26.veebruar
Pärast
Bodhi Zendo keskust tundus kõik kuidagi valesti olevat....Paistis,
et Emili rahulolematus nakatas ka
mind.
Kummaline
on see, et pärast meie tagasisaabumist ma
teda enam ei näinudki. Teadsin, et ta sõidab 3.märtsil paariks
nädalaks Balile, aga eile
hommikul saatis ta mulle sms-i, et sorry, ta on juba teele
asunud ja et polnud aega
minuga hüvasti
jätta.....S.t.
et rohkem me
ei kohtu....Samas,
kes teab, saatuse teed on ettearvamatud.....
Vahepeal
olin Epult ja Leolt kuulnud, et Balil on kohutavalt palav (hullem kui
siin) ja kogu rannik on saastunud (kui ma nüüd õigesti aru sain,
siis lausa
30 kilomeetri ulatuses)....Aga Emil kavatses minna sinna teatavasti
sukelduma.....Võib-olla viiakse sukeldujad kusagile kaugemale mere
peale, kus
on puhtam.....Loodetavasti
ei saa ta
sealt veel
suuremat stressi, kui tal
juba praegu on....
Kuna
Anul on parasjagu uued
eesti turistid, siis
maandusin taas šokolaadipoisi hotelli, aga
tundsin peagi, et muutun rahulolematuks. Mida
teha, mida teha....? Vajasin muutust. Vaatasin pisut ringi ja
otsustasin elukohta vahetada.
Peab
ütlema, et kohe hakkas parem:) Tekkisid uued tuttavad, kellega
rääkida jne.
Hea
on vahelduseks omada rohkem privaatsust. Olen üsna rahul: siin on
rahulik sisehoov, kus on
pisut rohelust,
pesunöör koos
mõnede
pesulõksudega,
mis on siinsetes oludes
lausa luksus juba....Mul
on roosade seintega tuba
roosa moskiitovõrguga mu voodi kohal:)
Võin tunda end nagu
printsess:) Isegi n.ö.köök
on olemas.
Köögiks on seda küll natuke palju nimetada, aga vähemalt
on külmik
ja gaasipliit
koos mõnede nõudega.
Meesterahvas,
kes siin majandab, tundus mulle algul
pisut kahtlane. Eriti,
pärast seda, kui ma märkasin, et tema kliendid on kõik üksikud naisterahvad......Õnneks peatuvad üleval korrusel kaks naist kahe lapsega
ja täna kolis minu kõrvaltuppa üks päris
palju reisinud Austria
mees. Teisel pool küljes
elab tema sõbranna, kes
on samuti Austriast.
Muide, neil polnud
vähimatki aimu, mis riik on Eesti või kus see asuda võiks....Pika
seletamise peale hakkas midagi koitma...
Inglise
keelt räägivad nad
vähem kui mina,
aga muidu on nad väga toredad ja suhtlemisaldid. Ja
eriti lahe on see, et neil on trummid! Katsetasime juba väikest
koosmängu:)
27.veebruar
Kasutasin
täna võimalust, et mul on "köök": tegin hommikul
pannkooke( pärast Varkalat polegi neid söönud). Sunil(peremees),
kelle kodu on 7 km eemal külas, elab siin üksinda ühes toas.
Abielus ta ei ole ja nii ta siin jälgib mind (ja mitte ainult mind)
moosivarga näoga.....Kui ta hakkas siinsetele meeste omaseid küsimusi
esitama, otsustasin pisut luisata. Vastasin, et olen abielus ja et
mul on väga hea mees jne. Kui ta väitis, et meeldin talle, siis vastasin resoluutselt ja hästi otse, et lõpetagu ära, ärgu unistagu
minust....:)
Hea küll, tegelikult tahtsin ju pannkookidest kirjutada....Kui
Sunil kuulis minu pannkookide küpsetamise plaanist, küsis ta, et kas ta
tohib vaadata, kuidas ma tainast teen jne. Mis
mul ikka selle vastu sai olla, olin
nõus. Siis ta pakkus end appi pannkooki ümber keerama (niimoodi, et
viskad koogi õhku), aga vaesekel pritsis kuuma
õli silma ja näkku.....Õnneks midagi hullu ei juhtunud, jäi
elama....Loomulikult
pakkusin talle pannkooki ja ta väitis, et talle maitseb. Peab vist
uskuma, ega ta vastu tahtmist poleks ju söönud.
