Home, sweet home

Arvasin, et oma eelmise kirjutisega võib selle aasta blogi lõpetatuks lugeda, aga tekkis tahtmine oma kojujõudmise emotsioone jagada.

Selleks pean korraks tagasi põikama Indiasse. Teadsin, et kui Eestisse tagasi saabun, pean hakkama järjekordselt endale elamiskohta otsima.....Otsustasin, et ma ei vaeva enneaegu oma pead muretsemisega. Korduvad elukogemused on näidanud, et kramplik otsimine ei anna tulemust. Eelmisel kevadel läks just sedaviisi- tore lahendus tuli ise mu juurde. Miks siis mitte ka seekord....?

Ja tuligi- selline lahendus, mida ma üldse ei osanud oodata.....Mul oli jäänud Indias olla veel nädal või pisut rohkem, kui sain oma üürilistelt kirja, et nad soovivad kahe nädala pärast välja kolida.

See oli minu jaoks ilmselge märk, et nüüd tuleb oma koju tagasi pöörduda.

Tallinn tervitas mind päikese ja kallite inimestega:) Enam ei tundunud vaikus nii drastiliselt erinev India lärmist, sest oskasin seda kontrasti oodata. Üldse tundus see ühest reaalsusest teise liikumine seekord lihtsam.... Tegelikult just lihtsus ongi selle asja juures kõige šokeerivam. Kuidas saab nii olla: oled palavuses, higistad, tunned, kuidas su jalatallad õhtuti voodis hõõguvad nagu oleksid ikka veel paljajalu kuumal liival.....

Ja siis, hopsti, on uus "praegu".... Vaatan hommikul pärast kella seitset termomeetit – õnneks ainult -16c ja mitte -25c....

Kõnnin õues, mul on jalas villased sukkpüksid, teksad, uued novembris ostetud soojad talvesaapad.....ja ma tunnen, et mu jalataldadel on külmast karjuvalt valus....ma tean, ma elan selle üle, ma elan selle üle....Varsti, varsti peab kevad saabuma.....

Kogen taas, et Kerala piirkonna õhuniiskus on mulle igati sobiv. Nii nagu pärast eelmist reisi, siis ka nüüd tunnetan omal nahal keskküte halba mõju. Nina limaskest ja kogu nahk muutub vastikult kuivaks. Mingid tegurid peavad tõenäoliselt veel olema- ma ei tea, mis see on, aga näiteks suvel kärises mu pöidlaküüs pikalt katki ja mul ei õnnestunudki seda välja kasvatada, sest katkine osa rebenes pidevalt edasi – see piinarikas olukord kestis vähelmalt kolm kuud, kui mitte rohkem. Indiasse jõudes kasvas mu küüs kahe nädalaga terveks ja ilusaks....

Täna oli mu teine hommik oma korteris ja juba olid mu nina kapillaarid kuivast õhust katki läinud.....

Aga Haapsallu saabumine oli ilus...:) Astusin Niine bussipeatuses maha, võtsin seljakoti selga ja sammusin otsejoones oma koju, kust ma olin lahkunud sügisel 2011. See ei olnud sunnitud äraolek. Ma ei tundnud selle korteri järgi igatsust, sest olen suurepärane kohaneja. Aga sellest hetkest alates, kui teadsin, et tagasi oma koju lähen, hakkasin igatsema ühte pilti, mis ripub mu korteri seinal- see on Egiptusest toodud tõe ja õigluse jumalanna Maat papüürusel.

Teadsin, et mu korter on tühi, ootsin ärevuse ja põnevusega, mis vaatepilt mind ees ootab. Olin valinud endale sellised üürilised, keda tõenäoliselt paljud väldiksid- noor pere, naine väikese lapsega kodus + kass + koer.....Miks selline valik- sellel noorel mehel oli telefonis erakordselt sümpaatne hääl....panin tähele märke ja kuulasin oma sisetunnet.

Avan ukse: kõik paistab puhas ja korras. Nad on pisut asju ümber tõstnud, aga pean tunnistama, et nii on palju parem kui enne (kodukujundus ei ole mu tugevaim külg:)) Päike tulvab akendest sisse.....Maat ripub endiselt samal kohal seinal, käed koos tiibadega sirutatud......

Issand kui armas, nad on tõesti koristamisega vaeva näinud.....Ma olen nii tänulik......Nii armsad inimesed....:)

Jah, kuigi ma ei justkui ei igatsenud, siis nüüd tunnen nagu oleksin väga pikalt palverännakult lõpuks ometi koju tagasi jõudnud..... Nii hea tunne on.....

