Tormid

Olen laupäeva hommikust saadik Kovalamis tagasi.

Viimane hommik Varkalas erines eelnevatest. Õhtul olime saanud  infot, et üks rikšajuht, kellega Kristi ja ta pere sõbraks olid saanud, lubas meie ainukese meesterahva viia varahommikul templisse, kuhu tavaliselt valgeid ei viida. Enne seda pidi toimuma kose all pesemisprotseduur, mingid rituaalid jne. Kuna ma olin juba kella viiest ärkvel, tekkis mõte, et võib-olla tohiksin lihtsalt kaasa sõita. Krishnal ei olnud selle vastu midagi. Kärutasime hommikupimeduses kitsaste tänavate labürindis. Varsti sõitsime üle raudtee ja peatusime, et juua chaid. Veel pisut sõitu ja olime üsna linna servas. Kõndisime majade vahelt läbi ja jõudsime metsa (või džungli?) servale. Muigasin omaette, et selleks mul oligi vaja hommikuti tasakaaluharjutusi teha- me läbisime osa teekonnast maapinnast kõrgemal asuva betoonseina serva peal, mis oli umbes 1,5 poomi laiust. Ühel pool "poomi" voolas oja, teisel pool oli lihtsalt roheline sügavik. Sain kenasti harjutusega hakkama:) Selleks ajaks oli juba valge, päike hakkas tõusma ja meie ees laiuva riisipõllu kohal oli udu. Paitasin esmakordselt elus oma käega riisikõrsi ning Krishna osutas põlluservale palmide alla- seal olid osmikud, kus elasid riisikasvatajad. Ta rõhutas kahel korral, et me ikka aru saaksime- need inimesed on väga vaesed. Ja mina mõtlesin pärast seda (ja mitte esimest korda), et mis jaburas maailmas me küll elame, kus need inimesed, kes teistele süüa kasvatavad, on väga vaesed..........

Selle aja peale olin jõudnud arusaamiseni, et Krishna oli toonud meid kohta, kus ta käib ennast tasakaalustamas või nii öelda akusid laadimas- ta näitas meile oma "salaaeda". Seal oli rahu ja vaikus, seal oli loodus ja rohelus. Tundsin end kohe hästi- see oli mulle sobiv keskkond. Olin õnnelik, et kaasa olin tulnud.

Krishna tutvustas veel mõningaid taimi- tapiokat olen söönud, nüüd siin nägin, kuidas ta kasvab. Seal samas oli sidrunipuu, millelt ta lehe tõmbas, hõõrus seda sõrmede vahel ning värskendas end selle eeterliku õliga.

Pesemiskohta koseks nimetada oleks liig mis liig – see oli kunstlikult ehitatud -nagu õuedušš väikese kõrgendiku külje sees. Maa seest tuli toru, kust voolas vesi. Seal oli ka teisi külamehi end pesemas. Väike tempel asus "duššist" umbes 60m kaugusel ja oli parasjagu suletud. Buudža aeg algas hiljem  poole kümnest. Üks altar asus väljaspool templi müüri. Krishna luges seal oma palved ja tegi meile ka täpid otsaette. Päev oli alanud.

Kõndisime rikša juurde tagasi. Kohalikud vaatasid meid nii, et kaelad tagurpidi. Krishna sõnas vabandavalt, et sealsed elanikud tavaliselt valgeid inimesi ei näe.

Asusime tagasiteele. Peatusime veel korra, et juua chaid. "Kodus" tuli pakkida asjad- seejärel pidin sõitma bussijaama ja Kristi pere raudteejaama- toimus üheaegne majast väljakolimine. Krishna ei võtnud minu poolt pakutud chai raha vastu...Mulle jäi meelde eelmisel päeval tema poolt öeldud lause: "Paljud turistid käivad ainult oma hotellitoast randa ja sealt tagasi tuppa. Nad ei teagi, et siin läheduses on nii palju ilusaid paiku." Kahju, et ma temaga varem suhtlema ei hakanud, kõndisin praktiliselt iga päev temast mööda....

Minu jooga praktikasse on tekkinud paus. Juba viimastel päevadel Varkalas tundsin , et asi läheb järjest hullemaks, vist teen midagi valesti.......põlved andsid tunda, siis õlg, siis kael.....Järeldasin, et vist tuleb vabamalt võtta....

