Home, sweet home

Arvasin, et oma eelmise kirjutisega võib selle aasta blogi lõpetatuks lugeda, aga tekkis tahtmine oma kojujõudmise emotsioone jagada.

Selleks pean korraks tagasi põikama Indiasse. Teadsin, et kui Eestisse tagasi saabun, pean hakkama järjekordselt endale elamiskohta otsima.....Otsustasin, et ma ei vaeva enneaegu oma pead muretsemisega. Korduvad elukogemused on näidanud, et kramplik otsimine ei anna tulemust. Eelmisel kevadel läks just sedaviisi- tore lahendus tuli ise mu juurde. Miks siis mitte ka seekord....?

Ja tuligi- selline lahendus, mida ma üldse ei osanud oodata.....Mul oli jäänud Indias olla veel nädal või pisut rohkem, kui sain oma üürilistelt kirja, et nad soovivad kahe nädala pärast välja kolida.

See oli minu jaoks ilmselge märk, et nüüd tuleb oma koju tagasi pöörduda.

Tallinn tervitas mind päikese ja kallite inimestega:) Enam ei tundunud vaikus nii drastiliselt erinev India lärmist, sest oskasin seda kontrasti oodata. Üldse tundus see ühest reaalsusest teise liikumine seekord lihtsam.... Tegelikult just lihtsus ongi selle asja juures kõige šokeerivam. Kuidas saab nii olla: oled palavuses, higistad, tunned, kuidas su jalatallad õhtuti voodis hõõguvad nagu oleksid ikka veel paljajalu kuumal liival.....

Ja siis, hopsti, on uus "praegu".... Vaatan hommikul pärast kella seitset termomeetit – õnneks ainult -16c ja mitte -25c....

Kõnnin õues, mul on jalas villased sukkpüksid, teksad, uued novembris ostetud soojad talvesaapad.....ja ma tunnen, et mu jalataldadel on külmast karjuvalt valus....ma tean, ma elan selle üle, ma elan selle üle....Varsti, varsti peab kevad saabuma.....

Kogen taas, et Kerala piirkonna õhuniiskus on mulle igati sobiv. Nii nagu pärast eelmist reisi, siis ka nüüd tunnetan omal nahal keskküte halba mõju. Nina limaskest ja kogu nahk muutub vastikult kuivaks. Mingid tegurid peavad tõenäoliselt veel olema- ma ei tea, mis see on, aga näiteks suvel kärises mu pöidlaküüs pikalt katki ja mul ei õnnestunudki seda välja kasvatada, sest katkine osa rebenes pidevalt edasi – see piinarikas olukord kestis vähelmalt kolm kuud, kui mitte rohkem. Indiasse jõudes kasvas mu küüs kahe nädalaga terveks ja ilusaks....

Täna oli mu teine hommik oma korteris ja juba olid mu nina kapillaarid kuivast õhust katki läinud.....

Aga Haapsallu saabumine oli ilus...:) Astusin Niine bussipeatuses maha, võtsin seljakoti selga ja sammusin otsejoones oma koju, kust ma olin lahkunud sügisel 2011. See ei olnud sunnitud äraolek. Ma ei tundnud selle korteri järgi igatsust, sest olen suurepärane kohaneja. Aga sellest hetkest alates, kui teadsin, et tagasi oma koju lähen, hakkasin igatsema ühte pilti, mis ripub mu korteri seinal- see on Egiptusest toodud tõe ja õigluse jumalanna Maat papüürusel.

Teadsin, et mu korter on tühi, ootsin ärevuse ja põnevusega, mis vaatepilt mind ees ootab. Olin valinud endale sellised üürilised, keda tõenäoliselt paljud väldiksid- noor pere, naine väikese lapsega kodus + kass + koer.....Miks selline valik- sellel noorel mehel oli telefonis erakordselt sümpaatne hääl....panin tähele märke ja kuulasin oma sisetunnet.

Avan ukse: kõik paistab puhas ja korras. Nad on pisut asju ümber tõstnud, aga pean tunnistama, et nii on palju parem kui enne (kodukujundus ei ole mu tugevaim külg:)) Päike tulvab akendest sisse.....Maat ripub endiselt samal kohal seinal, käed koos tiibadega sirutatud......

Issand kui armas, nad on tõesti koristamisega vaeva näinud.....Ma olen nii tänulik......Nii armsad inimesed....:)

Jah, kuigi ma ei justkui ei igatsenud, siis nüüd tunnen nagu oleksin väga pikalt palverännakult lõpuks ometi koju tagasi jõudnud..... Nii hea tunne on.....

Vean oma asju eelmise suve kodust oma päris kodusse- kõnnin trepist vähemalt kuus korda kui mitte rohkem üles ja alla. Kogu selle aja jooksul kohtan ma üht ainust trepikoja elanikku- see on Joodik esimeselt korruselt- uskumatu, ta on ikka veel elus....Inimene võib ikka väga visa hingega olla..... Juba mitu aastat tagasi kuulsin ma oma korteris, kuidas tema alumisel korrusel kohutavalt köhis. Kuna ta nägi juba siis väga vilets välja, mõtlesin, et kauaks teda pole. Aga võta näpust.....

Millalgi trehvan ka oma naabrinaist. Nii nagu varemgi ei paista ka nüüd tema näost mitte kõige vähematki emotsiooni seoses vana naabri tagasitulekuga. Jah, siin trepikojas pole kellelgi minuga asja. Ega ma ei kurvasta selle üle. Saangi üle pika aja nautida oma ruumi ja privaatsust:)

Pühapäeval teen kiire bussireisi maale oma lapsepõlve koju. Tean, et mul on rahakotis 10-eurone. Ulatan bussijuhile pileti ostuks punase kümneka. Too aga keerutab rahulolematult rahatähte näppude vahel...Mis siis nüüd ei meeldi? "Mis ma parata saan, et mul väiksemat rahatähte pole," mõtlen omas mõttes pahuralt. Siis järsku taipan, mida ma teinud olen – bussijuhi näppude vahel on India 10 ruupiat......Vabandan ja vahetan enda üle naerdes rahatähed. Bussijuht on kahjuks liiga tõsine inimene- ta ei paista arvavat, et see oli päris hea nali:)) ha-ha-haa:)

Minu esimese reaalsuse elu jätkub väga loogiliselt samalt kohalt, kust ta pooleli jäi. Parasjagu läks just huvitavaks- nii tegusad, targad, hoolivad, elurõõmsad naised minu ümber. Lihtsalt suurepärane:) See on tõeline kingitus.....väga suur kingitus:)

ELU ON ILUS!

epis

Finiš läheneb...

26.veebruar

Pärast Bodhi Zendo keskust tundus kõik kuidagi valesti olevat....Paistis, et Emili rahulolematus nakatas ka mind.