Vean oma asju eelmise suve kodust oma päris kodusse- kõnnin trepist vähemalt kuus korda kui mitte rohkem üles ja alla. Kogu selle aja jooksul kohtan ma üht ainust trepikoja elanikku- see on Joodik esimeselt korruselt- uskumatu, ta on ikka veel elus....Inimene võib ikka väga visa hingega olla..... Juba mitu aastat tagasi kuulsin ma oma korteris, kuidas tema alumisel korrusel kohutavalt köhis. Kuna ta nägi juba siis väga vilets välja, mõtlesin, et kauaks teda pole. Aga võta näpust.....

Millalgi trehvan ka oma naabrinaist. Nii nagu varemgi ei paista ka nüüd tema näost mitte kõige vähematki emotsiooni seoses vana naabri tagasitulekuga. Jah, siin trepikojas pole kellelgi minuga asja. Ega ma ei kurvasta selle üle. Saangi üle pika aja nautida oma ruumi ja privaatsust:)

Pühapäeval teen kiire bussireisi maale oma lapsepõlve koju. Tean, et mul on rahakotis 10-eurone. Ulatan bussijuhile pileti ostuks punase kümneka. Too aga keerutab rahulolematult rahatähte näppude vahel...Mis siis nüüd ei meeldi? "Mis ma parata saan, et mul väiksemat rahatähte pole," mõtlen omas mõttes pahuralt. Siis järsku taipan, mida ma teinud olen – bussijuhi näppude vahel on India 10 ruupiat......Vabandan ja vahetan enda üle naerdes rahatähed. Bussijuht on kahjuks liiga tõsine inimene- ta ei paista arvavat, et see oli päris hea nali:)) ha-ha-haa:)

Minu esimese reaalsuse elu jätkub väga loogiliselt samalt kohalt, kust ta pooleli jäi. Parasjagu läks just huvitavaks- nii tegusad, targad, hoolivad, elurõõmsad naised minu ümber. Lihtsalt suurepärane:) See on tõeline kingitus.....väga suur kingitus:)

ELU ON ILUS!

epis

Finiš läheneb...

26.veebruar

Pärast Bodhi Zendo keskust tundus kõik kuidagi valesti olevat....Paistis, et Emili rahulolematus nakatas ka mind.

Kummaline on see, et pärast meie tagasisaabumist ma teda enam ei näinudki. Teadsin, et ta sõidab 3.märtsil paariks nädalaks Balile, aga eile hommikul saatis ta mulle sms-i, et sorry, ta on juba teele asunud ja et polnud aega minuga hüvasti jätta.....S.t. et rohkem me ei kohtu....Samas, kes teab, saatuse teed on ettearvamatud..... Vahepeal olin Epult ja Leolt kuulnud, et Balil on kohutavalt palav (hullem kui siin) ja kogu rannik on saastunud (kui ma nüüd õigesti aru sain, siis lausa 30 kilomeetri ulatuses)....Aga Emil kavatses minna sinna teatavasti sukelduma.....Võib-olla viiakse sukeldujad kusagile kaugemale mere peale, kus on puhtam.....Loodetavasti ei saa ta sealt veel suuremat stressi, kui tal juba praegu on....

Kuna Anul on parasjagu uued eesti turistid, siis maandusin taas šokolaadipoisi hotelli, aga tundsin peagi, et muutun rahulolematuks. Mida teha, mida teha....? Vajasin muutust. Vaatasin pisut ringi ja otsustasin elukohta vahetada.

Peab ütlema, et kohe hakkas parem:) Tekkisid uued tuttavad, kellega rääkida jne.

Hea on vahelduseks omada rohkem privaatsust. Olen üsna rahul: siin on rahulik sisehoov, kus on pisut rohelust, pesunöör koos mõnede pesulõksudega, mis on siinsetes oludes lausa luksus juba....Mul on roosade seintega tuba roosa moskiitovõrguga mu voodi kohal:) Võin tunda end nagu printsess:) Isegi n.ö.köök on olemas. Köögiks on seda küll natuke palju nimetada, aga vähemalt on külmik ja gaasipliit koos mõnede nõudega.

Meesterahvas, kes siin majandab, tundus mulle algul pisut kahtlane. Eriti, pärast seda, kui ma märkasin, et tema kliendid on kõik üksikud naisterahvad......Õnneks peatuvad üleval korrusel kaks naist kahe lapsega ja täna kolis minu kõrvaltuppa üks päris palju reisinud Austria mees. Teisel pool küljes elab tema sõbranna, kes on samuti Austriast. Muide, neil polnud vähimatki aimu, mis riik on Eesti või kus see asuda võiks....Pika seletamise peale hakkas midagi koitma...

