Inimesed minu ümber

Epust ja Leost ja nende reisidest võiks kirjutada tõenäoliselt omaette raamatu:)
Triin ütles neile väga armsalt: " Teie olete minu roosamanna vahukoorega" . Ta pidas silmas seda, et  abielupaar, kes on piisavalt kaua koos elanud, tunneb ikka veel rõõmu koosolemisest ja resimisest. Ja et nad on nii kokkuhoidvad, nii elurõõmsad. Nad tuleks vist õnnelike abielude punasesse raamatusse kanda:))
Leo, kes on 70-aastane on silmapaistvalt heas vormis. Ujub, armastab ka suusatada, veel suhteliselt hiljuti oli  rulluisutamist harrastanud.
Ma ei mäleta enam, kus riigis nad motorolleri rentisid ja ringi kimasid... Siis ajasid mõned inimesed silmad imestusest suureks:" Mõelda vaid, teie eas, sõidate motorolleriga.!!!" E.ja L. jällegi naersid ja kommenteerisid: "Huvitav küll, mis meie eal siis viga peaks olema??"
Sellest lausejupist "mõelda vaid, teie eas....." on saanud meie jaoks lõbus "kild", mida  armastame erinevate olukordade puhul kasutada:))

Mina imestan ikka ja jälle selle üle, kuidas hotellide ja restoranide personal niimoodi töötada jaksab. Hotellikutid magavad minu meelest vaid 5-6 tundi ja nii päevast päeva kogu hooaja vältel. Eks nad vahel saavad ka vaba paeva võtta, aga tundub, et nad väga tihti seda ei kasuta. Restoranides on näha ka vanemaid mehi, kellel perekonnad, kelnerina töötamas. Enamus on siiski noored ja vabad. Ja tundub, et ka üksildased...
See minu 300- ruupiane öömaja, kus ma 3 ööd veetsin- seal oli tõeliselt armas kutt (administraator-koristaja ja ma ei tea kes veel ühes isikus). Eks ta jäi mu siniste silmade lõksu:)). Kuna ta teadis, et kolin raha pärast veel odavamasse kohta, siis ta muretses iga päev, kas ma ikka söönud olen. Jagas minuga oma sööki ja ostis mulle šokolaadi:) Ta jutustas, et ta kodu on  umbes 2 km kaugusel, kus praktiliselt keegi ei ela- ema pidi  kusagil kaugemal tööl käima ja tuleb võib-olla kord kuus koju. Ta ise käivat seal samuti harva, kuna elab  hotelli juures mingis toas. Ma naersin ja küsisin, et kas ta pakub oma kodu mulle elamiseks....:)) Ta ei vastanud ei ega jaa, aga lõpptulemusena jõudsime otsusele, et see oleks külarahva jaoks liiga suur sensatsioon. ....Ta oli väga südamlik ja me naersime koos hästi palju.....Ükskord lausus ta mulle: "Sometimes you are like Kerala women." Küsisin, et mida ta sellega mõtleb. Ta vastas, et olen avatud südamega. See oli temast armas..
Nägin, et tal on otsmikul päris suur arm....Küsisin ja ta jutustas, et veel 10 kuud tagasi oli ta suitsetanud, palju alkoholi tarbinud, samuti narkootikume. Seetõttu tegi mootorrattaga avarii. Pärast õnnetust šokeeris ta oma sõpru sellega, et suutis oma elustiili muuta.
Käin teda ikka aeg-ajalt vaatamas ja lobisemas. Kahjuks on tal praegu väga kiired päevad- nagu ta ütles, siis lihtsamaks läheb alles pärast 1.jaanuari.

Minu praegune tuba on mulle nagu kodu, kuna olen seal juba ligi 10 päeva elutsenud. Mulle meeldib, et see polegi tegelikult päris hotell- seal on ainult neli tuba, lisaks teisel korrusel elav hindu perekond- mees, naine, vaike laps, vanaema...
Esimesel korrusel on traditsiooniline altar jumalate ja jumalannade piltidega. Seal põletab perenaine igapäevaselt viirukit ja õli.
Eile pakkus ta mulle kohvi ja ploomikooki:) Raakisime pisut juttu. Ta on lahutatud- mees oli liiga palju joonud......Mis sa kostad, nii et samad probleemid igal pool. Nüüd elab üksi ja on väidetavalt õnnelik. Nagu ta naerdes lausus:"no husband, no problems" Tal on kolm last- tütar on juba abielus ja tal on lapsed. Nii et Vasandi on vanaema.
Kuni pühadeni elasingi esimesel korrusel ainult mina ja Malabari restorani kelner, kes mulle selle elupaiga sokutas. Aga üleeilsest alates on kogu maja rahvast täis. Tundub, et inglise perekond- vanavanemad, lapsed, lapselapsed.....
Kuna Epp ja Leo elavad naabermajas, siis tunneb kogu sealne hotellipersonal ka mind. Lõbusad poisid, mis ma muud oskan öelda:-) Ühel õhtul, kui Epp läks hotelli restoranist oma igaõhtust sooja piima tellima (see kuulub ta raviprogrammi), siis hargnes väljendist "running nose" (Epp sai kahjuks nohu ja köha siin India " kohutavas" kliimas:)))) selline vestlus, et lõpuks olime kõik naerukrampides. Teema umbes selline, et kui nina jooksis ära, siis huvitav, millal ta tagasi tuleb ja et kuidas küll Epp nii kaua hingata saab (ma liigutasin kätega kõrvu selle peale)jne. Restoranist lahkudes sai Epp endale nime "delfiinnaine":))