Kummaline on see, et pärast meie tagasisaabumist ma teda enam ei näinudki. Teadsin, et ta sõidab 3.märtsil paariks nädalaks Balile, aga eile hommikul saatis ta mulle sms-i, et sorry, ta on juba teele asunud ja et polnud aega minuga hüvasti jätta.....S.t. et rohkem me ei kohtu....Samas, kes teab, saatuse teed on ettearvamatud..... Vahepeal olin Epult ja Leolt kuulnud, et Balil on kohutavalt palav (hullem kui siin) ja kogu rannik on saastunud (kui ma nüüd õigesti aru sain, siis lausa 30 kilomeetri ulatuses)....Aga Emil kavatses minna sinna teatavasti sukelduma.....Võib-olla viiakse sukeldujad kusagile kaugemale mere peale, kus on puhtam.....Loodetavasti ei saa ta sealt veel suuremat stressi, kui tal juba praegu on....

Kuna Anul on parasjagu uued eesti turistid, siis maandusin taas šokolaadipoisi hotelli, aga tundsin peagi, et muutun rahulolematuks. Mida teha, mida teha....? Vajasin muutust. Vaatasin pisut ringi ja otsustasin elukohta vahetada.

Peab ütlema, et kohe hakkas parem:) Tekkisid uued tuttavad, kellega rääkida jne.

Hea on vahelduseks omada rohkem privaatsust. Olen üsna rahul: siin on rahulik sisehoov, kus on pisut rohelust, pesunöör koos mõnede pesulõksudega, mis on siinsetes oludes lausa luksus juba....Mul on roosade seintega tuba roosa moskiitovõrguga mu voodi kohal:) Võin tunda end nagu printsess:) Isegi n.ö.köök on olemas. Köögiks on seda küll natuke palju nimetada, aga vähemalt on külmik ja gaasipliit koos mõnede nõudega.

Meesterahvas, kes siin majandab, tundus mulle algul pisut kahtlane. Eriti, pärast seda, kui ma märkasin, et tema kliendid on kõik üksikud naisterahvad......Õnneks peatuvad üleval korrusel kaks naist kahe lapsega ja täna kolis minu kõrvaltuppa üks päris palju reisinud Austria mees. Teisel pool küljes elab tema sõbranna, kes on samuti Austriast. Muide, neil polnud vähimatki aimu, mis riik on Eesti või kus see asuda võiks....Pika seletamise peale hakkas midagi koitma...

Inglise keelt räägivad nad vähem kui mina, aga muidu on nad väga toredad ja suhtlemisaldid. Ja eriti lahe on see, et neil on trummid! Katsetasime juba väikest koosmängu:)

27.veebruar

Kasutasin täna võimalust, et mul on "köök": tegin hommikul pannkooke( pärast Varkalat polegi neid söönud). Sunil(peremees), kelle kodu on 7 km eemal külas, elab siin üksinda ühes toas. Abielus ta ei ole ja nii ta siin jälgib mind (ja mitte ainult mind) moosivarga näoga.....Kui ta hakkas siinsetele meeste omaseid küsimusi esitama, otsustasin pisut luisata. Vastasin, et olen abielus ja et mul on väga hea mees jne. Kui ta väitis, et meeldin talle, siis vastasin resoluutselt ja hästi otse, et lõpetagu ära, ärgu unistagu minust....:)

Hea küll, tegelikult tahtsin ju pannkookidest kirjutada....Kui Sunil kuulis minu  pannkookide küpsetamise plaanist, küsis ta, et kas ta tohib vaadata, kuidas ma tainast teen jne. Mis mul ikka selle vastu sai olla, olin nõus. Siis ta pakkus end appi pannkooki ümber keerama (niimoodi, et viskad koogi õhku), aga vaesekel pritsis kuuma õli silma ja näkku.....Õnneks midagi hullu ei juhtunud, jäi elama....Loomulikult pakkusin talle pannkooki ja ta väitis, et talle maitseb. Peab vist uskuma, ega ta vastu tahtmist poleks ju söönud. Sunil omalt poolt keetis chaid, mis maitses märksa paremini, kui siinsetes kohvikutes pakutav. Teel oli ikka tee maitse, mitte ainult magusa piima ja vee oma:))

Siis kandis härra koogid ja tee lauda ja meil oli ootamatult tekkinud ühine hommikusöök. Üllatus oli see, et hiljem pakkus ta end appi nõusid pesema. Väljendasin oma imestust- olin ju kuulnud, et üldiselt india mehed ei tee kodus midagi. Tema kostis selle peale, et mitte kõik pole ühesugused. No jah...märkamatult olin kaldunud libedale üldistamise teele.

Nüüd väike huumorinurgake:

Epp ja Leo ronivad mäest üles, et minna hommikusöögile. Parasjagu on väike puhkepaus, et hinge tõmmata.

"Kas sa tahaksid ka pisut kotti kanda?" küsib Leo.

"Ei,"

"Ei taha?"...

"Ei taha, " vastab Epp täiesti kategooriliselt. "Miks sa siis otsustasid meheks hakata?"

"Ah sa kurat.....Jälle olen valearvestuse teinud," pomiseb Leo vaikselt.

"Ega ma pole India naine, kes kive pea peal tassib, samal ajal kui mehed doominod mängivad," lisab Epp ja loeb teema lõpetatuks.....

Üleeile toimus Trivandrumis templipidustuse raames sündmus, mida nimetatakse pongalaks. Pongala on väga populaarne pidustus ja tähendab seda, et sajad tuhanded naised ja neiud Trivandrumist ja selle ümbrusest tulevad tänavale iga üks oma potiga rituaalset magusate lisanditega riisiputru keetma. Tulekolle tehakse kolmest või kuuest telliskivist ning küttematerjaliks on enamasti kuivanud palmilehed. Tuled süüdatakse enam vähem üheaegselt (antakse edasi naiselt naisele). Võite siis ette kujutada seda suitsuvingu suurlinna kohal, kui korraga hakkab leegitsema pool miljonit või rohkem lõket.....

Kitsastel betoonmüüriga ääristatud tänavatel oli eriti kehva olukord. Naistel jooksid kõigil silmad vett.....Aga muidu vapustavalt eriline kogemus. Kellel puder keema hakkab, toob kuuldavale huilgamise, mis meenutab indiaanlaste sõjahüüdu. Seejärel hakatakse palveid lugema. Hiljem tulevad pühad mehed putru õnnistama. Kogu seda üritust saadab kõlaritest kostev vali muusika ning liiklus on tänavatel peatatud.

Guinessi rekordite raamatus pidi pongalast osavõtjate rekord just Trivandrumi käes olema.

Aitäh Anule, tänu kellele sain sellise kogemuse osaliseks:)

28.veebruar

Eile õhtul kuulsin, et üks uus tuttav on täna Ernakulami sõitmas. Kuna olin varem maininud, et tahaks Kochis ära käia, siis ta kutsus mind endaga kaasa. Mul ei tulnud mõttesegi, et ühe päevaga on ka võimalik see reis ära teha....aga tuleb välja, et on.