Inglise keelt räägivad nad vähem kui mina, aga muidu on nad väga toredad ja suhtlemisaldid. Ja eriti lahe on see, et neil on trummid! Katsetasime juba väikest koosmängu:)

27.veebruar

Kasutasin täna võimalust, et mul on "köök": tegin hommikul pannkooke( pärast Varkalat polegi neid söönud). Sunil(peremees), kelle kodu on 7 km eemal külas, elab siin üksinda ühes toas. Abielus ta ei ole ja nii ta siin jälgib mind (ja mitte ainult mind) moosivarga näoga.....Kui ta hakkas siinsetele meeste omaseid küsimusi esitama, otsustasin pisut luisata. Vastasin, et olen abielus ja et mul on väga hea mees jne. Kui ta väitis, et meeldin talle, siis vastasin resoluutselt ja hästi otse, et lõpetagu ära, ärgu unistagu minust....:)

Hea küll, tegelikult tahtsin ju pannkookidest kirjutada....Kui Sunil kuulis minu  pannkookide küpsetamise plaanist, küsis ta, et kas ta tohib vaadata, kuidas ma tainast teen jne. Mis mul ikka selle vastu sai olla, olin nõus. Siis ta pakkus end appi pannkooki ümber keerama (niimoodi, et viskad koogi õhku), aga vaesekel pritsis kuuma õli silma ja näkku.....Õnneks midagi hullu ei juhtunud, jäi elama....Loomulikult pakkusin talle pannkooki ja ta väitis, et talle maitseb. Peab vist uskuma, ega ta vastu tahtmist poleks ju söönud. Sunil omalt poolt keetis chaid, mis maitses märksa paremini, kui siinsetes kohvikutes pakutav. Teel oli ikka tee maitse, mitte ainult magusa piima ja vee oma:))

Siis kandis härra koogid ja tee lauda ja meil oli ootamatult tekkinud ühine hommikusöök. Üllatus oli see, et hiljem pakkus ta end appi nõusid pesema. Väljendasin oma imestust- olin ju kuulnud, et üldiselt india mehed ei tee kodus midagi. Tema kostis selle peale, et mitte kõik pole ühesugused. No jah...märkamatult olin kaldunud libedale üldistamise teele.

Nüüd väike huumorinurgake:

Epp ja Leo ronivad mäest üles, et minna hommikusöögile. Parasjagu on väike puhkepaus, et hinge tõmmata.

"Kas sa tahaksid ka pisut kotti kanda?" küsib Leo.

"Ei,"

"Ei taha?"...

"Ei taha, " vastab Epp täiesti kategooriliselt. "Miks sa siis otsustasid meheks hakata?"

"Ah sa kurat.....Jälle olen valearvestuse teinud," pomiseb Leo vaikselt.

"Ega ma pole India naine, kes kive pea peal tassib, samal ajal kui mehed doominod mängivad," lisab Epp ja loeb teema lõpetatuks.....

Üleeile toimus Trivandrumis templipidustuse raames sündmus, mida nimetatakse pongalaks. Pongala on väga populaarne pidustus ja tähendab seda, et sajad tuhanded naised ja neiud Trivandrumist ja selle ümbrusest tulevad tänavale iga üks oma potiga rituaalset magusate lisanditega riisiputru keetma. Tulekolle tehakse kolmest või kuuest telliskivist ning küttematerjaliks on enamasti kuivanud palmilehed. Tuled süüdatakse enam vähem üheaegselt (antakse edasi naiselt naisele). Võite siis ette kujutada seda suitsuvingu suurlinna kohal, kui korraga hakkab leegitsema pool miljonit või rohkem lõket.....

Kitsastel betoonmüüriga ääristatud tänavatel oli eriti kehva olukord. Naistel jooksid kõigil silmad vett.....Aga muidu vapustavalt eriline kogemus. Kellel puder keema hakkab, toob kuuldavale huilgamise, mis meenutab indiaanlaste sõjahüüdu. Seejärel hakatakse palveid lugema. Hiljem tulevad pühad mehed putru õnnistama. Kogu seda üritust saadab kõlaritest kostev vali muusika ning liiklus on tänavatel peatatud.

Guinessi rekordite raamatus pidi pongalast osavõtjate rekord just Trivandrumi käes olema.

Aitäh Anule, tänu kellele sain sellise kogemuse osaliseks:)

28.veebruar

Eile õhtul kuulsin, et üks uus tuttav on täna Ernakulami sõitmas. Kuna olin varem maininud, et tahaks Kochis ära käia, siis ta kutsus mind endaga kaasa. Mul ei tulnud mõttesegi, et ühe päevaga on ka võimalik see reis ära teha....aga tuleb välja, et on.