Igal hommikul küsib siin terve hulk inimesi "how are you?" Ma ei tea, kas neid vastus huvitab või mitte......Enamasti vastan et "fine" Aga need, kellega ma rohkem suhtlen, saavad vahel mu näost aru ja lisavad siis "not sure".....
Jah...tunnen, et tahaks midagi kasulikku teha.....Õnneks saan inglise keelt õppida. Ja juba kahel hommikul olen käinud oma maja katusel võimlemas:)) Shivanda Jooga Ashram mõlgub mu meeles....

Ilmad on viimastel päevadel pisut pilvisemad ja tuulisemad. Küllap see on osa ülemaailmsest tormist:))
RAHULIKKU JA MEELDIVAT AASTAVAHETUST!
KOHTUMISENI UUEL AASTAL!

Jõululaupäev 2

Päikesepaisteline hommik, millega jõululaupäev algas, võttis õhtuks hoopis teise pöörde...
Õhtul pärast kuute hakkas vihma kallama nagu oavarrest ja müristama. Äike muutus järjest hullemaks. Ei saa  öelda, et ma hirmust värisesin, aga paar pirakat olid nii lähedal, et panin igaks juhuks passi ja raha käekotti ja hoidsin taskulambi käeulatuses... Nii et kui vajadus oleks tekkinud, saanuks kohe jooksu panna. Noh ja siis hakkas kuskilt laest vihma läbi imbuma (kuigi mu tuba on esimesel korrusel). Õnneks varsti tilkumine lõppes... võib-olla teise korruse hindud panid vanni alla...-))
See oli nagu meeldetuletus kõrgemalt poolt, et ärge kujutage ette, et teie siin mingisuguseid asju korraldate....Ja et igasugused jõuluõhtusöögid võivad väga kergelt ära jääda....
Õnneks vihm lõppes kaheksa paiku. Enne seda oli mu lahke majakaaslane mulle vihmavarju laenanud, nii et sain vähemalt Epule ja Leole külla minna. Elan nende naabermajas, aga vihm oli nii tugev, et ei tahtnud isegi 30 meetrit niisama läbida.
Meil ei tulnud ühtki head mõtet, et kuhu siis jõululaupäeval sööma minna, kuna järgmiseks õhtuks olid ju suuremad plaanid tehtud. Sattusime seetõttu pisut kallimasse restorani, kus oli palju valgeid inimesi, kus laualinad olid puhtad ja oli näha, et teenindajaid on koolitatud. Üsna kummaline tunne oli üle hulga aja sellise paigas süüa....nagu oleksin pisut vales kohas...

25.detsembril pärast hommikust ujumist suundusime hommikusöögile restorani " Volga". Ei tea küll, mis põhjusel nad sellise nime on valinud.....peaks küsima...Aga meile meeldib, kuna seal on teiselt korruselt väga hea vaade kogu rannale ja saab normaalset putru. Kohalik toit "uppuma" on samuti seal väga maitsev. Veel meeldib mulle see, et nad alustavad oma päeva mantraga (tuleb CD-lt) , eelnevalt pannakse pühapiltide juurde viirukid  põlema jne. Parast seda rituaali läheb tavaline tööpaev käima.
Tahtsin kelnerilt küsida, mis mantra see on- ta oli kohe nii lahke, et kirjutas mulle kõik sõnad (mida oli neli rida). Parast pani uuesti minu jaoks plaadi mängima, et ma kuulaksin ja püüaks aru saada.. Ja ma siis kuulasin ja proovisin omaette kaasa laulda. Hiljem koju jõudes oli veider tunne, heitsin pikali ja jäin magama. Pärast ei tahtnud kuidagi ärgata- selline imelik nõrkus ja kerge pearinglus oli.... Huvitav, kas tõesti mantrast või oli see asjade kokkulangemine....? Jälgisin oma keha, et mis edasi juhtuma hakkab, aga õnneks midagi hullemaks ei läinud. Olen siiani üritanud seda mantrat pähe õppida-  täna juba peaaegu  õnnestus...

