas veel mõned inimesed teel peale. Selgus, et koos piletiostuga olime saanud tasuta sõidu sadamasse ja sealt veel edasigi....Sadamas küsis hoolitsev töötaja meie käest, et kuhu me sõidame. Patongi saavat tasuta, aga kui soovime nende transfeeri Kamalasse, siis peame 100 bahti juurde maksma. Sellist õnne ei osanud kohe mitte oodatagi:-) See sobis meile suurepäraselt:-)

Algas meie teine maaliline mereretk. Seadsime end seekord kohe välja laevaninasse istuma, et maksimaalselt vaadet nautida. Tõenäoliselt oleksime korralikult ära põlenud, kui oleks tegemist olnud varasema kellaajaga. Aga õnneks sõitsime välja pärast kolme.

Meie transfeer Phuketis korjas peale meiega kokku kuus inimest, kellest kaks väljusid juba Phuketi townis. Neljakesi suundusime Kamalasse.

Päike oli juba loojunud....Meil oli olemas küll aadress ja teejuhis, aga meie bussijuht ei osanud õiget kohta leida. Ta küsis päris mitmelt kohalikult, aga targemaks ei saanud.

Lõpptulemusena lasime end ühe uhke hotelli läheduses maha panna, mis oletatavasti jäi meie otsitava öömaja lähedale. Logisin end hotelli vastuvõtus couchsurfingu lehele ja minu suureks vedamiseks oli meie majutaja igaks juhuks saatnud oma telefoninumbri. Olin paar päeva varem mõelnud, et võib-olla peaksin ta telefoninumbrit küsima, aga millegi pärast ei teinud seda...

Helistasin- ta oli kodus ja lubas meile 10 minuti pärast vastu tulla.

Meie võõrustaja osutus sümpaatseks pikakasvuliseks meheks, kes pärit Californiast ja elanud umbes aasta Tais. Tema suureks kireks on sukeldumine. Olime kahtlemata rõõmsad teda nähes. Ta haaras meie kohvrid oma tugevate käte otsa ja mäkke rühkides asusime tema kodu poole teele.

Selgus, et olime tema majast paarisaja meetri kaugusel, aga sellegi poolest poleks me ise seda tuvastanud. Ei olnud seal mingeid tänavasilte ega majanumbreid näha. Pealegi oli juba täiesti pime. Majas elutsesid tal veel kaks koera, kes olid igati viisakad ja meie suhtes sõbralikult meelestatud:-)

Küsides soovitusi, et mida võiksime oma ainsa järelejäänud päevaga Kamalas pihta hakata, soovitas tema ratta laenutada ja mööda saart ringi sõita. See tundus hea mõte, kuna me polnud Phuketi saart õieti näinudki. Pealegi oli meil üks rollerisõidukogemus juba olemas.

Olime üsna väsinud ja läksime varakult magama, et järgmisel hommikul tegutsema hakata.

Hommikuvalguses jalutasime alla mäest, kuhu õhtul pimedas üles olime roninud. Märkasime kena puhast kohvikut, mis paistis olevat valgenahaliste meelispaik. Lubasime seal endale mõnusa hommikusöögi. Olles päeva jooksul erinevaid toidukohti näinud, süvenes mu veendumus, et see kohvik oli lausa erakordselt puhas (mul oli võimalus päris pikalt nende köögipoolt silmitseda) ja lisaks ka mõistlike hindadega.

Pärast hommikusööki selgus, et hommikul kell üheksa ei olegi nii lihtne rollerit rentida: mitmed kohad olid alles suletud. Mõningase edasi-tagasi jalutamise järel õnnestus siiski omale sõiduriist hankida. Veel ei aimanud me, mis katsumusi see meile kaasa toob....

Ega midagi eriliselt hullu ei juhtunud, ainult et millegipärast ei jaksanud meie ratas hästi mäest üles sõita.... ja maastik osutus Krabi piirkonnast olulisemalt künklikumaks:-)

Tõeline väljakutse ootas meid teekonnal Suure Buddha kuju juurde.

Olime oma sihtmärgile juba väga lähedal, kui meie teele kerkis eriti järsk tõus. "Siit me küll üles ei sõida," mõtlesime. Vaatasime nõutult ringi. Mida teha, kuidas saada üles mäkke? Meist möödus ridamisi autosid, mikrobusse ja rattaid, mis millegipärast suutsid kaks inimest mäkke vedada....