Selle teostumiseks ärkasin täna hommikul 4:15. Tuttav korjas mu poole tunni pärast ratta peale ja sõitsime Trivandrumisse. Motikas sai raudteejaama jäetud ning edasi rongi peale mindud.

5,5 tundi loksumist (vahepeal sai pisut pikutada ja tukkuda) ja üllatavalt ruttu olimegi Ernakulamis.

Tema sõitis kuskile mingeid tööasju ajama. Mina omakorda praamiga Ford Kochi, et Wilsonit üllatada.

Kirjutangi praegu ühes Ford Kochi söögikohas pärast Wilsoni ja tema naisega kohtumist.

Wilsonile omaselt võttis ta mu pihtide vahele, uurides, mis on mu elus vahepeal juhtunud. Pärast minu aruannet konstanteeris ta, et väga hea: ma pidin paistma noorem ja õnnelikum kui möödunud aastal:)

Igaks juhuks luges mulle sõnad peale, et ma jumala eest ei võtaks tõsiselt mitte ühegi rannapoisi juttu armastusest. Ta ei suutvat aru saada, kuidas Euroopa naised üleüldse selle peale tulevad, et siin abielluda (eriti kusagil turismipiirkonnas).....Jah, peab vist temaga nõustuma, et see on paras hullumeelsus....

Ma saan aru küll, miks sellised asjad juhtuvad, aga ma mõistan samuti, miks need lood naiste poolt vaadatuna tavaliselt kehvasti lõpevad. Ma vastasin talle, et olgu rahulik: ma võin küll pisut hull näida, aga mu mõistus on selle koha pealt täiesti selge. Mingil juhul ei tahaks ma siin kohalikuga abielluda või veel vähem Indiasse elama jääda....

Wilsonil ja tema perel paistab hästi minevat. Tütar sai just 24.veebruaril 4-aastaseks. Kuulsin, et Wilsoni naine oli samuti Trivandrumis Pongalal putru keetnud. Oleks vast lahe olnud teda seal kohata:)

Lisaks igapäeva tööle ehitavad nad uut maja koos kodumajutusega, nii et järgmisel hooajal on juba võib-olla võimalik seal ööbida:) Mis siis muud kui õnne ja edu neile:)

1.märts

Kas tõesti ongi juba märts? Eestis hakkab kevad tulema ja minul ongi jäänud ainult viimane nädalalõpp ning esmaspäev....Üks etapp saab jälle läbi. Sel aastal on olnud kõik teisiti ehk siis mu mõtted ja tunded India suhtes on erinevad võrreldes eelmise reisiga....

Issand kui hea on olla eestlane! Ma olen nii õnnelik, et olen sündinud just sellel maal! Mis sellest, et viriseme aeg-ajalt, et ilm on niru, elu on kallis ja poliitikud lollid. Aga meil on valikuvabadus ja see kaalub kõik üles. Mida rohkem reisida, seda rohkem saab sellest aru.

Eilse rongisõidu ajal pakuti loteriipileteid. Mu reisikaaslane ütles, et tal ei vea.

"Ka mina olen vahel harva pisut võitnud, "lisasin mina.

"Not lucky," naeris tema. Mina mõtlesin pisut ja laususin, et tegelikult olen ma "very lucky". Ta sai aru, mida ma mõtlesin. "Yes, you are the very lucky one.....You can travel, to see different places....My life is only here....But today I am happy because first time in my life a foreign lady is travelling with me...."

Lisan lõpetuseks mõttekillud, mis on kirja pandud Maria Popova poolt. Võib-olla olete neid juba kusagilt lugenud, aga ei tee paha aeg-ajalt seda uuesti teha....

See on sinu elu.

Tee seda, mida armastad ja tee seda tihti.

Kui sulle miski ei meeldi, muuda seda.

Kui sulle ei meeldi su töö, tule ära.

Kui sul pole piisavalt aega, ära vaata televiisorit.

Kui otsid oma ellu armastust, lõpeta- ta ootab sind siis, kui hakkad tegelema sellega, mida armastad.

Lõpeta liigne analüüsimine, kõik tunded on ilusad.

Elu on lihtne.

Süües naudi iga suutäit.

Ava oma meel, süda ja käed kõigile ja kõigele- oleme kõigi oma erinevustega üksteisega ühendatud.

Küsi järgmiselt inimeselt, keda kohtad, mis on tema kirg ja jaga temaga oma inspireerivat unistust.

Reisi tihti. Eksimine aitab sul ennast leida.

Elu seisnebki nendes inimestes, keda kohtad ja asjades, mida sa koos nendega lood.

Mine ja hakka looma.

Elu on lühike.

Ela oma unistusi ja jaga oma kirge.