Aga veel enne mantra laulmist saime Volgas jälgida, kuidas kohalik rahvas jõulusid tähistab. 25.dets. on enamusel vaba päev- isegi kalurid ei lahe merele. Ainult restoranide töötajad on järjekordselt need, kes ei saa vabad olla....
Üllatusega nägime, kuidas merelt hakkas järjest mootorpaate lähenema, mis kõik suure hooga randa sõitsid. Seal olid isegi nagu mingid erinevad meeskonnad ühesuguses riietuses. Kaldale jõudes viskuti suures rõõmujoovastuses laintesse. Mingil hetkel suutis Leo kokku lugeda 40 paati, siis loobusime...Mõne tunni jooksul täitus kogu Light House Beach paksult rahvaga. Hindusid tuli busside, taksode, autodega.....
Õhtul enne seitset hakkas kogu mass ära liikuma, nii et kitsal teel oli täielik liiklusummik. Meil õnnestus siiski üks rikša leida ja sellega Anu juurde sõita.
Pidu oli eestlastele omane- nautisime sööki (kana erinevad variandid, riis, rannakarbid, traditsiooniline ploomikook, mille tõid naabrid), jõime, rääkisime juttu. Kokku oli meid 12 inimest. Parast kella 23 sättisime end koju minema. Jalutuskäik kulus igatahes väga ära. Nautisime vaikust ja imetlesime tähistaevast.

Täna hommikul teostasime plaani, mis meil Epu ja Leoga eile oma lemmiksöögikohas tekkis. Peremees otsis tana värvid ja pintsli ning ma kirjutasin nähtavale kohale "Tulge sööma (koos vajalike täppidega)! Maitsev, kodune, soodne.
Eelneval õhtul oli tume mees minult küsinud, et kas restorani manager on tema söögiga rahul. Olin nii rahul, et tellisin banaani pannkoogi ka veel juurde, kuigi olin juba hunniku köögiviljariisi ära söönud. Olin pannkoogist täiesti rabatud- see oli nii kollane ja maitses nagu lapsepõlves: -)) Nämm, nämm....

Ma ei ole vee majaka tippu roninud- peaks selle nüüd ette võtma, sest kuidagi on ju vaja ka kaloreid põletada-))
Kirjutamiseni!

Jõululaupäev

Hommik tervitas päikesepaiste ja läbipaistva sillerdava mereveega. Kalamehed tirisid traditsiooniliselt võrke merest valja.  Täna olid mõned valged turistid ja lapsed ka appi läinud. Aeg-ajalt imestan - kas ma tõesti olen siin või on see unenagu.....
Mõned päevad tagasi avastasime, et Laight House Beachil majaka juures on vaikne lahesopp, kus saab normaalselt ujuda. Tänu sellele, et laineid pole, märkasin, et vesi on absoluutselt läbipaistev. Üleeile pärastlõunal ujudes kuulsin, et kuskilt kostab muusika. Siis märkasin, et kaldal kaljude otsas mängib keegi trombooni (loodan, et ma nüüd väga mööda ei pane). Kusjuures see muusikainstrument oli erkoranzi värvi-))
Eile harjutas üks austria poiss rannas zongleerimist. Üks ja teine kais uudistamas ja proovimas- mina kaasaarvatud.
Üks valge mees poseeris jõuluvanakostüümis rannas ja üks hindu tegi sellest fotosessiooni:-))

Üleeilsesse õhtusse jääb  minu täiesti uus kogemus- elus esimest korda sõin rannakarpe. Seesama odav koht, millest kirjutasin ja seesama hästi tumeda nahaga mees, kes on teistele süüa teinud 40 aastat- tema valmistaski koos oma naisega meile (Epp, Leo ja mina) imelise õhtusöögi. Ta oli eelmisel päeval meile teada andnud, et kui tahame mingit head kala või midagi muud erilist, siis peaksime eelmisel päeval tellima. Ta saab siis kalameestelt hommikul värske kraami ning valmistab meile õhtusöögi. Leppisime kokku, et saame 500 Rp eest kolmele rannakarbid +keedetud köögiviljad+ 3 masala teed.
See tohutu kuhjaga taldrikutäis, mille ta meile lauale tõi, võttis meid tõesti tummaks....Naersime, et meil on nüüd pidulik jõuluõhtusöök enneaegselt kätte saadud. Toit oli väga maitsev .
Hakkan end tasapisi tundma nagu tegelane seal raamatus (või nagu Julia Roberts selles filmis) "Eat, love, pray" või kuidas see pealkiri  nüüd oligi.   "Söö, maga, palveta" sobiks ka üsna hasti-))

Eile tegin samuti midagi täiesti uut- see oli küll absoluutselt mitte indiapärane tegevus. Nimelt värvisin Anul juukseid. Ühtlasi hoidsime silma peal eesti pere lastel, kes 5 päeva tagasi olid saabunud. Issi-emme läksid Trivandrumisse. Muide, nad rentisid endale motika ja sõitsid siin Kovalamis neljakesi ringi nagu tõeline India perekond:)) Sellega nad äratasid kahtlemata suurt tähelepanu. Esiteks selle ratta võimas madal mürin, mis paneb iseesenest juba pead pöörama....ja siis veel nemad oma 5a poja ja 7a tütrega....Nad nägid tõeliselt lahedad välja:))) Mina sain samuti pika "skuuti"sõidu osaliseks Jeswini tsikli tagaistmel. Juhatasin kogu seltskonna oma lemmikkohta sööma.