Pärast pikka passimist otsustasime ikkagi proovida. Poole tõusu peal olin sunnitud end maha libistama ja ratas sööstis kohe ülespoole.

Venides nagu tigu ronisin jalgsi kõrgemale. Mul polnud aimugi, kaugele ma sedasi kulgen. Ja siis ühel hetkel nägin Marjut mind ootamas:-) Mul oli nii hea meel teda näha:-) Selgus, et see oligi üks ja ainuke raske tõus- edasi läks palju lihtsamalt. Järjekordne õppetund, mis pole iseenesest midagi uut: EI TOHI LIIGA LIHTSALT LOOBUDA.

Pärast Suure Buddha külastust suundusime Phuketi saare lõunatipu poole, kus pidi kuuldavasti vapustavalt kaunis vaade olema. Oli küll:-) Istusime seal nagu maailmaäärel ja kõlgutasime jalgu:-)

Tagasiteel möödusime mitmetest kaunitest randadest ja läbisime väiksemaid ja suuremaid keskusi. Söögiga meil sellel päeval eriti ei vedanud. Või teistpidi öelduna: järjest rohkem ma sain aru, kui väga meil oli vedanud oma väikese rahuliku ranna ja Sandy Beachiga, sest need kohad, mida nüüd nägime, olid paksult turiste täis, söögikohtade hinnad kõrgemad, kogused väiksemad ja maitse kehvem.

Lootsime, et saame reisi viimasel päeval Phuketi saarest positiivsema ettekujutuse, kui neljandal hommikul Phuket townist põgenedes, aga paraku oli kõike seda ühe päeva jaoks liiga palju- tempo kujunes liiga kiireks. Kauneid loodusvaateid me muidugi nägime, aga põhjapoolsematesse piirkondadesse, mis pidid olema rahulikumad, me ei jõudnudki. Küllap on seal veel palju toredat avastada.

Tagasisõidupäev algas äratusega kell 5:45. Oma Haapsalu koduukse keerasin lahti pisut enne südaööd. Tegelikult oli selleks ajaks meie äratusest möödunud 23 tundi....See on reisimise kõige tüütum osa, mis on mul varemgi tekitanud tunde, et nüüd küll aitab, et enam ei taha neid pikki lennureise taluda. Aga ma tean, et varsti see ununeb ja umbes aasta pärast, kui meil on rõske ja pime, tekib jälle tohutu igatsus päikese ja sooja merevee järele. Võib-olla....Aga võib-olla mitte....

Eestimaale oli saabunud vahepeal talv. Kogesin jälle „Vaikuse Kuningriigi“ tunnet. Puhas valge vaikus, puud on tardunud unne....Hirmus külm, aga väga ilus...Tunnen end ülimalt emotsionaalsena.

Kõndides "meie" privaatses rannas, hakkasid mind kummitama viisijupid ühest Mari Pokineni laulust. Tagasi kodus olles otsisin selle youtubest üles: jah, oligi olemas laul pealkirjaga "Paradiis". Kuulasin seda üha uuesti ja uuesti....pisarad hakkasid iseenesest voolama...

Paar lõigukest laulust:

„Kunagi tunned, et kuskil on hea

ja uut kohta otsima enam ei pea.

Kui vaadata tahad, siis näeksidki mind,

Mü süda ju iial ei kõrvetaks sind.“

.........

Mu sees, mu sees on paradiis

teie jaoks

kusagil siin.

.......

Elu on ilus kogu oma võlus ja valus...

Home, sweet home

Arvasin, et oma eelmise kirjutisega võib selle aasta blogi lõpetatuks lugeda, aga tekkis tahtmine oma kojujõudmise emotsioone jagada.

Selleks pean korraks tagasi põikama Indiasse. Teadsin, et kui Eestisse tagasi saabun, pean hakkama järjekordselt endale elamiskohta otsima.....Otsustasin, et ma ei vaeva enneaegu oma pead muretsemisega. Korduvad elukogemused on näidanud, et kramplik otsimine ei anna tulemust. Eelmisel kevadel läks just sedaviisi- tore lahendus tuli ise mu juurde. Miks siis mitte ka seekord....?

Ja tuligi- selline lahendus, mida ma üldse ei osanud oodata.....Mul oli jäänud Indias olla veel nädal või pisut rohkem, kui sain oma üürilistelt kirja, et nad soovivad kahe nädala pärast välja kolida.

See oli minu jaoks ilmselge märk, et nüüd tuleb oma koju tagasi pöörduda.