Sunil omalt poolt keetis chaid, mis maitses märksa paremini, kui siinsetes kohvikutes pakutav.
Teel oli ikka tee maitse, mitte ainult magusa piima ja vee oma:))
Siis kandis härra koogid ja tee lauda ja meil oli ootamatult tekkinud ühine
hommikusöök. Üllatus oli see, et hiljem pakkus ta end appi nõusid
pesema. Väljendasin oma imestust- olin ju kuulnud, et üldiselt
india mehed ei tee kodus midagi. Tema kostis selle peale, et mitte
kõik pole ühesugused. No jah...märkamatult olin kaldunud libedale üldistamise teele.
Nüüd
väike huumorinurgake:
Epp
ja Leo ronivad mäest üles, et minna hommikusöögile. Parasjagu on
väike puhkepaus, et hinge tõmmata.
"Kas
sa tahaksid ka pisut kotti kanda?" küsib Leo.
"Ei,"
"Ei
taha?"...
"Ei
taha, " vastab Epp täiesti kategooriliselt. "Miks sa siis
otsustasid meheks hakata?"
"Ah
sa kurat.....Jälle olen valearvestuse teinud," pomiseb Leo
vaikselt.
"Ega
ma pole India naine, kes kive pea peal tassib, samal ajal kui mehed
doominod mängivad," lisab Epp ja loeb teema lõpetatuks.....
Üleeile
toimus Trivandrumis templipidustuse raames sündmus, mida nimetatakse
pongalaks. Pongala on väga populaarne pidustus ja tähendab seda, et
sajad tuhanded naised ja neiud Trivandrumist ja selle ümbrusest
tulevad tänavale iga üks oma potiga rituaalset magusate lisanditega
riisiputru keetma. Tulekolle tehakse kolmest või kuuest telliskivist
ning küttematerjaliks on enamasti kuivanud palmilehed. Tuled
süüdatakse enam vähem üheaegselt (antakse edasi naiselt naisele).
Võite siis ette kujutada seda suitsuvingu suurlinna kohal, kui
korraga hakkab leegitsema pool miljonit või rohkem lõket.....
Kitsastel
betoonmüüriga ääristatud tänavatel oli eriti kehva olukord.
Naistel jooksid kõigil silmad vett.....Aga muidu vapustavalt eriline
kogemus. Kellel puder keema hakkab, toob kuuldavale huilgamise, mis
meenutab indiaanlaste sõjahüüdu. Seejärel hakatakse palveid
lugema. Hiljem tulevad pühad mehed putru õnnistama. Kogu seda
üritust saadab kõlaritest kostev vali muusika ning liiklus on
tänavatel peatatud.
Guinessi
rekordite raamatus pidi pongalast osavõtjate rekord just Trivandrumi
käes olema.
Aitäh
Anule, tänu kellele sain sellise kogemuse osaliseks:)
28.veebruar
Eile
õhtul kuulsin, et üks uus tuttav on täna Ernakulami sõitmas. Kuna
olin varem maininud, et tahaks Kochis ära käia, siis ta kutsus mind
endaga kaasa. Mul ei tulnud mõttesegi, et ühe päevaga on ka
võimalik see reis ära teha....aga tuleb välja, et on.
Selle teostumiseks
ärkasin täna hommikul 4:15. Tuttav korjas mu poole tunni pärast
ratta peale ja sõitsime Trivandrumisse. Motikas sai raudteejaama
jäetud ning edasi rongi peale mindud.
5,5
tundi loksumist (vahepeal sai pisut pikutada ja tukkuda) ja
üllatavalt ruttu olimegi Ernakulamis.
Tema
sõitis kuskile mingeid tööasju ajama. Mina omakorda praamiga Ford
Kochi, et Wilsonit üllatada.
Kirjutangi
praegu ühes Ford Kochi söögikohas pärast Wilsoni ja tema naisega
kohtumist.