Olen kunagi varem mõelnud, et mis tunne võiks olla jõulude ajal kusagil soojal maal - et kas üleüldse tekib mingi tunne....Eestlased seostavad enamasti jõulusid valge lumega, samas aga Jeesus sündiski ju hoopis soojal maal....Igatahes on siin vahva, sest igal pool on tuled ja jõulukaunistused- õhtul on rannapromenaad nagu suurlinna tuledes.
Meenutasin täna endale seda tunnet, kui ahjus pragiseb tuli, õues on karge.....siis teed kuuma teed ja vaatad tuld....Tundub üsna mõnus ja nostalgiat tekitav....

KAUNEID JÕULE, ARMSAD SOBRAD! MINA OLEN ÕNNELIK!

Jõulud lähenevad

Valgeid inimesi tuleb järjest juurde....Võib arvata, et uue aasta alguseni kestab vilkam elu. Siiani on küll majutuskohtadel seis nutune. Epp ja Leo on olnud oma hotellis esimesel korrusel peamiselt üksinda- aeg-ajalt tuleb veel mõni ja lahkub. Samamoodi on hädas enamus ayurveda protseduuride pakkujad. Kõik tahavad sulle midagi müüa. Enamus on nõus maksma nn komisjonitasu, kui sa ainult neile kliente juurde tood.

Ma kolisin vahepeal järgmisse majutuskohta. Loobusin telekast ja otsustasin vaiksema ja odavama (200rp/paev) koha kasuks. See tuba on üsna amortiseerunud- ainuke hea asi on hiigelsuur voodi- paraku pole sellega üksi suurt midagi peale hakata:-) Vaatasin, et sinna mahuks risti magama vähemalt kolm inimest...
Kokkuhoid seoses majutusega 100 Rp päevas. S.t. et tegelikult kokku ei hoia, aga eelistan selle raha kulutada millegi muu kui magamise peale. 100 ruupiaga saab kusagil odavas kohas normaalse lõuna süüa. Või siis osta mingist teeäärsest putkast 9 väikest tassi teed ja 9 saiakest. Või 50 minibanaani.....

Meie elava muusikaga õhtu kujunes täiesti ettearvamatuks- rahvast oli palju, aga meil oli laud broneeritud. Band oli kohal.......ja siis hakkas vihma sadama. Kõik need inimesed üritasid end kuidagi  katuse alla ara mahutada. Pillimehed kiirustasid oma tehnikat kilega kinni katma. Lõpuks mahtusid ka nemad kuidagi katuse alla, kus inimesed istusid laudade taga nagu silgud pütis. Mõtlesin juba, et kontsert jääb ara, aga ei. Nad hakkasid ilma võimenduseta laulma, lisaks mõni muusikainstrument ka. Esinejad olid tasemel - ukraina rahvamuusika vägagi nauditaval kujul. Bandis oli vähemalt kaks või kolm ukrainlast ja paar mustanahalist meest ka.
Paraku oli restorani meeskond sellest inimhulgast täiesti halvatud- meie ootasime kolm tundi oma sööki, ehk siis pärast kontserti saime lopuks süüa. Meie lastega pere läks varem minema, sest lapsed juba nutsid näljast...

20.detsembril teostasime Epu ja Leoga oma Trivandrumi plaani. Külastasime loomaaeda ja paari kunstimuuseumi. Käisime ka selle hästi suure ja vana templi juures, mille nime ma ei suuda meelde jätta... Jaanuaris tehti seal renoveerimistöid. Nüüd on peaaegu kogu katus valmis ja see on imeilus.
Loomaaed on armas-justnagu jalutaks suures pargis- lisaks loomadele näeb ka huvitavaid taimi.
Mina, kes ma ennast just suureks kunstisõbraks ei pea, imetlesin maale, mille autoriks oli Raja Ravi Varmi.
Õhtupimeduses jõudsime lõpuks Kovalami tagasi- jalad lõid tuld valja. Ei ole kerge see turisti elu:-)

Igav ei ole siin tõesti:) Täna jäi mul rannas silma üks vanem mees....noh ta tundus pisut teistsugune. Algul viskas end niisama liivale pikali, hiljem tundus, et mediteerib. Naha oli, et tüüp on väga heas füüsilises vormis. Varsti tuli ta minuga suhtlema- tutvustas end kui ayurveda arsti Itaaliast. Kes iganes ta ka oli, ta õpetas mind ujuma. Tean isegi, et mu ujumistehnika on üsna ebaefektiivne - ma ei taha pead vee alla panna. Täna siis harjutasin:)
Tundub, et igal sammul võib kohata inimesi, kellel on mingi põnev lugu varuks.
Eile einestasime ühes kohas, mida võib vaid jutumärkides restoraniks nimetada, aga toit oli hea ja odav. Restoranipidaja on hästi tume- tume mees. Tundub, et ta huuled on ka musta värvi. Märkasime, et üks tunduvalt heledam noormees ka askeldab seal- siis selgus, et see on ta pojapoeg, kes elab Rootsis ja kes tuli koolivaheajaks külla ja pisut vanaisa aitama.
Eile nägime, et Kadi Toom on ka Kovalami randa saabunud.....
Selline kirju-mirju on see elu....
Kuumad kallistused minu headele sõpradele!