Tallinn tervitas mind päikese ja kallite inimestega:) Enam ei tundunud vaikus nii drastiliselt erinev India lärmist, sest oskasin seda kontrasti oodata. Üldse tundus see ühest reaalsusest teise liikumine seekord lihtsam.... Tegelikult just lihtsus ongi selle asja juures kõige šokeerivam. Kuidas saab nii olla: oled palavuses, higistad, tunned, kuidas su jalatallad õhtuti voodis hõõguvad nagu oleksid ikka veel paljajalu kuumal liival.....

Ja siis, hopsti, on uus "praegu".... Vaatan hommikul pärast kella seitset termomeetit – õnneks ainult -16c ja mitte -25c....

Kõnnin õues, mul on jalas villased sukkpüksid, teksad, uued novembris ostetud soojad talvesaapad.....ja ma tunnen, et mu jalataldadel on külmast karjuvalt valus....ma tean, ma elan selle üle, ma elan selle üle....Varsti, varsti peab kevad saabuma.....

Kogen taas, et Kerala piirkonna õhuniiskus on mulle igati sobiv. Nii nagu pärast eelmist reisi, siis ka nüüd tunnetan omal nahal keskküte halba mõju. Nina limaskest ja kogu nahk muutub vastikult kuivaks. Mingid tegurid peavad tõenäoliselt veel olema- ma ei tea, mis see on, aga näiteks suvel kärises mu pöidlaküüs pikalt katki ja mul ei õnnestunudki seda välja kasvatada, sest katkine osa rebenes pidevalt edasi – see piinarikas olukord kestis vähelmalt kolm kuud, kui mitte rohkem. Indiasse jõudes kasvas mu küüs kahe nädalaga terveks ja ilusaks....

Täna oli mu teine hommik oma korteris ja juba olid mu nina kapillaarid kuivast õhust katki läinud.....

Aga Haapsallu saabumine oli ilus...:) Astusin Niine bussipeatuses maha, võtsin seljakoti selga ja sammusin otsejoones oma koju, kust ma olin lahkunud sügisel 2011. See ei olnud sunnitud äraolek. Ma ei tundnud selle korteri järgi igatsust, sest olen suurepärane kohaneja. Aga sellest hetkest alates, kui teadsin, et tagasi oma koju lähen, hakkasin igatsema ühte pilti, mis ripub mu korteri seinal- see on Egiptusest toodud tõe ja õigluse jumalanna Maat papüürusel.

Teadsin, et mu korter on tühi, ootsin ärevuse ja põnevusega, mis vaatepilt mind ees ootab. Olin valinud endale sellised üürilised, keda tõenäoliselt paljud väldiksid- noor pere, naine väikese lapsega kodus + kass + koer.....Miks selline valik- sellel noorel mehel oli telefonis erakordselt sümpaatne hääl....panin tähele märke ja kuulasin oma sisetunnet.

Avan ukse: kõik paistab puhas ja korras. Nad on pisut asju ümber tõstnud, aga pean tunnistama, et nii on palju parem kui enne (kodukujundus ei ole mu tugevaim külg:)) Päike tulvab akendest sisse.....Maat ripub endiselt samal kohal seinal, käed koos tiibadega sirutatud......

Issand kui armas, nad on tõesti koristamisega vaeva näinud.....Ma olen nii tänulik......Nii armsad inimesed....:)

Jah, kuigi ma ei justkui ei igatsenud, siis nüüd tunnen nagu oleksin väga pikalt palverännakult lõpuks ometi koju tagasi jõudnud..... Nii hea tunne on.....

Vean oma asju eelmise suve kodust oma päris kodusse- kõnnin trepist vähemalt kuus korda kui mitte rohkem üles ja alla. Kogu selle aja jooksul kohtan ma üht ainust trepikoja elanikku- see on Joodik esimeselt korruselt- uskumatu, ta on ikka veel elus....Inimene võib ikka väga visa hingega olla..... Juba mitu aastat tagasi kuulsin ma oma korteris, kuidas tema alumisel korrusel kohutavalt köhis. Kuna ta nägi juba siis väga vilets välja, mõtlesin, et kauaks teda pole. Aga võta näpust.....

