Minu tellitud takso kohale ei tulnud....ja ma tõesti ei tea, kas ta ootas mind kuskil mujal või ta sõitis minema, sest jäin 7 minutit hiljaks....Aga sellest polnud hullu midagi- taksosid on niiiiiii palju ja kõik tahavad raha teenida:)
Lennureis Goast Delhisse kestis umbes kaks tundi. Lennujaamas jõudsin tuttavaks saada ühe Itaalia mehega- meid tabasid sarnased probleemid....Nimelt meie pagas otsiti üsna põhjalikult läbi....Mina olin muidugi ise süüdi. Mul oli väga piinlik.....ma tõesti ei mäletanud, et mul oli käekotis tulemasin...... Aga itaallane paistis nii eestlase moodi, et ma lihtsalt pidin küsima, kust ta pärit on. Ta ütles ise ka, et mitte keegi ei arva ära, et ta itaallane on:-)
Delhi -Moskva lend kestis umbes seitse tundi. Kolmveerand reisist sai vaikides lennatud- õigem oleks öelda, et magades. Siis tekkis ikkagi kuidagi vestlus. Selgus, et mu naaber (india mees, kelle töö-ja elukoht mulle tuttavas Kochi linnas) lendab kaheks kuuks Kaliningradi(!)äriasju ajama. Paistis, et et tegemist on haritud ja laia silmaringiga inimesega. Ta senised väliskomandeeringud olid viinud teda Aasiasse (Jaapan, Korea). Nüüd siis esmakordselt Venemaale, mis tekitas temas väikest kõhedust. Ta tundis muret, et ei oska vene keelt....Loodetavasti läheb tal kõik hästi. Lõpuks küsis ta, et kas Eestis on ka Facebook populaarne. Vastasin, et jah, vägagi populaarne:) Nii et saan veel ühe india sõbra endale lisada:)
Seremetjevo (vabandust, kui nime valesti kirjutan) lennujaam tundus tühi ja vaikne. Magasin pisut suvalise pingi peal, lugesin raamatut....Kõht oli jube tühi....Hinnad olid vapustavad nagu lennujaamades ikka. Sellest hoolimata lubasin endale väikese söögi, hiljem veel oma senise elu kõige kallima kohvi ja koogi ka:) Seitse tundi järgmise lennuni tuli ju kuidagi ära sisustada.....
Huvitav, mitu lennureisi ma pean veel tegema, et ära õppida: lennujaama on kasulik söök kaasa võtta! Oleks võinud vabalt Goast mingid banaanid või pirukad kaasa osta....aga inimene õpib kogu elu.....
Kujutasin ette, et mind valdab Tallinna jõudes mingi eriline harduse tunne.....ikkagi kodumaa.....Aga pean tunnistama, et mingit erilist tunnet polnudki....
Kliima oli talutav, ei tundunud hirmus külm. Ka see, et siin tundub pärast Indiat vaikne, ei olnud mulle enam üllatus. Ristisin Eestimaa oma mõttes Vaikuse Kuningriigiks....
Nii mõnus oli taaskohtuda mulle oluliste inimestega:) Hea on kogeda, et keegi tunneb mu tagasitulekust rõõmu:)
Segadusttekitav on see, et et täna on esmaspäev ja olengi juba tagasi Hermannuse Majas....
ELU ON NAGU UNENÄGU... ÄRKAN HOMMIKUL JA OLEN INDIAS. JÄRGMISEL HOMMIKUL ÄRKAN JA OLEN EESTIS.
Kolm kuud on möödunud, mul aga on tunne, et käisin korraks kuskil ära ja nüüd läheb kõik vana rada pidi edasi...või siiski mitte....???.
Lennureis Goast Delhisse kestis umbes kaks tundi. Lennujaamas jõudsin tuttavaks saada ühe Itaalia mehega- meid tabasid sarnased probleemid....Nimelt meie pagas otsiti üsna põhjalikult läbi....Mina olin muidugi ise süüdi. Mul oli väga piinlik.....ma tõesti ei mäletanud, et mul oli käekotis tulemasin...... Aga itaallane paistis nii eestlase moodi, et ma lihtsalt pidin küsima, kust ta pärit on. Ta ütles ise ka, et mitte keegi ei arva ära, et ta itaallane on:-)
Delhi -Moskva lend kestis umbes seitse tundi. Kolmveerand reisist sai vaikides lennatud- õigem oleks öelda, et magades. Siis tekkis ikkagi kuidagi vestlus. Selgus, et mu naaber (india mees, kelle töö-ja elukoht mulle tuttavas Kochi linnas) lendab kaheks kuuks Kaliningradi(!)äriasju ajama. Paistis, et et tegemist on haritud ja laia silmaringiga inimesega. Ta senised väliskomandeeringud olid viinud teda Aasiasse (Jaapan, Korea). Nüüd siis esmakordselt Venemaale, mis tekitas temas väikest kõhedust. Ta tundis muret, et ei oska vene keelt....Loodetavasti läheb tal kõik hästi. Lõpuks küsis ta, et kas Eestis on ka Facebook populaarne. Vastasin, et jah, vägagi populaarne:) Nii et saan veel ühe india sõbra endale lisada:)
Seremetjevo (vabandust, kui nime valesti kirjutan) lennujaam tundus tühi ja vaikne. Magasin pisut suvalise pingi peal, lugesin raamatut....Kõht oli jube tühi....Hinnad olid vapustavad nagu lennujaamades ikka. Sellest hoolimata lubasin endale väikese söögi, hiljem veel oma senise elu kõige kallima kohvi ja koogi ka:) Seitse tundi järgmise lennuni tuli ju kuidagi ära sisustada.....
Huvitav, mitu lennureisi ma pean veel tegema, et ära õppida: lennujaama on kasulik söök kaasa võtta! Oleks võinud vabalt Goast mingid banaanid või pirukad kaasa osta....aga inimene õpib kogu elu.....
Kujutasin ette, et mind valdab Tallinna jõudes mingi eriline harduse tunne.....ikkagi kodumaa.....Aga pean tunnistama, et mingit erilist tunnet polnudki....
Kliima oli talutav, ei tundunud hirmus külm. Ka see, et siin tundub pärast Indiat vaikne, ei olnud mulle enam üllatus. Ristisin Eestimaa oma mõttes Vaikuse Kuningriigiks....
Nii mõnus oli taaskohtuda mulle oluliste inimestega:) Hea on kogeda, et keegi tunneb mu tagasitulekust rõõmu:)
Segadusttekitav on see, et et täna on esmaspäev ja olengi juba tagasi Hermannuse Majas....
ELU ON NAGU UNENÄGU... ÄRKAN HOMMIKUL JA OLEN INDIAS. JÄRGMISEL HOMMIKUL ÄRKAN JA OLEN EESTIS.
Kolm kuud on möödunud, mul aga on tunne, et käisin korraks kuskil ära ja nüüd läheb kõik vana rada pidi edasi...või siiski mitte....???.