Wilsonile
omaselt võttis ta mu pihtide vahele, uurides, mis on mu elus
vahepeal juhtunud. Pärast minu aruannet konstanteeris ta, et väga
hea: ma pidin paistma noorem ja õnnelikum kui möödunud aastal:)
Igaks
juhuks luges mulle sõnad peale, et ma jumala eest ei võtaks
tõsiselt mitte ühegi rannapoisi juttu armastusest. Ta ei suutvat aru saada, kuidas Euroopa naised üleüldse selle peale
tulevad, et siin abielluda (eriti kusagil turismipiirkonnas).....Jah,
peab vist temaga nõustuma, et see on paras hullumeelsus....
Ma saan aru küll, miks sellised asjad juhtuvad, aga ma mõistan
samuti, miks need lood naiste poolt vaadatuna tavaliselt kehvasti
lõpevad. Ma vastasin talle, et olgu rahulik: ma võin küll pisut
hull näida, aga mu mõistus on selle koha pealt täiesti selge.
Mingil juhul ei tahaks ma siin kohalikuga abielluda või veel vähem
Indiasse elama jääda....
Wilsonil
ja tema perel paistab hästi minevat. Tütar sai just 24.veebruaril
4-aastaseks. Kuulsin, et Wilsoni naine oli samuti Trivandrumis
Pongalal putru keetnud. Oleks vast lahe olnud teda seal kohata:)
Lisaks
igapäeva tööle ehitavad nad uut maja koos kodumajutusega, nii et
järgmisel hooajal on juba võib-olla võimalik seal ööbida:) Mis
siis muud kui õnne ja edu neile:)
1.märts
Kas
tõesti ongi juba märts? Eestis hakkab kevad tulema ja minul ongi
jäänud ainult viimane nädalalõpp ning esmaspäev....Üks etapp
saab jälle läbi. Sel aastal on olnud kõik teisiti ehk siis mu
mõtted ja tunded India suhtes on erinevad võrreldes eelmise
reisiga....
Issand
kui hea on olla eestlane! Ma olen nii õnnelik, et olen sündinud
just sellel maal! Mis sellest, et viriseme aeg-ajalt, et ilm on niru,
elu on kallis ja poliitikud lollid. Aga meil on valikuvabadus
ja see kaalub kõik üles. Mida rohkem reisida, seda rohkem saab
sellest aru.
Eilse
rongisõidu ajal pakuti loteriipileteid. Mu reisikaaslane ütles, et tal ei
vea.
"Ka
mina olen vahel harva pisut võitnud, "lisasin mina.
"Not
lucky," naeris tema. Mina mõtlesin pisut ja laususin, et
tegelikult olen ma "very lucky". Ta sai aru, mida ma
mõtlesin. "Yes, you are the very lucky one.....You can travel, to
see different places....My life is only here....But today I am happy
because first time in my life a foreign lady is travelling with
me...."
Lisan
lõpetuseks mõttekillud, mis on kirja pandud Maria Popova poolt.
Võib-olla olete neid juba kusagilt lugenud, aga ei tee paha
aeg-ajalt seda uuesti teha....
See
on sinu elu.
Tee
seda, mida armastad ja tee seda tihti.
Kui
sulle miski ei meeldi, muuda seda.
Kui
sulle ei meeldi su töö, tule ära.
Kui
sul pole piisavalt aega, ära vaata televiisorit.
Kui
otsid oma ellu armastust, lõpeta- ta ootab sind siis, kui hakkad
tegelema sellega, mida armastad.
Lõpeta
liigne analüüsimine, kõik tunded on ilusad.
Elu
on lihtne.
Süües
naudi iga suutäit.
Ava
oma meel, süda ja käed kõigile ja kõigele- oleme kõigi oma
erinevustega üksteisega ühendatud.
Küsi
järgmiselt inimeselt, keda kohtad, mis on tema kirg ja jaga temaga
oma inspireerivat unistust.
Reisi
tihti. Eksimine aitab sul ennast leida.
Elu
seisnebki nendes inimestes, keda kohtad ja asjades, mida sa koos
nendega lood.
Mine
ja hakka looma.
Elu
on lühike.
Ela
oma unistusi ja jaga oma kirge.
It's looking interesting.This is truly a great read for me. I have bookmarked it and I am looking forward to reading new articles. Thanks for sharing this with us.
ReplyDeleteBest place to visit to Dhauladhar
This is truly a great read for me. I have bookmarked it and I am looking forward to reading new articles. Keep up the good work!
ReplyDeleteVivo ipl match ticket price
Vivo ipl match ticket price
Vivo ipl match advance ticket booking