Millalgi trehvan ka oma naabrinaist. Nii nagu varemgi ei paista ka nüüd tema näost mitte kõige vähematki emotsiooni seoses vana naabri tagasitulekuga. Jah, siin trepikojas pole kellelgi minuga asja. Ega ma ei kurvasta selle üle. Saangi üle pika aja nautida oma ruumi ja privaatsust:)

Pühapäeval teen kiire bussireisi maale oma lapsepõlve koju. Tean, et mul on rahakotis 10-eurone. Ulatan bussijuhile pileti ostuks punase kümneka. Too aga keerutab rahulolematult rahatähte näppude vahel...Mis siis nüüd ei meeldi? "Mis ma parata saan, et mul väiksemat rahatähte pole," mõtlen omas mõttes pahuralt. Siis järsku taipan, mida ma teinud olen – bussijuhi näppude vahel on India 10 ruupiat......Vabandan ja vahetan enda üle naerdes rahatähed. Bussijuht on kahjuks liiga tõsine inimene- ta ei paista arvavat, et see oli päris hea nali:)) ha-ha-haa:)

Minu esimese reaalsuse elu jätkub väga loogiliselt samalt kohalt, kust ta pooleli jäi. Parasjagu läks just huvitavaks- nii tegusad, targad, hoolivad, elurõõmsad naised minu ümber. Lihtsalt suurepärane:) See on tõeline kingitus.....väga suur kingitus:)

ELU ON ILUS!

epis

Finiš läheneb...

26.veebruar

Pärast Bodhi Zendo keskust tundus kõik kuidagi valesti olevat....Paistis, et Emili rahulolematus nakatas ka mind.

Kummaline on see, et pärast meie tagasisaabumist ma teda enam ei näinudki. Teadsin, et ta sõidab 3.märtsil paariks nädalaks Balile, aga eile hommikul saatis ta mulle sms-i, et sorry, ta on juba teele asunud ja et polnud aega minuga hüvasti jätta.....S.t. et rohkem me ei kohtu....Samas, kes teab, saatuse teed on ettearvamatud..... Vahepeal olin Epult ja Leolt kuulnud, et Balil on kohutavalt palav (hullem kui siin) ja kogu rannik on saastunud (kui ma nüüd õigesti aru sain, siis lausa 30 kilomeetri ulatuses)....Aga Emil kavatses minna sinna teatavasti sukelduma.....Võib-olla viiakse sukeldujad kusagile kaugemale mere peale, kus on puhtam.....Loodetavasti ei saa ta sealt veel suuremat stressi, kui tal juba praegu on....

Kuna Anul on parasjagu uued eesti turistid, siis maandusin taas šokolaadipoisi hotelli, aga tundsin peagi, et muutun rahulolematuks. Mida teha, mida teha....? Vajasin muutust. Vaatasin pisut ringi ja otsustasin elukohta vahetada.

Peab ütlema, et kohe hakkas parem:) Tekkisid uued tuttavad, kellega rääkida jne.

Hea on vahelduseks omada rohkem privaatsust. Olen üsna rahul: siin on rahulik sisehoov, kus on pisut rohelust, pesunöör koos mõnede pesulõksudega, mis on siinsetes oludes lausa luksus juba....Mul on roosade seintega tuba roosa moskiitovõrguga mu voodi kohal:) Võin tunda end nagu printsess:) Isegi n.ö.köök on olemas. Köögiks on seda küll natuke palju nimetada, aga vähemalt on külmik ja gaasipliit koos mõnede nõudega.

Meesterahvas, kes siin majandab, tundus mulle algul pisut kahtlane. Eriti, pärast seda, kui ma märkasin, et tema kliendid on kõik üksikud naisterahvad......Õnneks peatuvad üleval korrusel kaks naist kahe lapsega ja täna kolis minu kõrvaltuppa üks päris palju reisinud Austria mees. Teisel pool küljes elab tema sõbranna, kes on samuti Austriast. Muide, neil polnud vähimatki aimu, mis riik on Eesti või kus see asuda võiks....Pika seletamise peale hakkas midagi koitma...

