Noppeid

3.veebruar

Täna lugesin üle, kui mitu trepiastet tuleb ronida, et ülevalt kaljult, kus me elutseme (North Cliff), alla randa jõuda. Sain päris hullumeelse tulemuse: 80 astet. Nii et hommikul, kui mere äärde joogat lähen tegema, ronin ma suhteliselt püstloodis treppidest alla ja pärast jälle tagasi üles, mis on allatulekust märksa raskem (kergelt väljendudes):) Tegelikult võtab ülesronimine korralikult hingeldama....

Hommikul sain rannas juhuslikult Secroga kokku: ta polegi veel ära läinud:) Ta naeris ja ütles, et lasi lahti mõttest, et ta PEAB ära minema. Pärast seda hakkasid asjad toimima.

Õhtul tuli ta uuesti meid(eelkõige vist siiski Kristit)külastama. Minu küsimusele, et kas tal on vaba aega tekkinud (et taas meie juures) vastas ta, et see on tema kvaliteetaeg, millest ta ei taha loobuda. Mõne aja pärast teatas ta üsna ootamatult, et läheb paari tunni pärast rongi peale (sihtpunktiks Amma ashram)....ja läinud ta oligi...

Secrot nähes meenus mulle lõbus lugu, mille ta mulle Kovalamis rääkis. Selle võib liigitada alarühma "olge ettevaatlikud oma soovidega, sest nad võivad täituda". Üks tema reisikaaslastest oli jutustanud talle, kuidas ta soovis endale suuremaid rindasid. Paari nädala pärast tõdes tüdruk: "Hmm, ongi nagu suuremad." Kuu aja pärast:"No tõesti on suuremad." Seejärel selgus, et ta on rase.....:)

4.veebruar

Ostsin endale üleeile "ballikleidi" - hästi kirju-mirju, kus domineerib kollane värv, õlapaeltega ja peaaegu maani. Nii mõnus tunne on kanda vahelduseks täiesti teistsuguseid riideid. Eestis on teksapüksid igapäevased, kleite ei kanna ma praktiliselt üldse. Eile õhtul panin oma värske ostu selga ja mõned ehted ka ning läksin nn. Kerala toidu festivalile. Tegelikult tähendas see buffee lauda kohalikest traditsioonilistest toitudest, kohalikku muusikat ja lõket puhkekeskuses "Bohemian Masala". Teadsin eelmise aasta kogemusest, et see on armas koht(seal elas Berliinist pärit Martin). Söögid olid tõesti traditsioonilised- see tähendas ka seda, et mu suus oli tulekahju:) Nii et ei ole nii, et muudkui sööd ja sööd...Üks noormees tahtis mulle aias kangesti ekskursiooni teha- no olgu peale siis....Üks majake, mis tähendab täiesti lihtsat tuba moskiitovõrguga laia voodi kohal, pidi maksma 4000 ruupiat.....Vau.....Ja nende nii öelda odavad toad, kus on mitme toa peale dušširuum, maksavad 1200....Mina ööbin siis laias laastus kümme korda odavamates kohtades. Aga ma mõistan, et seal maksab klient kogu ümbritseva miljöö eest, nii nagu meilgi kusagil luksuslikus SPA-s.

Tore, et on olemas erinevad valikuvõimalused- kellel on vaja rohkem raha kulutada, need saavad seda rõõmsalt teha ja ennast hästi tunda. Samuti need, kellel nii palju ei ole, on õnnelikud, et saavad endale lubada seda, mida nad oma kodumaal ei saaks.

Täna on Varkalasse sõpru oodata: Anu oma perega tuleb Kovalamist koos juba mulle tuttava eesti paariga ning jäävad homseni siia.