Selle teostumiseks ärkasin täna hommikul 4:15. Tuttav korjas mu poole tunni pärast ratta peale ja sõitsime Trivandrumisse. Motikas sai raudteejaama jäetud ning edasi rongi peale mindud.

5,5 tundi loksumist (vahepeal sai pisut pikutada ja tukkuda) ja üllatavalt ruttu olimegi Ernakulamis.

Tema sõitis kuskile mingeid tööasju ajama. Mina omakorda praamiga Ford Kochi, et Wilsonit üllatada.

Kirjutangi praegu ühes Ford Kochi söögikohas pärast Wilsoni ja tema naisega kohtumist.

Wilsonile omaselt võttis ta mu pihtide vahele, uurides, mis on mu elus vahepeal juhtunud. Pärast minu aruannet konstanteeris ta, et väga hea: ma pidin paistma noorem ja õnnelikum kui möödunud aastal:)

Igaks juhuks luges mulle sõnad peale, et ma jumala eest ei võtaks tõsiselt mitte ühegi rannapoisi juttu armastusest. Ta ei suutvat aru saada, kuidas Euroopa naised üleüldse selle peale tulevad, et siin abielluda (eriti kusagil turismipiirkonnas).....Jah, peab vist temaga nõustuma, et see on paras hullumeelsus....

Ma saan aru küll, miks sellised asjad juhtuvad, aga ma mõistan samuti, miks need lood naiste poolt vaadatuna tavaliselt kehvasti lõpevad. Ma vastasin talle, et olgu rahulik: ma võin küll pisut hull näida, aga mu mõistus on selle koha pealt täiesti selge. Mingil juhul ei tahaks ma siin kohalikuga abielluda või veel vähem Indiasse elama jääda....

Wilsonil ja tema perel paistab hästi minevat. Tütar sai just 24.veebruaril 4-aastaseks. Kuulsin, et Wilsoni naine oli samuti Trivandrumis Pongalal putru keetnud. Oleks vast lahe olnud teda seal kohata:)

Lisaks igapäeva tööle ehitavad nad uut maja koos kodumajutusega, nii et järgmisel hooajal on juba võib-olla võimalik seal ööbida:) Mis siis muud kui õnne ja edu neile:)

1.märts

Kas tõesti ongi juba märts? Eestis hakkab kevad tulema ja minul ongi jäänud ainult viimane nädalalõpp ning esmaspäev....Üks etapp saab jälle läbi. Sel aastal on olnud kõik teisiti ehk siis mu mõtted ja tunded India suhtes on erinevad võrreldes eelmise reisiga....

Issand kui hea on olla eestlane! Ma olen nii õnnelik, et olen sündinud just sellel maal! Mis sellest, et viriseme aeg-ajalt, et ilm on niru, elu on kallis ja poliitikud lollid. Aga meil on valikuvabadus ja see kaalub kõik üles. Mida rohkem reisida, seda rohkem saab sellest aru.

Eilse rongisõidu ajal pakuti loteriipileteid. Mu reisikaaslane ütles, et tal ei vea.

"Ka mina olen vahel harva pisut võitnud, "lisasin mina.

"Not lucky," naeris tema. Mina mõtlesin pisut ja laususin, et tegelikult olen ma "very lucky". Ta sai aru, mida ma mõtlesin. "Yes, you are the very lucky one.....You can travel, to see different places....My life is only here....But today I am happy because first time in my life a foreign lady is travelling with me...."

Lisan lõpetuseks mõttekillud, mis on kirja pandud Maria Popova poolt. Võib-olla olete neid juba kusagilt lugenud, aga ei tee paha aeg-ajalt seda uuesti teha....

See on sinu elu.

Tee seda, mida armastad ja tee seda tihti.

Kui sulle miski ei meeldi, muuda seda.

Kui sulle ei meeldi su töö, tule ära.

Kui sul pole piisavalt aega, ära vaata televiisorit.

Kui otsid oma ellu armastust, lõpeta- ta ootab sind siis, kui hakkad tegelema sellega, mida armastad.

Lõpeta liigne analüüsimine, kõik tunded on ilusad.

Elu on lihtne.

Süües naudi iga suutäit.

Ava oma meel, süda ja käed kõigile ja kõigele- oleme kõigi oma erinevustega üksteisega ühendatud.

Küsi järgmiselt inimeselt, keda kohtad, mis on tema kirg ja jaga temaga oma inspireerivat unistust.

Reisi tihti. Eksimine aitab sul ennast leida.

Elu seisnebki nendes inimestes, keda kohtad ja asjades, mida sa koos nendega lood.

Mine ja hakka looma.

Elu on lühike.

Ela oma unistusi ja jaga oma kirge.

Bodhi Zendo. Tagasiteel.

18.veebruar

Sain oma jaheduse, mida ma igatsesin.....

Pagan küll, miks ma jäin uskuma Emili, et midagi erilist pole kaasa vaja võtta:(

Asume Kodaikanali lähedal, rohkem kui kahe tuhande meetri kõrgusel merepinnast. Tundub, et sooja on alla +20c. Igatahes mu jalad on täiesti külmad ja sokke ma kaasa ei võtnud:( Õnneks andis Anu mulle ühe dressipluusi moodi asja, samuti ühe õhukese kerge teki, mida saan meditatsiooni ajal ümber võtta.

Mul veab- saan privaatse toa, voodis on paks soe tekk:) Emil peab tuba jagama mõningate teiste inimestega.

Infot minu asukoha kohta võite leida aadressilt www.bodhizendo.org

19.veebruar

Kui Šokolaadipoiss kuulis, mis põhjusel ma Madurai suunas sõidan, kommenteeris ta, et ainult hullud inimesed vajavad mediteerimist:) Või siis näiteks pärast seda, kui ta on liiga palju joonud ja suitsetanud, vajab ta tasakaalustamiseks meditatsiooni.....:) Pärast siinveedetud esimest õhtut ja järgmist päeva on mul tunne, et mingil määral võib tal isegi õigus olla....Vist tuleb lõpetada ašramite ja muude taoliste kohtade külastamine vaimse arengu eesmärgil. Ma ei suuda siin toimuvat tõsiselt võtta. See lõputu kummardamine ja koogutamine on mulle väga võõras. Aga eks see on minu viga, et ma ronisin ilma eelteadmisteta sellisesse kohta....

Ma ei saa midagi parata, mind ajab kohutavalt naerma, kuidas inimesed käivad kalanägudega ringi, pilgud langetatud ja käed kõhu peal või rinna kohal koos. Kujutan ette, et pärast suurt psüühilist traumat oleks siin igati sobiv viibida. Täielik vaimuhaigla tunne, eriti kui vaatan, kuidas inimesed hommikuti vaikides SEVA-t teevad.