Kui veel majutuskohtade hindadest raakida, siis hotellis võib enamasti odavamalt toa saada, kui korteris. Korteri pluss on küll see, et saab ise süüa teha- aga jällegi- kes viitsib siin ise süüa teha, kui väljas söömine on odav. Konkreetseid hindu on raske öelda, sest kõik sõltub sellest, kui hea läbiraakija oled ja kui kauaks tuba soovid. Seetõttu ei ole siin küll mõtet eelnevalt hotelli ära broneerida. Elamise võib saada 200 - 6000 ruupiaga. 500-1000 on tavaline vahemik.

Kolimised

Kuupäevi vaadates selgub, et ma pole kogu nädala jooksul midagi kirjutanud....
Vahepealne aeg on olnud üsna kirev. Käisime Ardi ja Monicaga Neiarys elevante ja lõvisid vaatamas. Kasutasime kõiki võimalusi, mida pakuti- sõitsime elevandiga, söötsime ja pesime 5-aastast elevandilast:) Teepeale jäi ka armas tempel , kuhu jõudmiseks tuli üles ronida pikast trepist, kus pidi väidetavalt olema 1001 trepisastet.  Templi külastusest sain väga hea tunde. Vaade oli seal kõrgel muidugi võrratu...
Ülejargmisel  päeval sõitsid Ardi ja Monica põhja poole - minu korterikaaslasteks said Triin ja Daniele, kes on parit Brasiiliast, aga elanud ja õppinud juba mõned aastas Euroopas. Tüdrukud tulid Amma ašramist, mida meiegi jaanuaris külastasime. Daniele kavatseb minna tagasi ja pisut pikemalt seal peatuda.
Tänaseks päevaks on ka Triin ja Daniele Kovalamist lahkunud. Kolisime üleeile kõik koos Orchid Housest valja, kuna Anu sai hea broneeringu kolmeks nädalaks kogu korterile. Veetsime ühe öö Anu ja Jeswini pool. Tüdrukud liikusid edasi Kochi suunas, mina sain nautida hilist hommikusööki, mis pärines Eestist- jõululeib rosinate, ploomide ja kirsitükkidega ja suituvorst:)). Kuigi Anu pere pakkus väga lahkelt, et võiksin jääda nende juurde, otsustasin siiski privaatsuse kasuks. Mul õnnestus saada Light House beachil 300 ruupiaga öö (Euro kurss hetkel 67-68)tuba, kus isegi telekas ja peaks ka soe vesi olema (sellest ma pole veel aru saanud, et soe oleks...).
Vaikust ja rahu ei leia siit muidugi mitte kusagilt, aga ega ka Anu juures seda polnud- külas hakkab elu varahommikul pihta- kuked, kanad, koerad, varesed- kusagil mängib muusika. Rannas on hotell hotellis kinni- kellas seitsemest hakatakse toimetama. Ma muidugi oskasin valida kõige kehvema asukohaga toa- esimesel korrusel kohe administraatori laua kõrval. Aga ega nad ju ei taha mingil juhul, et ma hotellist ara lähen- siin on paljud hotellid praegu pooltühjad- seetõttu on lootust, et saan ehk homme pisut parema asukohaga tuppa ümber kolida. Täna ronisin maja katusele ja sidusin sinna pesunööri, kuna  mul polnud kusagil riideid kuivatada...
Nüüd tean, et soojale maale reisides on väga hea, kui on kahed ujumisriided. Eestis mõtlesin, kas võtta trikoo või mitte- ei võtnud kahjuks. Trikooga on väga hea ujuda- seevastu bikiinid tirib laine õigest kohast valesse kohta:) Ma olin lõpuks nii tüdinenud, et laksin kleidiga ujuma nagu kohalikud. Ja siis ostsin ikkagi trikoo...