Inglise keelt räägivad nad vähem kui mina, aga muidu on nad väga toredad ja suhtlemisaldid. Ja eriti lahe on see, et neil on trummid! Katsetasime juba väikest koosmängu:)

27.veebruar

Kasutasin täna võimalust, et mul on "köök": tegin hommikul pannkooke( pärast Varkalat polegi neid söönud). Sunil(peremees), kelle kodu on 7 km eemal külas, elab siin üksinda ühes toas. Abielus ta ei ole ja nii ta siin jälgib mind (ja mitte ainult mind) moosivarga näoga.....Kui ta hakkas siinsetele meeste omaseid küsimusi esitama, otsustasin pisut luisata. Vastasin, et olen abielus ja et mul on väga hea mees jne. Kui ta väitis, et meeldin talle, siis vastasin resoluutselt ja hästi otse, et lõpetagu ära, ärgu unistagu minust....:)

Hea küll, tegelikult tahtsin ju pannkookidest kirjutada....Kui Sunil kuulis minu  pannkookide küpsetamise plaanist, küsis ta, et kas ta tohib vaadata, kuidas ma tainast teen jne. Mis mul ikka selle vastu sai olla, olin nõus. Siis ta pakkus end appi pannkooki ümber keerama (niimoodi, et viskad koogi õhku), aga vaesekel pritsis kuuma õli silma ja näkku.....Õnneks midagi hullu ei juhtunud, jäi elama....Loomulikult pakkusin talle pannkooki ja ta väitis, et talle maitseb. Peab vist uskuma, ega ta vastu tahtmist poleks ju söönud. Sunil omalt poolt keetis chaid, mis maitses märksa paremini, kui siinsetes kohvikutes pakutav. Teel oli ikka tee maitse, mitte ainult magusa piima ja vee oma:))

Siis kandis härra koogid ja tee lauda ja meil oli ootamatult tekkinud ühine hommikusöök. Üllatus oli see, et hiljem pakkus ta end appi nõusid pesema. Väljendasin oma imestust- olin ju kuulnud, et üldiselt india mehed ei tee kodus midagi. Tema kostis selle peale, et mitte kõik pole ühesugused. No jah...märkamatult olin kaldunud libedale üldistamise teele.

Nüüd väike huumorinurgake:

Epp ja Leo ronivad mäest üles, et minna hommikusöögile. Parasjagu on väike puhkepaus, et hinge tõmmata.

"Kas sa tahaksid ka pisut kotti kanda?" küsib Leo.

"Ei,"

"Ei taha?"...

"Ei taha, " vastab Epp täiesti kategooriliselt. "Miks sa siis otsustasid meheks hakata?"

"Ah sa kurat.....Jälle olen valearvestuse teinud," pomiseb Leo vaikselt.

"Ega ma pole India naine, kes kive pea peal tassib, samal ajal kui mehed doominod mängivad," lisab Epp ja loeb teema lõpetatuks.....

Üleeile toimus Trivandrumis templipidustuse raames sündmus, mida nimetatakse pongalaks. Pongala on väga populaarne pidustus ja tähendab seda, et sajad tuhanded naised ja neiud Trivandrumist ja selle ümbrusest tulevad tänavale iga üks oma potiga rituaalset magusate lisanditega riisiputru keetma. Tulekolle tehakse kolmest või kuuest telliskivist ning küttematerjaliks on enamasti kuivanud palmilehed. Tuled süüdatakse enam vähem üheaegselt (antakse edasi naiselt naisele). Võite siis ette kujutada seda suitsuvingu suurlinna kohal, kui korraga hakkab leegitsema pool miljonit või rohkem lõket.....

Kitsastel betoonmüüriga ääristatud tänavatel oli eriti kehva olukord. Naistel jooksid kõigil silmad vett.....Aga muidu vapustavalt eriline kogemus. Kellel puder keema hakkab, toob kuuldavale huilgamise, mis meenutab indiaanlaste sõjahüüdu. Seejärel hakatakse palveid lugema. Hiljem tulevad pühad mehed putru õnnistama. Kogu seda üritust saadab kõlaritest kostev vali muusika ning liiklus on tänavatel peatatud.

Guinessi rekordite raamatus pidi pongalast osavõtjate rekord just Trivandrumi käes olema.

Aitäh Anule, tänu kellele sain sellise kogemuse osaliseks:)

28.veebruar

Eile õhtul kuulsin, et üks uus tuttav on täna Ernakulami sõitmas. Kuna olin varem maininud, et tahaks Kochis ära käia, siis ta kutsus mind endaga kaasa. Mul ei tulnud mõttesegi, et ühe päevaga on ka võimalik see reis ära teha....aga tuleb välja, et on.

Selle teostumiseks ärkasin täna hommikul 4:15. Tuttav korjas mu poole tunni pärast ratta peale ja sõitsime Trivandrumisse. Motikas sai raudteejaama jäetud ning edasi rongi peale mindud.