Emilil on siin tutvused, seetõttu palus ta meile võimaluse korral anda vabatahtlikuks tööks (SEVA)tualettruumide koristamise. Tema meelest on see kõige parem töö, kuna võtab kõige vähem aega võrreldes igasuguste aia- ja köögitöödega. Tal on õigus- kõik on siin väga puhas, inimesed koristavad ise enda järelt- lihtne on oma töö ära teha ja siis pisut rohkem vaba aega omada. Peaaegu hakkan koristades mingit lauluviisi ümisema, siis meenub, et vaikuses peab olema. Ei mingit laulmist ega lõbutsemist....

20.veebruar

Esimesel õhtul esimesel zazenil olin päris lähedal meditatiivsele seisundile. Kahjuks saab just siis 25 minutit täis ja tehakse paus. Sellel hetkel tundub, et 25 minuti kaupa mediteerida on minu jaoks teostatav. Aga järgmistel päevadel ei õnnestu enam kuidagi. Parem jalg sureb iga kord totaalselt ära või siis tuleb uni peale. Mõtlen hirmuga, et võin ühel hetkel siia põrandale kummuli prantsatada.....Eelmisel aastal oli ühe ameeriklannaga sedasi juhtunud :)) Ma ei suuda selle mõtte juures tõsiseks jääda, kuigi Emil väidab, et tookord ei olnud mitte keegi naerma hakanud:))

Emilil on täna seljas erkoranži värvi ürp- ta meenutab mulle vangi mõnest ameerika märulifilmist:) Aeg-ajalt teeb ta mulle nägusid ja pilgutab silma. Püüan mitte naerma hakata ja tõsise näo ette manada. Tundub, et ka tema ei suuda toimuvat tõsiselt võtta...

Hästi paljud inimesed on köhima hakanud. Huvitav, kas see on kuidagi seotud sellega, et nad ei saa end väljendada....??? Eks jahe on ka muidugi.... Pärast 25 minutit meditatsiooni tehakse kõik aknad ja uksed neljast küljest lahti, nii et tuul vihiseb igast suunast läbi ruumi...Mu jalad on pidevalt külmad....aga pole midagi, ma saan sellega hakkama.

Leian ühelt stendilt ilmavaatluse tulemused. Selgub, et siin valitseb aastaringselt Eesti jaheda suve kliima. Päevased temperatuurid jäävad vahemikku +16.....+20, öised +7....+12c. Aprill, mai ja juuni on pisut soojemad võrreldes ülejäänud aastaga. Huvitaval kombel kasvavad ka siin banaanipuud. Neile vist piisab sellest, et miinuskraade pole. Täna on näiteks väljas +19. Pärast keskpäeva jõuan mõned riided ära pesta ja päikse kätte kuivama viia. Paari tunni pärast müristab ja sajab vihma nii mis kole. Pesu kuivatamisega on igatahes raskusi...Hiljem selgub, et keegi hea inimene on õuest pesud ära korjanud ja varju alla nööridele sättinud....Aitäh talle!

Maitsvat taimetoitu, lisaks ka munad, pakutakse meile kolm korda päevas. Siin on oma köögiviljaaed. Võib-olla saan elus esimest korda mürgitamata banaane süüa, sest näha on, et banaanide sees on justkui ussikäigud....Usse näha pole, nii et söön ära ja maitsel pole viga midagi:)

Meie äratus on hommikuti kell 4:55. Esimene zazen algab 5:30, kui õues on täielik vaikus ja pimedus. Siis ühel hetkel kuulen, kuidas linnud nagu kokkulepitult laulma hakkavad- pimedus taandub.

Võimas loodus on siin – selles pole kahtlustki. Mäekülgedel kasvavad meeletult kõrged puud. Õhtupimeduses on hästi näha, kuidas mägede kohal pilvedes välku lööb. Öösel sajab vihma.

Praegu meenub mulle, et ma ei kirjutanud sellest, kuidas me Emiliga teel Maduraist siia keskusesse vihma kätte jäime. Me ei olnud siis veel mägede vahel, kui vihm meid ootamatult tabas. Emil pööras tee ääres asuvate hoonete poole, mis osutusid viljakuivatiks. Üks naisterahvas tuli ja hakkas kohe organiseerima, kuhu ratas panna, kuidas meie asjad kinni katta ning juhatas meid siis kuivatisse viljakottide vahele istuma. Töölised pidasid just lõunat. Nad olid valmis ka meile toitu pakkuma, aga me olime tõesti just söönud. Ja tegelikult poleks tahtnud nende sööki ära süüa. Näha oli, et igal ühel oli oma topsikutega toit kaasa võetud.

Näppisin kotis olevaid viljateri ja üritasin aru saada, millega tegu. Mu naabruses istunud naine võttis seepeale mõned terad ja hõõrus neid pihkude vahel- ja üllatus, üllatus- nähtavale tulid valged riisiterad.....

Kui vihm üle jäi ning tänades teekonda jätkasime, kommenteeris Emil: "Need inimesed ei reisi mitte kunagi, neil pole passigi, iga päev ikka sama toit, mitte kunagi vahelduseks jäätist ega hamburgerit..... " Nii et oleme õnnelikud kõikide meile antud võimaluste üle....

21.veebruar

Ärkan hommikul viis minutit enne äratust selle peale, et kuulen selgelt, kuidas keegi vanem naisterahvas hüüab unes mu nime. Paistab, et kehakell on juba tööle hakanud.

Pärast hommikusi koristustöid ja kohvijoomist kutsub Emil mu kõrvale ja teatab, et ta ei suuda siin enam olla. Vau......või sedasi on lood....Nii paljud asjad olevat teisiti kui eelmisel aastal: teistsugune energia, imelikud inimesed, kes teevad talle pidevalt märkusi (mitte sõnades, aga kehakeeles). Küsin, et kas ta tahab lahkuda. Ta vastab jaatavalt.....Mina oleks kindlasti suuteline olema pühapäeva hommikuni, aga ma ei tea, kas see on vajalik. Tõenäoliselt segan ma teisi oma mittepühendunud siinviibimisega. Igal juhul otsustan koos temaga lahkuda.

Manager püüab küll Emiliga rääkida ja teda ümber veenda, aga ta ei muuda oma meelt.

Pakime oma asjad ja alustame tagasisõitu Madurai suunas. Teeme peatuse makaakide juures ja söödame neid banaanidega. Tunneme rõõmu, et oleme taas vabad:)) Laulame koos täiest kõrist: "We are the champions, we are the champions..."

Otsustame, et Madurais vaatame lähemalt Meenakshi templit ning jääme ööseks samasse hotelli, kus eelnevalt juba olime.

Taas hotellituppa jõudes näen end kogemata peeglist ja röögatan: "Ooou my goood!!!" Näen välja nagu kõige ehtsam Tahmanägu: juuksed pulstunud, nägu tahmane...Pesema, ruttu pesema....

