Home, sweet home

Arvasin, et oma eelmise kirjutisega võib selle aasta blogi lõpetatuks lugeda, aga tekkis tahtmine oma kojujõudmise emotsioone jagada.

Selleks pean korraks tagasi põikama Indiasse. Teadsin, et kui Eestisse tagasi saabun, pean hakkama järjekordselt endale elamiskohta otsima.....Otsustasin, et ma ei vaeva enneaegu oma pead muretsemisega. Korduvad elukogemused on näidanud, et kramplik otsimine ei anna tulemust. Eelmisel kevadel läks just sedaviisi- tore lahendus tuli ise mu juurde. Miks siis mitte ka seekord....?

Ja tuligi- selline lahendus, mida ma üldse ei osanud oodata.....Mul oli jäänud Indias olla veel nädal või pisut rohkem, kui sain oma üürilistelt kirja, et nad soovivad kahe nädala pärast välja kolida.

See oli minu jaoks ilmselge märk, et nüüd tuleb oma koju tagasi pöörduda.

Tallinn tervitas mind päikese ja kallite inimestega:) Enam ei tundunud vaikus nii drastiliselt erinev India lärmist, sest oskasin seda kontrasti oodata. Üldse tundus see ühest reaalsusest teise liikumine seekord lihtsam.... Tegelikult just lihtsus ongi selle asja juures kõige šokeerivam. Kuidas saab nii olla: oled palavuses, higistad, tunned, kuidas su jalatallad õhtuti voodis hõõguvad nagu oleksid ikka veel paljajalu kuumal liival.....

Ja siis, hopsti, on uus "praegu".... Vaatan hommikul pärast kella seitset termomeetit – õnneks ainult -16c ja mitte -25c....

Kõnnin õues, mul on jalas villased sukkpüksid, teksad, uued novembris ostetud soojad talvesaapad.....ja ma tunnen, et mu jalataldadel on külmast karjuvalt valus....ma tean, ma elan selle üle, ma elan selle üle....Varsti, varsti peab kevad saabuma.....

Kogen taas, et Kerala piirkonna õhuniiskus on mulle igati sobiv. Nii nagu pärast eelmist reisi, siis ka nüüd tunnetan omal nahal keskküte halba mõju. Nina limaskest ja kogu nahk muutub vastikult kuivaks. Mingid tegurid peavad tõenäoliselt veel olema- ma ei tea, mis see on, aga näiteks suvel kärises mu pöidlaküüs pikalt katki ja mul ei õnnestunudki seda välja kasvatada, sest katkine osa rebenes pidevalt edasi – see piinarikas olukord kestis vähelmalt kolm kuud, kui mitte rohkem. Indiasse jõudes kasvas mu küüs kahe nädalaga terveks ja ilusaks....

Täna oli mu teine hommik oma korteris ja juba olid mu nina kapillaarid kuivast õhust katki läinud.....

Aga Haapsallu saabumine oli ilus...:) Astusin Niine bussipeatuses maha, võtsin seljakoti selga ja sammusin otsejoones oma koju, kust ma olin lahkunud sügisel 2011. See ei olnud sunnitud äraolek. Ma ei tundnud selle korteri järgi igatsust, sest olen suurepärane kohaneja. Aga sellest hetkest alates, kui teadsin, et tagasi oma koju lähen, hakkasin igatsema ühte pilti, mis ripub mu korteri seinal- see on Egiptusest toodud tõe ja õigluse jumalanna Maat papüürusel.

Teadsin, et mu korter on tühi, ootsin ärevuse ja põnevusega, mis vaatepilt mind ees ootab. Olin valinud endale sellised üürilised, keda tõenäoliselt paljud väldiksid- noor pere, naine väikese lapsega kodus + kass + koer.....Miks selline valik- sellel noorel mehel oli telefonis erakordselt sümpaatne hääl....panin tähele märke ja kuulasin oma sisetunnet.

Avan ukse: kõik paistab puhas ja korras. Nad on pisut asju ümber tõstnud, aga pean tunnistama, et nii on palju parem kui enne (kodukujundus ei ole mu tugevaim külg:)) Päike tulvab akendest sisse.....Maat ripub endiselt samal kohal seinal, käed koos tiibadega sirutatud......

Issand kui armas, nad on tõesti koristamisega vaeva näinud.....Ma olen nii tänulik......Nii armsad inimesed....:)

Jah, kuigi ma ei justkui ei igatsenud, siis nüüd tunnen nagu oleksin väga pikalt palverännakult lõpuks ometi koju tagasi jõudnud..... Nii hea tunne on.....

Vean oma asju eelmise suve kodust oma päris kodusse- kõnnin trepist vähemalt kuus korda kui mitte rohkem üles ja alla. Kogu selle aja jooksul kohtan ma üht ainust trepikoja elanikku- see on Joodik esimeselt korruselt- uskumatu, ta on ikka veel elus....Inimene võib ikka väga visa hingega olla..... Juba mitu aastat tagasi kuulsin ma oma korteris, kuidas tema alumisel korrusel kohutavalt köhis. Kuna ta nägi juba siis väga vilets välja, mõtlesin, et kauaks teda pole. Aga võta näpust.....

Millalgi trehvan ka oma naabrinaist. Nii nagu varemgi ei paista ka nüüd tema näost mitte kõige vähematki emotsiooni seoses vana naabri tagasitulekuga. Jah, siin trepikojas pole kellelgi minuga asja. Ega ma ei kurvasta selle üle. Saangi üle pika aja nautida oma ruumi ja privaatsust:)

Pühapäeval teen kiire bussireisi maale oma lapsepõlve koju. Tean, et mul on rahakotis 10-eurone. Ulatan bussijuhile pileti ostuks punase kümneka. Too aga keerutab rahulolematult rahatähte näppude vahel...Mis siis nüüd ei meeldi? "Mis ma parata saan, et mul väiksemat rahatähte pole," mõtlen omas mõttes pahuralt. Siis järsku taipan, mida ma teinud olen – bussijuhi näppude vahel on India 10 ruupiat......Vabandan ja vahetan enda üle naerdes rahatähed. Bussijuht on kahjuks liiga tõsine inimene- ta ei paista arvavat, et see oli päris hea nali:)) ha-ha-haa:)

Minu esimese reaalsuse elu jätkub väga loogiliselt samalt kohalt, kust ta pooleli jäi. Parasjagu läks just huvitavaks- nii tegusad, targad, hoolivad, elurõõmsad naised minu ümber. Lihtsalt suurepärane:) See on tõeline kingitus.....väga suur kingitus:)

ELU ON ILUS!

epis