Eile kohtusin tänu Anule järjekordse eesti perega, kes on puhkamas koos kahe lapsega - 7-aastane tüdruk 7a. ja 5-aastane poiss. Kuna täna on ühes kohalikus restoranis elav muusika, siis korraldame seal suurema eestlaste kogunemise (lastega kokku 9 inimest).
Anu teavitas meid ka sellest, et talle tulevad jõuludeks külla kaks Kašmiiri sõpra, kes on väga head kokad. 25.-ndaks on planeeritud ühine jõuluõhtusöök Anu ja Jeswini pool. Kõik eestlased on kutsutud:)) Nii armas temast- nüüd on põhjust jõulusid oodata.:))
Naerame Epu ja Leoga, et elu on meil nii kiire, et pole aega isegi Trivandrumisse sõita. Aga üldiselt on see meil plaanis.

Kõike head ja olge terved- kuuldavasti pidi Eestis väga kehva ilm olema....

Rutiin

Inimene suudab vist absoluutselt igast asjast ära tüdineda- ka päikesest ja soojast mereveest. Eriti siis, kui tead, et nad on igapäevaselt olemas ja kuhugile ei kao....
Pühapäeva õhtul üllatas ilm pikse ja korraliku paduvihmaga. Rahvas sättis end rannarestoranides igal pool näoga mere poole, et jälgida Looduse poolt pakutavat vaatemängu. Pärast sai läbi loikude taskulambivalgel koju kahlatud. Taskulamp on siin igati hädavajalik asi. Esiteks- kell seitse õhtul on juba täiesti pime. Teiseks- siin on tihti elektrikatkestused- ka eile pärast äikest olime umbes tund või kauem elektrita. Anul on ettenägelikult varutud korterisse küünlad, nii et ta on kõige peale mõelnud:)

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis laupäeva õhtul vaatlesime kuuvarjutust. Ma polegi vist varem seda nii perfektsel kujul näinud. Kahju, et ma ei märganud taevasse kiigata siis, kui terve kuuketas oli varjutatud- juhtusin nägema alles siis, kui kuust oli umbes üks neljandik varjust välja tulnud.

Täna sattusin ühe joogatreeneri juurde lõksu. Nagu näha, oli tal väga igav...Tahtis hirmsasti rääkida. Kahju, et mu põlv ei ole ikka veel 100 % korras- teeksin hea meelega joogat.

Marju küsis kuuskede kohta- eks siin on ikka kunstkuused, aga pimedas loob meeleolu sellegi poolest:))

Olge terved! Kirjutamiseni:)





Massaaz mõjub väsitavalt- magan öösel, magan päeval. Võtan ayurveda toonikuid, mis peaksid mu hemobglobiini tõstma. Selge see, et see ei toimu ühe-kahe päevaga....

Minu siinset igapaeva rutiini peaks muutma homne väike reis koos oma korterikaaslastega Kovalamist välja.
Mul seisab ees ka kolimine- korterist mõneks päevaks Anu juurde oma madratsi peale. Korterisse on saabumas paar eesti tüdrukut..
Kui kedagi huvitab, milline näeb valja korter, kus ma praegu elan, siis peaks selle üles leidma, kui otsida Facebookist Kerala Experience: Orchid House.

Ravikuur

Olen nüüd turist-patsient. Otsustasin võtta 7 päeva fantastiliselt mõnusaid raviprotseduure. Lisaks sellele sain arstilt trobikonna ayurveda ravimeid, et ennast turgutada.
Kõige sellega on pool päeva nii kui naksti sisustatud. Jalutan kõigepealt peaaegu tund aega  Country Spasse. Massaazid koos pesemisega kestavad kaks tundi. Parast seda on hea veel tund aega puhata- sooja õli otsmikule niristamine (sirodhara) uinutab nii ära, et pärast ei tahagi ärgata.....:)

Tana öösel sain endale korterinaabrid- noored eestlased (paar), kes elavad Soomes. Nendele on see esimene India kogemus- eks ma täna õhtul kuulen, kuidas nad end tunnevad.

Kokkuvõttes võib öelda, et elu kulgeb praegu rahulikult. Tundub, et jõulusid saame päris mitme eestlasega üheskoos tähistada. Rannas on igatahes jõulukuused juba olemas.

Parimad tervitused ja kuumad kallistused kõikidele sõpradele:))

Olen turist:)

Voib-olla jäi segaseks, et miks siis just nüüd on minu jaoks elu ilusad hetked saabunud. Pidasin silmas seda, et saan nüüd lõpuks ometi nautida päikest ja sooja merevett. Juba esimesel Kovalami päeval, kui sai piisavalt jalutada ning lainetes möllata, kadus mu pahkluuümbruse turse, mis oli mind Trivandrumisse saabumisest alates vaevanud.

Täna hommikul ärgates tundsin, et oh-hoo- jalalihastes oli selline tunne nagu oleks trenni teinud......Kõnnin tõesti mõnuga- siin on selliseid väikseid mäkketõuse, mis pakuvad parajat koormust. Randaminek võtab voib-olla 10 minutit, aga see ei ole otsejoones liikumine vaid selline huvitav sikk-sakitamine müüridega ääristatud labürindis, mis pakub kuuma päikese eest mõnusalt varju. Müüride taga asuvad majad, hotellid jne. Palmid kasvavad, ojakesed voolavad, varesed kraaksuvad.... Õhtuti kostab põnevaid dzhunglihääli.