Meenakshi tempel on tõesti võimas. Näeme templielevanti, kes võtab oma londiga sinult kümme ruupiat ja seejärel nii öelda õnnistab sind, pannes oma londi sulle korraks pähe. Enamus inimestest tahavad elevandile raha anda, mina kaasaarvatud. Sellel 15 – aastasel emasel elevandil on ainult üks kett ümber esijalgade, nii et ta liigutab end üsna vabalt. Näen, et ta jalad on terved ja silmad ei ole kurvad- selle üle on mul hea meel....Imestan ikka ja jälle, kui religioossed on siinsed inimesed. Aga mis siin imestada, kui vastav kasvatus algab kodust ja lasteaiast pihta. Anu töötas mingi aja India lasteaias ja rääkis sellest.

Talle jäi mulje, et õpetamine on siis üsna jäik: on ainult õige vastus ja vale vastus ning loovust ja iseseisvat mõtlemist kahjuks ei arendata....

Õhtusel tänaval pakutakse meile järjekordselt marihuaanat. Emil röögatab:"Väga hea, me võtame 5 kilo!" Tüüp sosistab ehmunult, et tal on hetkel ainult kümme grammi pakkuda.....Oh jah, Emil ja tema naljad...:)

Järgmisel hommikul algab rattasõidu maraton Maduraist Kovalami. Kilomeetreid umbes 300 ümber. Eestis poleks see kuigi hirmus. Siin tähendab see peaaegu tervet päeva teekonda. Mu tagumik jääb iga kilomeetriga järjest valusamaks ja kogu keha järjest kangemaks. Ning mu nägu läheb järjest tahmasemaks ja tahmasemaks... Teeme küll mõned söögi- ja joogipausid, aga väga palju abi sellest ei ole. Kusagil tee ääres näeme viita "water fall". Oh yes, sinna me läheme! Tee otsa peal on aga tõkkepuu ja mehed, kes ütlevad: "No waterfall." "Why ????" "No water." "Millal vesi tuleb?" "Kahe kuu pärast." Selge siis.....Tuleb edasi sõita ja loota, et leiame mõne teise veekogu.

Peagi näeme tee kõrval looklevat ojakest, mis muutub tasapisi suuremaks. Lõpuks peatume ja kastame ennast madalasse vette ning peseme vahelduseks tolmu maha. Mõtlen, et hea on ikkagi koos meesterahvaga reisida. Üksi sellist asja ette ei võtaks. Eks ma muidugi läksin riietega vette ka.

Pärast suplust on märgatavalt värskem tunne, aga pikk teekond on veel ees....

Pärast loendamatuid lehvitusti ja "hi" hõikeid jõuame päikeseloojangu ajaks Trivandrumisse. Meelitan Emili "Zam-zami " sööma. See on populaarne moslemite söögikoht, kus saab hästi tehtud kana mitmel erineval moel, lisaks kõiksugu muud head ja paremat. Näen järjekordselt kohutav välja. Tegelikult jubedam, kui Madurais, sest lisaks tahmasele näole on mul punetavad silmad. Üritan end tualettruumis pesta, aga seepi ei ole ja nii näengi välja nagu punaste silmadega automehhaanik.

Kõhud täis söödud, tuleb viimane ponnistus: õhtupimeduses Trivandrumist Kovalami. Jõuame kohale umbes kaheksaks. Startisime vist hommikul kümne paiku....

See oli raske päev......Normaalsed inimesed ei sõida Indias mootorrattaga kolmsada kilomeetrit....

Teekond Maduraisse ja edasi

18.veebruar

Meie reis Bodhi Zendo meditatsiooni keskusesse algas pühapäeval. Emil sõitis juba hommikul bulletiga Trivandrumisse, et ratas pakkimiseks raudteejaama jätta. Seejärel tuli ta tagasi Kovalami ja koos sõitsime bussiga pärastlõunal uuesti linna. Trivandrumi raudteejaama perroonil võttis meid vastu otsekoheselt väljendudes hingemattev kusehais. Nagu ma "Minu India " raamatust lugesin, jookseb kogu kraam inimeste soolestikust otse rööbastele.

Emil ei talu enam Indiat- kõik ärritab teda. Ta ei suuda leppida, et kõigil on siin kõigiga pistmist ja et ei tunta mõistet "oma ruum".

Arvan, et tänu tema seesmisele ja ka välisele ärritusele tõmbame igasuguseid ebameeldivaid olukordi ligi....

Maduraisse loksume rongiga 7 tundi. Emil ütleb, et ta pole varem India rongides prussakaid näinud (huvitav, huvitav?). Naeran ja oletan, et see on ekstra kingitus talle:) Samuti istume lähestikku mitte eriti sümpaatse perekonnaga. Mulle mõjub rongi loksumine uinutavalt. Viskan end pikali ja magan hoolimata prussakatest ja kahest väikest india lapsest, kes lakkamatult kisavad ja ringi hüppavad ning mingit küpsisepuru ülemiselt korruselt minu narile loobivad. Emil on närvis ja räägib hiljem, kuidas ema oli pisipoega näkku löönud ja karjunud....

Maduraisse saabudes tundub, et enamus isikuid on purjus või laksu all. Kaasa arvatud rotid ning raudteeametnik, kes väidab, et Emil ei saa oma ratast kätte enne kui järgmisel hommikul kell 9. Mis mõttes, kui ratas seisab sealsamas perroonil??? Pisut seletamist ja saame koos rattaga minema. Lükkame ratast läbi saali, kus magab hulgaliselt inimesi põrandal – kes mingi riidekaltsu, kes lihtsalt papitüki peal. Tõenäoliselt on nad kusagile reisimas...

Nii, jõuame välja ja Emil hakkab paaki bensiini valama. Nagu maa alt kerkivad meie kõrvale kaks tüüpi- üks nendest "ladyboy"(naiseks maskeerunud mees). Emil ei saa end muidugi tagasi hoida ja küsib üsna teravalt mehe moodi mehelt tema kaaslase kohta: "Who is it? Your father???" Togin teda, et ta vait jääks.

Nii, lõpuks bullet käivitub ja saame minema sõita. Kui Kovalami rannas on kell 23 juba öörahu ja politseinikud ei luba isegi rannas istuda, siis Madurais elu alles keeb. Võtame kuskilt tänava ääest mingit näksi ja teed.

Õnneks leiame peagi üles hotelli "Sree Devi", mille ainuke hea omadus on see, et katuselt avaneb imeline vaade läheduses asuvatele iidsetele templitele. Vantsime jalgsi kuuendale korrusele oma tuppa, sest lift ei tööta. Toas on indiapärane WC koos duššiga. Voodis on üllatavalt valged linad, seinal õhukene telekas- kõik muu on ligadi- logadi ja määrdunud nagu ikka sellise hinnaklassiga hotellides (550rp). Imelikul kombel on siin vaikne. Võib-olla sellepärast, et kesköö on juba käes? Ronime katusele ja imetleme templeid. Mul tekib kahtlus, et need ei saa olla inimeste ehitatud....Või kui ongi, siis igatahes praegused indialased ei saa olla nende järeltulijad...

