SECRO. ÕPETAJAD.

Kuigi pakkisin eile oma seljakoti ja kolisin tuttavasse Nasa hotelli, tulin õhtul tagasi Anu juurde, et veeta veel viimane õhtuu koos Secroga enne ta ärasõitu. Nukrus oli õhus juba eelmisel õhtul.

Mul hakkasid mingid protsessid toimuma......Võib-olla seetõttu, et Secro on töötanud põetajana, läks meie jutt kuidagi eakatele inimestele ....rääkisime oma päritolust, vanematest, sugulastest jne. Mul kerkis sellega seoses kuskilt mälusoppidest pinnale isa viimane elupäev neli aastat tagasi, kui olin koos emaga teda haiglas vaatamas...See meenutus tõi pisarad silma. Secro vaatas mind pika pilguga, kui kuulis, et ka mu ema suri paar aastat tagasi....Hiljem nutsin voodis ja tundsin, et mu sees on ikka veel nii palju kurbust peidus....

Kirjutasin eelnevalt, kuidas reisil olles inimesed kiirelt sõbrunevad. Sobrasin oma peas ja pidin tunnistama, et nii lähedaseks Indias polegi keegi mulle saanud, kui Secro selle nädala ajaga....Ühine emakeel aitas sellele kindlasti kõvasti kaasa. Secro ei ole tavaline tüdruk- üldsegi mitte......Paari päeva eest jooga tunnist tulles ütles ta, et tal on mingi teema mantratega: neid lauldes hakkab ta nägema jumalaid. Ütlesin, et tahaksin ka midagi taolist näha ja tunda. Tema aga kostis:"Tead, ära parem taha, see võib kohati päris hirmutav olla. Olen korduvalt tundud hirmu, et lähen hulluks...."

Väga mõtlemapanev......võibki nii olla: me ei kuule, ei näe, ei tunneta sellepärast, et me ei ole suutelised selle kogemusega toime tulema...............

Kui te mõtlete, et miks ma küll oma toakaaslasele sellise kentsaka varjunime valisin, siis see on tema enda soov, et ma ei kasutaks ta pärisnime. "Secro" aga pärineb ühest tema unenäost.

Maandudes Nasas oma tuppa, oli esimene emotsioon: "Oooo, yesssss, oma tuba, privaatsus....kuid mõne aja pärast asendus see tundega: "Ja mis siis, on siis tore siin üksinda olla või....????"

Eelnevast ajendatuna jäin eilseks ööseks Anu juurde viimast korda Secroga tuba jagama. See oli võimalik, kuna Anu avastas päeval, et ta õde ei saabugi järgmisel hommikul vaid alles õhtul viie paiku.

Nii olimegi kõik koos, Emil kaasaarvatud, kuna Secro jõudis ta paari päevaga ära lummata:) Secro aga, nagu ma juba eelpool mainisin, oli lummatud tema rattast:) Erinevalt minust oli tal õhtuks olemas ülevaade, kuidas seda riistapuud käima saada, kuidas juhtida, käike vahetada jne.

Hommikul kell seitse "panime" Secro rikša peale...Anu pakkus mulle veel teed, seejärel suundusin oma uude elupaika ning peagi jalutasin randa harjutama.

Olin järjega päikesetervituse juures, kui üks indialane tuli ütlema, et ma teen kolmandat osa sellest valesti. Ma ei saanud hästi aru, mida ta mõtleb, lõpuks lasin tal ette näidata. Noh ma ei tea...mina õppisin ašramis teisiti. Ütlesin talle ka, et erinevad koolid (erinevad joogaharud) õpetavad tõenäoliselt erinevalt. Huvitav, mida tüüp mõtles? Võib-olla ei suutnud enam välja kannatada, et üks valge naine teeb tähtsat harjutuste kompleksi tema meelest valesti. Mina aga mõtlesin, et palun laske mul olla ja teha nii nagu mina tahan........Peas hakkas kohe keerlema Kare Kauksi vana laul: la-laa-laa, sõnu täpselt ei mäleta, aga kõige olulisem oli "laske mul veidi olla prii."....

Kõige hullemad on minu arvates need inimesed, kes arvavad, et ainult nende teadmine on see ainuke ja õige püha tõde ja et kõik ülejäänud eksivad....Kuidas see kõlaski (kahjuks ei mäleta, kes oli selle aforismi autor): kõige sagedamini oleme me ebaõiglased siis, kui oleme veendunud oma õiguses....

Ootasin pikisilmi, et õpetaja mu lähedusest minema läheks. Tema läks, aga varsti möödus järgmine :"Gooooood, try to touch your knee with your head!" Õnneks selle lausega asi piirdus....

Olin juba ujunud ja päevitasin, kui Emil mind selja tagant ehmatas. Jagasin oma kogemust temaga- ta reaktsioon oli selline, et ah käigu nad õige põrgu, usalda oma keha ja kogu lugu:)

Täna on olnud sissepoole pööratud päev - mis pole sugugi üllatav, sest taolisi lahkuminekuid kogesin ma ju eelmisel reisil nagu jooksvalt lindilt. Ja alati järgnes sellele endasse tõmbumise päev.

Volga restoranis hommikusööki oodates panin kõrvaklapid kõrva, päikeseprillid ette ja jõllitasin üksisilmi merele, eraldades end sellel kombel muust ümbritsevast maailmast.

Eile tuli jutuks, et siin ei peeta heaks tooniks, kui keegi avalikult nutab. Ehk siis rõõmu võib näidata, kurbust aga mitte....Ja eriti ametiasutustes on levinud, et personal on nagu "kivinäod". Anu teadis oma kogemustest, et peab üldse ettevaatlik olema, kuidas ja mida sa ütled, sest inimesed haavuvad väga kergesti. Huvitav, kuidas siis Eestis on....??? Kõik oleneb vist ikkagi konkreetsest inimesest ja seltskonnast. Olen väga tänulik, et mul on sõpru, kellega saab otse rääkida, kartmata tagajärgede pärast. Samas tasub ikkagi hoolega oma sõnad läbi mõelda, kui tegemist tundliku teemaga.......

Eile saatsin Emili lõõpivale sms-le vastuse, mis koosnes ainult ühest sõnast "player". Hiljem hakkasin mõtlema, et pagan, ta võis sellest teisiti aru saada (meenutan, et on endine kihleveosõltlane). Õhtul nägin teda juhuslikult rannapromenaadil ja küsisin üle: nii oligi, see oli valus olnud.....Palusin siis vabandust oma skorpionliku nalja pärast nii kuidas oskasin . Ja kui ma sõnasin, et tegelikult ta ju teeb ise samasuguseid nalju, siis ta pidi tunnistama, et küllap vist.

Mina aga pean tunnistama, et pole ikka veel aru saanud, mis inimene ta tegelikult on. Kas ongi järsku selline pealtnäha krobeline ja karm tüüp, kes on oma haavatava sisemuse ära peitnud lollitamise, naljatamise ja mängimise taha? Samas, me räägime ikka tõsist juttu ka. Talle meeldib oma elutarkust ja kogemusi jagada.

18.jaanuar

i