Kovalami saabudes vedasin oma seljakoti taas Šokolaadipoisi hotelli ja helistasin Anule. Anu kutsus külla- talle olid eelmisel õhtul saabunud kaks eesti kutti. Kuigi olin vara tõusnud ja rohkem kui kahetunnisest bussisõidust (ainult 60km)uimane, tundsin et und nagunii ei tule ja sammusin Anu poole. Poisid olid saabunud Goast ja lõbusas meeleolus - rumm ja coca olid neil alati käepärast, lisaks vist ka igasugust muud kraami.....Kolme päeva jooksul sain kokku puutuda minu jaoks suhteliselt tundmatu maailmaga. Need kaks väga head sõpra olid mõlemad suhteliselt äärmuslikud kombinatsioonid inimese pahelisusest, lahkusest ja hoolivusest, hinnangulisusest, elutarkusest ja paljust muust. Igatahes ei olnud nad igavad ega ükskõiksed. Nad olid huvitatud ajaloost ja nad omasid üsna suuri teadmisi. Vaimustusega jagasid nad meiega oma reisi muljetavaldavamaid hetki.

Kahest tüübist üks nägi välja selline, et kui ma teda ei tunneks, siis väga temaga suhtlema ei kipuks (kiilakas, tätoveeritud). Teine jättis vastupidise mulje- selline armsakene, kuigi ka tema väitis, et on perekonna must lammas.

Et saada pisut vaheldust (minu subjektiivne arvamus), tegid nad lahke pakkumise nendega koos Keralas ringi sõita- lihtsalt seltskonna mõttes (nad rentisid auto koos juhiga). Olin rõõmuga nõus, hoolimata sellest, et osad sihtpunktid olid mulle juba tuttavad- rahulikke paigalolemise päevi olin juba piisavalt kogenud.

Ma ei pidanud kahetsema..... Näiteks elevantide külastus oli sellel korral palju vahvam kui eelmisel aastal. Juurde olid tekkinud kaks umbes aastast elevandibeebit, kellest nii mina kui "poisid " olime täielikus vaimustuses:)

India lõunatipust tagasi sõites käisime läbi väga vanast suurest templist, mis oli väga muljetavaldav- midagi sellist ei ei osanud ma oodatagi.

Lisaboonuseks nähtule oli pidev naer ja nali, mis saatis meie kulgemist.

Teise päeva õhtul, kui elevantide keskusest tagasi Kovalami suunas sõitsime, andsid kutid autojuhile teada, et võiks kuskil söögi- ja joogipausi teha. Poistel käisid muidugi ka õlleneelud (väike meeldetuletus- alkohol ei ole siin igal pool vabalt kättesaadav).

Sõitsime ja sõitsime....ega siin ei saa ju aru, kus sa oled- kogu aeg on teede ääres majad, müügiputkad jne. Linn kestab justkui lõputult, nii et ma tõesti ei tea, kuidas peaks aru saama, et kust algab järgmine asula. Lõpuks peatus autojuht uhke hotelli ees. Arvasime, et nii suurt luksust pole meile vaja, et võib ka lihtsam koht olla. Jätkasime teekonda......Järgmise maja ees näidati meile korraga suunda kolmele erinevale korrusele. Kui me trepist üles jõudsime ja ukses sisse astusime, siis nägime vaatepilti, mis oli pehmelt väljendudes üllatav- võiks võrrelda Haapsalu Saue baariga, ainult et ruum oli viis korda suurem ja lärm samuti. Kuigi sealviibimine oleks olnud ekstreemselt terav kogemus, lausus meie kamba kõige kurjema näoga mees, et tema sinna jääda ei soovi. Laskusime trepist alla ning avasime järgmise ukse.......sama vaatepilt, ainult selle erinevusega, et seal oli konditsioneer....Tulime ka sealt välja ning ronisime keldrikorrusele, kus oli üsna pime. Siiski oli näha, et seal olid pisut viisakamad lauad ja et lisaks joomisele seal ka söödi.