Uskumatu- siin on vaikne, kuidas see on võimalik? Magan sügavalt hommikuni.

19.veebruar

Maduraist Bodhi Zendo poole sõites läbime mitmeid külasid (või on need linnad?). Ikka samasugused betoonist kandilised majakuubikud, ikka samasugused müügiputkad teede ääres ning lokkav vaesus. Tihedas liikluses rebeneb katki Emili reisikott. Oleme sunnitud X linnas peatuma. Otsekohe oleme ümbritsetud trobikonnast meestest. Meid vaadatakse selliste nägudega nagu oleksime just äsja maandunud tulnukad teiselt planeedilt. Õnneks ei soovi keegi meid katsuda ega ka ära süüa...

Mulle oli ekslikult meelde jäänud, et Maduraist on meil sõita ainult paarkümmend kilomeetrit. Tegelikult sõidame üle saja...Eemalt mägesid nähes ei usu ma, et sinna kõrgele me suundumegi. S-kurve läbides tõuseme aeglaselt ülespoole. Õhk läheb aina jahedamaks ja jahedamaks ning loodus muutub. Märkan teede ääres hulgaliselt ahvipärdikuid:)

Kella viie paiku jõuame sihtkohta.

Tormid

Olen laupäeva hommikust saadik Kovalamis tagasi.

Viimane hommik Varkalas erines eelnevatest. Õhtul olime saanud  infot, et üks rikšajuht, kellega Kristi ja ta pere sõbraks olid saanud, lubas meie ainukese meesterahva viia varahommikul templisse, kuhu tavaliselt valgeid ei viida. Enne seda pidi toimuma kose all pesemisprotseduur, mingid rituaalid jne. Kuna ma olin juba kella viiest ärkvel, tekkis mõte, et võib-olla tohiksin lihtsalt kaasa sõita. Krishnal ei olnud selle vastu midagi. Kärutasime hommikupimeduses kitsaste tänavate labürindis. Varsti sõitsime üle raudtee ja peatusime, et juua chaid. Veel pisut sõitu ja olime üsna linna servas. Kõndisime majade vahelt läbi ja jõudsime metsa (või džungli?) servale. Muigasin omaette, et selleks mul oligi vaja hommikuti tasakaaluharjutusi teha- me läbisime osa teekonnast maapinnast kõrgemal asuva betoonseina serva peal, mis oli umbes 1,5 poomi laiust. Ühel pool "poomi" voolas oja, teisel pool oli lihtsalt roheline sügavik. Sain kenasti harjutusega hakkama:) Selleks ajaks oli juba valge, päike hakkas tõusma ja meie ees laiuva riisipõllu kohal oli udu. Paitasin esmakordselt elus oma käega riisikõrsi ning Krishna osutas põlluservale palmide alla- seal olid osmikud, kus elasid riisikasvatajad. Ta rõhutas kahel korral, et me ikka aru saaksime- need inimesed on väga vaesed. Ja mina mõtlesin pärast seda (ja mitte esimest korda), et mis jaburas maailmas me küll elame, kus need inimesed, kes teistele süüa kasvatavad, on väga vaesed..........

Selle aja peale olin jõudnud arusaamiseni, et Krishna oli toonud meid kohta, kus ta käib ennast tasakaalustamas või nii öelda akusid laadimas- ta näitas meile oma "salaaeda". Seal oli rahu ja vaikus, seal oli loodus ja rohelus. Tundsin end kohe hästi- see oli mulle sobiv keskkond. Olin õnnelik, et kaasa olin tulnud.

Krishna tutvustas veel mõningaid taimi- tapiokat olen söönud, nüüd siin nägin, kuidas ta kasvab. Seal samas oli sidrunipuu, millelt ta lehe tõmbas, hõõrus seda sõrmede vahel ning värskendas end selle eeterliku õliga.

Pesemiskohta koseks nimetada oleks liig mis liig – see oli kunstlikult ehitatud -nagu õuedušš väikese kõrgendiku külje sees. Maa seest tuli toru, kust voolas vesi. Seal oli ka teisi külamehi end pesemas. Väike tempel asus "duššist" umbes 60m kaugusel ja oli parasjagu suletud. Buudža aeg algas hiljem  poole kümnest. Üks altar asus väljaspool templi müüri. Krishna luges seal oma palved ja tegi meile ka täpid otsaette. Päev oli alanud.

Kõndisime rikša juurde tagasi. Kohalikud vaatasid meid nii, et kaelad tagurpidi. Krishna sõnas vabandavalt, et sealsed elanikud tavaliselt valgeid inimesi ei näe.

Asusime tagasiteele. Peatusime veel korra, et juua chaid. "Kodus" tuli pakkida asjad- seejärel pidin sõitma bussijaama ja Kristi pere raudteejaama- toimus üheaegne majast väljakolimine. Krishna ei võtnud minu poolt pakutud chai raha vastu...Mulle jäi meelde eelmisel päeval tema poolt öeldud lause: "Paljud turistid käivad ainult oma hotellitoast randa ja sealt tagasi tuppa. Nad ei teagi, et siin läheduses on nii palju ilusaid paiku." Kahju, et ma temaga varem suhtlema ei hakanud, kõndisin praktiliselt iga päev temast mööda....

Minu jooga praktikasse on tekkinud paus. Juba viimastel päevadel Varkalas tundsin , et asi läheb järjest hullemaks, vist teen midagi valesti.......põlved andsid tunda, siis õlg, siis kael.....Järeldasin, et vist tuleb vabamalt võtta....

Kovalami saabudes vedasin oma seljakoti taas Šokolaadipoisi hotelli ja helistasin Anule. Anu kutsus külla- talle olid eelmisel õhtul saabunud kaks eesti kutti. Kuigi olin vara tõusnud ja rohkem kui kahetunnisest bussisõidust (ainult 60km)uimane, tundsin et und nagunii ei tule ja sammusin Anu poole. Poisid olid saabunud Goast ja lõbusas meeleolus - rumm ja coca olid neil alati käepärast, lisaks vist ka igasugust muud kraami.....Kolme päeva jooksul sain kokku puutuda minu jaoks suhteliselt tundmatu maailmaga. Need kaks väga head sõpra olid mõlemad suhteliselt äärmuslikud kombinatsioonid inimese pahelisusest, lahkusest ja hoolivusest, hinnangulisusest, elutarkusest ja paljust muust. Igatahes ei olnud nad igavad ega ükskõiksed. Nad olid huvitatud ajaloost ja nad omasid üsna suuri teadmisi. Vaimustusega jagasid nad meiega oma reisi muljetavaldavamaid hetki.

Kahest tüübist üks nägi välja selline, et kui ma teda ei tunneks, siis väga temaga suhtlema ei kipuks (kiilakas, tätoveeritud). Teine jättis vastupidise mulje- selline armsakene, kuigi ka tema väitis, et on perekonna must lammas.