Kuna merel on iga päev olnud tugev lainetus, siis on ka vees viibimine paras treening. Väga palju ujuda ei olegi võimalik - ma ei ole nii hea ujuja.
Olen supelnud meres kaks korda päevas. Hommikul päevitan seni, kui riided kuivemaks tõmbuvad. Püüan end keskpäevase päikese kätte mitte küpsema jätta. Parastlõunase supluse olen seni teinud koos Leo ja Epuga(seesama paar, keda Anu mulle tutvustas). Hiljem suundume tavaliselt koos kuskile õhtusöögile.
Õnneks on siinsed kokad õppinud kohalikke toite ka väiksema teravusastmega valmistama. (Trivandrumis juhtus ikka nii, et see, mis nende meelest oli vähe, oli minu jaoks üliterav). S.t. et kui ütled, et tahad "not spicy", siis saad eesti mõistes vürtsika toidu, mis igati söödav:). Ma ei suuda kuidagi toitude nimesid meelde jätta. Eile suutsin meelde jätta naljakate seoste kaudu "Allo gobi" ja "Mutter paneer". Mõlemad olid väga maitsvad köögiviljaroad, kuhu toodi lisandiks loomulikult riisi. Erinevus oli selles, et üks sisaldas kartulit ja teine kartuli asemel midagi muud. Portsjon oli piisavalt suur ja hind umbes 25 EEK-i.

Kuna mul oli plaan enda peal ajurveda ravi testida, siis Kovalamis on selleks küllaldaselt võimalusi. Hinnad ei ole odavad, aga tahan seda kogeda just siin, mitte kusagil Euroopas. Usaldasin Anu soovitusi - lasin tal arsti vastuvõtu kokku leppida Country Spa-s, kus tema meelest on hinna ja kvaliteedi suhe paigas. Seega homsest ootavad mind põnevad protseduurid:) Kohalikust "kaubamajast" leidsin ka Himalaja sarja toote, mida mulle Eestis soovitati.

Et elu ei tunduks liiga idülliline, siis selleks on siin igal pool kõikvoimalikud sipelgad ja muud putukad. Kõik toidud tuleb külmkappi ära peita, muidu oled sellest ilma....
Lisaks sellele elavad minust korrus kõrgemal noored hindud, kes õhtuti huilgavad ja mingeid kummalisi hääli teevad:)) Anu abikaasa käis neid eile hoiatamas ja noomimas.
Siin on muide kella 23-st öörahu, pärast seda on kõik restoranid kinni ja vaikus majas. Alkoholimüük on justkui keelatud, aga samas saab seda ikkagi osta. Ise ei ole veel kohalikku õlut proovinud, aga pidi päris joodav olema:)
Järgmise korrani:)  

Anu juures Kovalamis

Saatsin Anule meili ja andsin lühiülevaate oma olukorrast. Samuti uurisin majutuse võimalust. Ta kutsus mind lahkelt enda poole.
Kohale jõudes tutvusin ka tema pojaga. Kujutage ette, ma olin seitsmendas taevas, kui Anu pakkus mulle praekartuleid:)). Suur rõõm oli ka see, et ta pakkus mulle elamiseks korterit, mis hetkel tühi. Korter on uus, asub Light House Beachi (Marju voib-olla mäletab) lähedal, väga avar, puhas ja ilus. Ja ma ei saa kuidagi väita, et ma seda puhtust, korda ja privaatsust ei naudi- naudin küll, täiega:)
Eile tutvustas Anu mulle vahvat eestlastest abielupaari, kes on siin juba kolm nädalat elutsenud. Nad on tõelised maailmarändurid ja nende reisimuljeid on  põnev kuulata.
Pean nüüd lopetama, sest ees seisab taaskohtumine Anuga.

Päikest kõigile!