5,5 tundi loksumist (vahepeal sai pisut pikutada ja tukkuda) ja üllatavalt ruttu olimegi Ernakulamis.

Tema sõitis kuskile mingeid tööasju ajama. Mina omakorda praamiga Ford Kochi, et Wilsonit üllatada.

Kirjutangi praegu ühes Ford Kochi söögikohas pärast Wilsoni ja tema naisega kohtumist.

Wilsonile omaselt võttis ta mu pihtide vahele, uurides, mis on mu elus vahepeal juhtunud. Pärast minu aruannet konstanteeris ta, et väga hea: ma pidin paistma noorem ja õnnelikum kui möödunud aastal:)

Igaks juhuks luges mulle sõnad peale, et ma jumala eest ei võtaks tõsiselt mitte ühegi rannapoisi juttu armastusest. Ta ei suutvat aru saada, kuidas Euroopa naised üleüldse selle peale tulevad, et siin abielluda (eriti kusagil turismipiirkonnas).....Jah, peab vist temaga nõustuma, et see on paras hullumeelsus....

Ma saan aru küll, miks sellised asjad juhtuvad, aga ma mõistan samuti, miks need lood naiste poolt vaadatuna tavaliselt kehvasti lõpevad. Ma vastasin talle, et olgu rahulik: ma võin küll pisut hull näida, aga mu mõistus on selle koha pealt täiesti selge. Mingil juhul ei tahaks ma siin kohalikuga abielluda või veel vähem Indiasse elama jääda....

Wilsonil ja tema perel paistab hästi minevat. Tütar sai just 24.veebruaril 4-aastaseks. Kuulsin, et Wilsoni naine oli samuti Trivandrumis Pongalal putru keetnud. Oleks vast lahe olnud teda seal kohata:)

Lisaks igapäeva tööle ehitavad nad uut maja koos kodumajutusega, nii et järgmisel hooajal on juba võib-olla võimalik seal ööbida:) Mis siis muud kui õnne ja edu neile:)

1.märts

Kas tõesti ongi juba märts? Eestis hakkab kevad tulema ja minul ongi jäänud ainult viimane nädalalõpp ning esmaspäev....Üks etapp saab jälle läbi. Sel aastal on olnud kõik teisiti ehk siis mu mõtted ja tunded India suhtes on erinevad võrreldes eelmise reisiga....

Issand kui hea on olla eestlane! Ma olen nii õnnelik, et olen sündinud just sellel maal! Mis sellest, et viriseme aeg-ajalt, et ilm on niru, elu on kallis ja poliitikud lollid. Aga meil on valikuvabadus ja see kaalub kõik üles. Mida rohkem reisida, seda rohkem saab sellest aru.

Eilse rongisõidu ajal pakuti loteriipileteid. Mu reisikaaslane ütles, et tal ei vea.

"Ka mina olen vahel harva pisut võitnud, "lisasin mina.

"Not lucky," naeris tema. Mina mõtlesin pisut ja laususin, et tegelikult olen ma "very lucky". Ta sai aru, mida ma mõtlesin. "Yes, you are the very lucky one.....You can travel, to see different places....My life is only here....But today I am happy because first time in my life a foreign lady is travelling with me...."

Lisan lõpetuseks mõttekillud, mis on kirja pandud Maria Popova poolt. Võib-olla olete neid juba kusagilt lugenud, aga ei tee paha aeg-ajalt seda uuesti teha....

See on sinu elu.

Tee seda, mida armastad ja tee seda tihti.

Kui sulle miski ei meeldi, muuda seda.

Kui sulle ei meeldi su töö, tule ära.

Kui sul pole piisavalt aega, ära vaata televiisorit.

Kui otsid oma ellu armastust, lõpeta- ta ootab sind siis, kui hakkad tegelema sellega, mida armastad.

Lõpeta liigne analüüsimine, kõik tunded on ilusad.

Elu on lihtne.

Süües naudi iga suutäit.

Ava oma meel, süda ja käed kõigile ja kõigele- oleme kõigi oma erinevustega üksteisega ühendatud.

Küsi järgmiselt inimeselt, keda kohtad, mis on tema kirg ja jaga temaga oma inspireerivat unistust.

Reisi tihti. Eksimine aitab sul ennast leida.

Elu seisnebki nendes inimestes, keda kohtad ja asjades, mida sa koos nendega lood.

Mine ja hakka looma.

Elu on lühike.

Ela oma unistusi ja jaga oma kirge.