Et saada pisut vaheldust (minu subjektiivne arvamus), tegid nad lahke pakkumise nendega koos Keralas ringi sõita- lihtsalt seltskonna mõttes (nad rentisid auto koos juhiga). Olin rõõmuga nõus, hoolimata sellest, et osad sihtpunktid olid mulle juba tuttavad- rahulikke paigalolemise päevi olin juba piisavalt kogenud.

Ma ei pidanud kahetsema..... Näiteks elevantide külastus oli sellel korral palju vahvam kui eelmisel aastal. Juurde olid tekkinud kaks umbes aastast elevandibeebit, kellest nii mina kui "poisid " olime täielikus vaimustuses:)

India lõunatipust tagasi sõites käisime läbi väga vanast suurest templist, mis oli väga muljetavaldav- midagi sellist ei ei osanud ma oodatagi.

Lisaboonuseks nähtule oli pidev naer ja nali, mis saatis meie kulgemist.

Teise päeva õhtul, kui elevantide keskusest tagasi Kovalami suunas sõitsime, andsid kutid autojuhile teada, et võiks kuskil söögi- ja joogipausi teha. Poistel käisid muidugi ka õlleneelud (väike meeldetuletus- alkohol ei ole siin igal pool vabalt kättesaadav).

Sõitsime ja sõitsime....ega siin ei saa ju aru, kus sa oled- kogu aeg on teede ääres majad, müügiputkad jne. Linn kestab justkui lõputult, nii et ma tõesti ei tea, kuidas peaks aru saama, et kust algab järgmine asula. Lõpuks peatus autojuht uhke hotelli ees. Arvasime, et nii suurt luksust pole meile vaja, et võib ka lihtsam koht olla. Jätkasime teekonda......Järgmise maja ees näidati meile korraga suunda kolmele erinevale korrusele. Kui me trepist üles jõudsime ja ukses sisse astusime, siis nägime vaatepilti, mis oli pehmelt väljendudes üllatav- võiks võrrelda Haapsalu Saue baariga, ainult et ruum oli viis korda suurem ja lärm samuti. Kuigi sealviibimine oleks olnud ekstreemselt terav kogemus, lausus meie kamba kõige kurjema näoga mees, et tema sinna jääda ei soovi. Laskusime trepist alla ning avasime järgmise ukse.......sama vaatepilt, ainult selle erinevusega, et seal oli konditsioneer....Tulime ka sealt välja ning ronisime keldrikorrusele, kus oli üsna pime. Siiski oli näha, et seal olid pisut viisakamad lauad ja et lisaks joomisele seal ka söödi.

Pärast kahte eelnevat korrust ei olnud enam eriti tahtmist sinna jääda. Karm Mees viskas autojuhiga nalja, et siin on vist Local Drinking Center (India on täis kõikvõimalikke Centereid – üks naljakam kui teine:-)

Teekond jätkus, autojuhi järgmiseks valikuks osutuks ilus stiilne hotell. Meid koheldi meeldiva viisakuse ja tähelepanuga ning suunati restorani poole. Juba eemalt nägin üllatusega, et restorani terassilt paistab meri.....(huvitav, kuidas me mere äärde saime?)ning siis veel suurema üllatusega, et kohe vasakul kõrgub majakas......Ha-haa, me olime tagasi Kovalamis Light House Beachil:) Olime lihtsalt teisest küljest rannale lähenenud. Seda mõistnud, lasime autojuhi koju ning seadsime end restorani terassil mõnusalt sisse. Jõudsime täpselt päikeseloojangu ajaks. Ehh, elu on ilus...:)

Teenindus oli küll ülimalt viisakas, aga süüa ootasime üle tunni. Ma ei nuriseks üldse, kui toit oleks väga hea olnud, aga paraku võis seda iseloomustada sõnaga "keskpärane". See pisiasi ei muutnud meie toredat päeva olematuks- lihtsalt järjekordne tõdemus, et kallimas ja ilusamas kohas ei pruugi (aga võib) parem söök olla.

See hästi tumeda mehe odav söögikoht, mida me eelmisel aastal korduvalt Epu ja Leoga külastasime (see sama, kuhu ma eestikeelse reklaamlause kirjutasin),ei suuda enam kahjuks samaväärset toitu pakkuda, seetõttu olen seal sellel aastal ainult kaks korda käinud...

Kahel viimasel ööl on siin olnud väga vali tuul. Esimest neist võiks isegi tormiks nimetada. Piilusin kardina vahelt välja- palmide oksad lehvisid horisontaalselt tuules ja osa neist ka tõenäoliselt murdusid. Hommik oli pilvine ja lühikeseks ajaks jätkus jahedamat värsket õhku. Avastasin, et isegi vihma oli sadanud. Läksin tegin väikese tiiru küla vahel, et banaane osta. Paistis, et mingeid tõsisemaid kahjustusi pole. Kui kohaliku söögikoha poisid mind tervitasid, küsisin naljatades, et kas kõik on tormi üle elanud. "Mis torm?" küsisid nemad, "see oli lihtsalt vali tuul".

Kohe, kui öösel tuul tõusis, kadus elekter ja tuli tagasi alles õhtul kella kuueks. Enne seda jätsime kõik nõud ja pesud pesemata, et ikka vett hädavajalikeks asjadeks jätkuks. Siin pumbatakse kõik katustel olevad veetünnid elektriliste pumpadega niimoodi täis, et kui sul kraanist enam vett ei tule, siis lähed ja lülitad pumba tööle ja kui kuuled, et kusagil katusel hakkab vesi sorinal üle ääre alla voolama, siis jooksed ja lülitad pumba välja. Noh ja hotellis teeb seda sinu eest keegi teine....

Täna öösel kordus sama lugu- vali tuul ja elekter kadus koheselt. See tähendab paraku ka seda, et laes olevad tiivikud ei tööta enam....Nii...jälle tuleb piinelda. Seisan dialemma ees- kas avada aken, et saada pisut jahedamat õhku, mis samal ajal tähendab aga sissetungivaid sääski. Või siis kinnise aknaga higistada ilma sääskedeta voodis.....Avan akna ja võitlen peaaegu hommikuni sääskedega.....

Tundub, et ma ei saa enne magada, kui ükskord Eestisse tagasi jõuan. Imelikul kombel ei tunne end väsinuna. Või kui tunnen, siis tukun päeval pisut ja pärast seda on jälle hea olla.

Kõigi eelduste kohaselt algab pühapäva pärastlõunal minu ja Emili reis Maduraisse, mille läheduses ootab meid üks järjekordne center (Bodhi Zendo zen center), mis asub mägedes imeilusa vaatega kohas, kus on suurepärane taimetoit ning kus me kavatseme peaaegu nädal aega vaikides viibida. Kerge ei saa seal olema....

Maduraisse sõidame rongiga, sealt edasi ning tagasi Emili bulletiga.