Pärast kahte eelnevat korrust ei olnud enam eriti tahtmist sinna jääda. Karm Mees viskas autojuhiga nalja, et siin on vist Local Drinking Center (India on täis kõikvõimalikke Centereid – üks naljakam kui teine:-)

Teekond jätkus, autojuhi järgmiseks valikuks osutuks ilus stiilne hotell. Meid koheldi meeldiva viisakuse ja tähelepanuga ning suunati restorani poole. Juba eemalt nägin üllatusega, et restorani terassilt paistab meri.....(huvitav, kuidas me mere äärde saime?)ning siis veel suurema üllatusega, et kohe vasakul kõrgub majakas......Ha-haa, me olime tagasi Kovalamis Light House Beachil:) Olime lihtsalt teisest küljest rannale lähenenud. Seda mõistnud, lasime autojuhi koju ning seadsime end restorani terassil mõnusalt sisse. Jõudsime täpselt päikeseloojangu ajaks. Ehh, elu on ilus...:)

Teenindus oli küll ülimalt viisakas, aga süüa ootasime üle tunni. Ma ei nuriseks üldse, kui toit oleks väga hea olnud, aga paraku võis seda iseloomustada sõnaga "keskpärane". See pisiasi ei muutnud meie toredat päeva olematuks- lihtsalt järjekordne tõdemus, et kallimas ja ilusamas kohas ei pruugi (aga võib) parem söök olla.

See hästi tumeda mehe odav söögikoht, mida me eelmisel aastal korduvalt Epu ja Leoga külastasime (see sama, kuhu ma eestikeelse reklaamlause kirjutasin),ei suuda enam kahjuks samaväärset toitu pakkuda, seetõttu olen seal sellel aastal ainult kaks korda käinud...

Kahel viimasel ööl on siin olnud väga vali tuul. Esimest neist võiks isegi tormiks nimetada. Piilusin kardina vahelt välja- palmide oksad lehvisid horisontaalselt tuules ja osa neist ka tõenäoliselt murdusid. Hommik oli pilvine ja lühikeseks ajaks jätkus jahedamat värsket õhku. Avastasin, et isegi vihma oli sadanud. Läksin tegin väikese tiiru küla vahel, et banaane osta. Paistis, et mingeid tõsisemaid kahjustusi pole. Kui kohaliku söögikoha poisid mind tervitasid, küsisin naljatades, et kas kõik on tormi üle elanud. "Mis torm?" küsisid nemad, "see oli lihtsalt vali tuul".

Kohe, kui öösel tuul tõusis, kadus elekter ja tuli tagasi alles õhtul kella kuueks. Enne seda jätsime kõik nõud ja pesud pesemata, et ikka vett hädavajalikeks asjadeks jätkuks. Siin pumbatakse kõik katustel olevad veetünnid elektriliste pumpadega niimoodi täis, et kui sul kraanist enam vett ei tule, siis lähed ja lülitad pumba tööle ja kui kuuled, et kusagil katusel hakkab vesi sorinal üle ääre alla voolama, siis jooksed ja lülitad pumba välja. Noh ja hotellis teeb seda sinu eest keegi teine....

Täna öösel kordus sama lugu- vali tuul ja elekter kadus koheselt. See tähendab paraku ka seda, et laes olevad tiivikud ei tööta enam....Nii...jälle tuleb piinelda. Seisan dialemma ees- kas avada aken, et saada pisut jahedamat õhku, mis samal ajal tähendab aga sissetungivaid sääski. Või siis kinnise aknaga higistada ilma sääskedeta voodis.....Avan akna ja võitlen peaaegu hommikuni sääskedega.....

Tundub, et ma ei saa enne magada, kui ükskord Eestisse tagasi jõuan. Imelikul kombel ei tunne end väsinuna. Või kui tunnen, siis tukun päeval pisut ja pärast seda on jälle hea olla.

Kõigi eelduste kohaselt algab pühapäva pärastlõunal minu ja Emili reis Maduraisse, mille läheduses ootab meid üks järjekordne center (Bodhi Zendo zen center), mis asub mägedes imeilusa vaatega kohas, kus on suurepärane taimetoit ning kus me kavatseme peaaegu nädal aega vaikides viibida. Kerge ei saa seal olema....

Maduraisse sõidame rongiga, sealt edasi ning tagasi Emili bulletiga.