Varkala teine nädal

Samal õhtul, kui Anu saabus Varkalasse, tegi üks (vana)emadest oma viimase õhtu puhul Varkalas meile restoranis kala välja. See oli tõeliselt mõnus õhtusöök. Pistsime viiekesi nahka ühe suure barrakuuda.

Järgmisel päeval oli ta juba Delhis, kus pidi soojakraade olema ainult +17c. Võrreldes rohkem kui +30-ga, on seda tõesti vähe. Ta ei olnud üldse vaimustuses....

Anu ja tema kaaskonnaga sain samal õhtul pisut hiljem kokku Rock`n Roll Caffees.

Anu jäi silmitsema naaberlauas istuvat kutti ja väitis, et on 100% kindel, et too on soomlane. Mina ja veel üks eestlanna ei olnud nii kindlad....Noh ja nii me siis muudkui kiikasime oma naabrit ja arutlesime. Ei tea, kas tal hakkas juba imelik ka, et mingid naised vahivad? Aga Anul oli õigus:) Ta oligi soomlane. Suomen poika sai sujuvalt meie kampa haaratud. Kuna ta reisis üksinda, siis oli ta üsna rõõmus meie seltskonna üle. Nimetan ta siin väga ebaoriginaalselt Pekkaks.

Pekka töötab Helsingis kokana. Talle meeldib 9 kuud tööd rabada ja seejärel paar kuud talvisel ajal mööda maailma reisida. Seda peamiselt ikka soojades maades. India sobib talle väga.

Kuna Pekka on Varkalas esmakordselt, siis oli mul võimalus paaril päeval talle teejuhiks olla ja näidata paiku, mida tean. Samuti sai ta koos minuga esimese India bussisõidu kogemuse, kuna seni oli ta seda peljanud:)

8.veebruar

Varasema plaani kohaselt pidin täna Kovalamis tagasi olema, aga viibin siiski alles Varkalas. Millegi pärast on nii, et kui kusagilt hakkad ära minema, alles siis tundub, et nii, nüüd läheb huvitavaks. Minu viimased päevad on toredaks teinud trummimäng. S.t olen üritanud seda õppida. Siin on vist peaaegu iga trummimüüjja nõus tasuta õpetama, kui temalt trummi ostad, vastasel korral tuleb maksta.....Minu trummike ootab mind Eestis, teist ei tahtnud osta....Kuigi ma mõistan, et see pisike trumm on ikka niru.....Huvitav, kui palju Eestis korralikud trummid maksavad? Siin küsiti vist 3500 ruupiat...(50 eurot) Palju seal tingimisruumi oli, ma ei tea.

Üleeile õhtul müristas. Mere kohal võis näha pimeduses sähvivaid välgunooli - vihma siiski sadama ei hakanud. Oli tore vaatemäng.

Kohalikelt elanikelt olusid uurides olen jõudnud järeldusele, et tegelikult võiks sõita Indiasse ka oktoobris või novembris. Siis on madal hooaeg- hinnad on all, rahulik- ja kliima pidi olema normaalne. Vahel võib vihma sadada, aga muidu täiesti sobiv – ei ole nii palav kui praegu.

Muidugi võib ka nii planeerida, et tulla talvel lõunasse ja hakata kevade poole tasakesi kuuma eest põhja poole sõitma.

Noppeid

3.veebruar

Täna lugesin üle, kui mitu trepiastet tuleb ronida, et ülevalt kaljult, kus me elutseme (North Cliff), alla randa jõuda. Sain päris hullumeelse tulemuse: 80 astet. Nii et hommikul, kui mere äärde joogat lähen tegema, ronin ma suhteliselt püstloodis treppidest alla ja pärast jälle tagasi üles, mis on allatulekust märksa raskem (kergelt väljendudes):) Tegelikult võtab ülesronimine korralikult hingeldama....

Hommikul sain rannas juhuslikult Secroga kokku: ta polegi veel ära läinud:) Ta naeris ja ütles, et lasi lahti mõttest, et ta PEAB ära minema. Pärast seda hakkasid asjad toimima.

Õhtul tuli ta uuesti meid(eelkõige vist siiski Kristit)külastama. Minu küsimusele, et kas tal on vaba aega tekkinud (et taas meie juures) vastas ta, et see on tema kvaliteetaeg, millest ta ei taha loobuda. Mõne aja pärast teatas ta üsna ootamatult, et läheb paari tunni pärast rongi peale (sihtpunktiks Amma ashram)....ja läinud ta oligi...

Secrot nähes meenus mulle lõbus lugu, mille ta mulle Kovalamis rääkis. Selle võib liigitada alarühma "olge ettevaatlikud oma soovidega, sest nad võivad täituda". Üks tema reisikaaslastest oli jutustanud talle, kuidas ta soovis endale suuremaid rindasid. Paari nädala pärast tõdes tüdruk: "Hmm, ongi nagu suuremad." Kuu aja pärast:"No tõesti on suuremad." Seejärel selgus, et ta on rase.....:)

4.veebruar

Ostsin endale üleeile "ballikleidi" - hästi kirju-mirju, kus domineerib kollane värv, õlapaeltega ja peaaegu maani. Nii mõnus tunne on kanda vahelduseks täiesti teistsuguseid riideid. Eestis on teksapüksid igapäevased, kleite ei kanna ma praktiliselt üldse. Eile õhtul panin oma värske ostu selga ja mõned ehted ka ning läksin nn. Kerala toidu festivalile. Tegelikult tähendas see buffee lauda kohalikest traditsioonilistest toitudest, kohalikku muusikat ja lõket puhkekeskuses "Bohemian Masala". Teadsin eelmise aasta kogemusest, et see on armas koht(seal elas Berliinist pärit Martin). Söögid olid tõesti traditsioonilised- see tähendas ka seda, et mu suus oli tulekahju:) Nii et ei ole nii, et muudkui sööd ja sööd...Üks noormees tahtis mulle aias kangesti ekskursiooni teha- no olgu peale siis....Üks majake, mis tähendab täiesti lihtsat tuba moskiitovõrguga laia voodi kohal, pidi maksma 4000 ruupiat.....Vau.....Ja nende nii öelda odavad toad, kus on mitme toa peale dušširuum, maksavad 1200....Mina ööbin siis laias laastus kümme korda odavamates kohtades. Aga ma mõistan, et seal maksab klient kogu ümbritseva miljöö eest, nii nagu meilgi kusagil luksuslikus SPA-s.

Tore, et on olemas erinevad valikuvõimalused- kellel on vaja rohkem raha kulutada, need saavad seda rõõmsalt teha ja ennast hästi tunda. Samuti need, kellel nii palju ei ole, on õnnelikud, et saavad endale lubada seda, mida nad oma kodumaal ei saaks.

Täna on Varkalasse sõpru oodata: Anu oma perega tuleb Kovalamist koos juba mulle tuttava eesti paariga ning jäävad homseni siia.