Elus, rõõmus ja Kovalamis

Tänan kõiki, kes mulle kaasa elavad ja häid soovitusi saadavad:) Samuti olen tänulik, et mind tohutu suure hulga heade soovidega teele saadeti:) Tiia oli see, kes soovis mulle ilusat elu:)) Lehvitan sulle nüüd kahe käega, armas Tiia, sest praegu on saabunud see ilusa elu hetk:)
Rishi sõidutas mu eile koos suurte kottidega Kovalami. Jällegi- väga lahke temast...Kirun juba tõsiselt iseennast, et oli siis vaja igasugust träni kaasa tarida....
Kovalam ei asu üldse kaugel Trivandrumist (vist mingi 12-15km), aga hullumeelse liikluse tõttu kulus jällegi hulk aega selle läbimiseks.
Enne, kui Kovalamist kirjutama hakkan, tahaks veel tagasi pöörduda viimase õhtu juurde Mini ja Rishi kodus.
Mini oli pärast kurnavat bussisõitu Ma juurest Trivandrumisse omadega päris läbi. Kui ta tavaliselt on poole ööni üleval, siis seekord ütles ta juba kella üheksa paiku, et tahab magama minna. Küsis veel, et kas mul on asjad pakitud.... Eks siis läksingi oma tuppa ja hakkasin vaikselt pakkima. Millalgi üheteist paiku, kui olin peaaegu magama jaaanud, saabus ka Rishi- oli meile kuskilt süüa ostnud. Mõtlesin, et ei tahagi enam üles tõusta, et magan edasi- õhtu oli kuidagi veider olnud. Aga siis tuli Mini ja hakkas rääkima, et Rishi ostis ju sinu jaoks, tule ikka jne. Ajasin siis ennast voodist välja. Sõime Rishiga kahekesi põrandal istudes, linad ümbere keritud. Toit oli jälle talumatult terav, aga elasin üle. Parast sööki läks meeleolu siiski lõbusamaks. Mini palus, et Rishi näitaks mõningaid Khatakhali tantsu samme (hiljem sain teada, et ta on juba 5-aastaselt seda õppima hakanud). Rishi sattus üsna hoogu ja trampis vastu põrandat nii, et maja värises:) Otse nende all küll kedagi ei ela, aga all diagonaalis ja kõrval on naabrid. Varsti helistaski naabrinaine, kes elab all diagonaalis ja küsis, et mis lahti, et kas hulkuvad koerad on katusele pääsenud ja laamendavad seal......Me saime südamest naerda.
Jah, mõistan nüüd suurepäraselt, kus kohast pärineb Rishi tohutult ilmekas kehakeel- see tuleb kindlasti Khatakhalist.
Hommikul toimus südamlik hüvastijätt. Plaanisin, et ostan Anu juurde kusagilt madratsi, kuna ta oli mind informeerinud, et tal on elutoas ainult paljas põrand. Aga lõpptulemusena anti mulle madrats ka veel kaasa:))

Mis saab edasi?

Pöördun veel tagasi oma jalutuskäigu juurde. Seal juhtus viibima ühe joogatunnis osalenud naise poeg, kes praegu Indias ei ela vaid on praegu ajutiselt külas. Ta oli õppinud Ukrainas ja endale vene naise võtnud- hetkel elavad Austrias. Seetõttu valdas mees hästi vene keelt. Mul oli võimalus üle hulga aja enam- vähem vabalt suhelda. Päris huvitav oli kuulata sellise indialase arvamust Indiast. Tegelikult lausa üllatav (ma ei tea, kui tõene). Ta väitis, et Indias on väga hästi võimalik raha teenida ja ta tuleks tagasi kodumaale, aga naisele ei meeldi siin. Ta rääkis, et indialased on üldiselt jõukad, kuigi see nende välimusest kuidagi välja ei paista. Ta tõi näiteks, et mingi suvaline lihtne töömees teenib 500 eurot. Selle peale tekkis küll tunne, et appi- ma olen vaene ka Indias.
Hiljem juba Trivandrumis tagasi olles küsis Mini, et kuidas see noormees mulle tundus. Vastasin, et normaalne. Seepeale läks tema üsna põlema, kuna tüüp olevat indialaste kohta väga halvasti öelnud ja et kes ta üldse selline on- kodumaalt jalga lasknud ja siis tuleb siia ülbitsema. Ühesõnaga oli ta vihane. Püüdsin teda rahustada, öeldes, et mulle ta küll midagi halba ei rääkinud, lihtsalt väljendas oma seisukohti.
Mulle jäi kokkuvõttes mulje, et Mini meelest ei tohi kellegi tundeid haavata (ehk siis ei tohi ka tõtt raakida, kui see võib kedagi kuidagi riivata...).
Paistab, et Mini tahab minust nüüd kiirelt lahti saada. Aga ma saan temast aru. Kellelegi ei meeldi, kui külalised liiga kauaks jäävad... Olen küll korduvalt talle rääkinud, et ma võin ise endale teed keeta või nõusid pesta, aga ta ei lase mul midagi teha. Võib-olla nende külalislahkus ei luba seda...Igatahes tuleb homme vist asjad pakkida ja jalga lasta.....Esialgu Anu juurde. Siis peab mingid uued plaanid tegema.....

Ma ja India ashram

Pole ammu kirjutada jõudnud. Püüan mingi kokkuvõtte teha.
Eile sõidutas Rishi meid koos Mini ja tema sõbrannaga lõpuks Ma ašramisse. Esialgne plaan oli selline, et tuleme teisipäeva hommikul tagasi, teine plaan oli, et tuleme kolmapäeva hommikul tagasi, kusjuures saame näha teisipäeval toimuvat rituaali. Kohale jõudes selgus, et teostub hoopis kolmas plaan- kuna esmaspäeval hakatakse mingeid remonditoid tegema ja kööki ei saa kasutada, siis peame esmaspäeval lahkuma.....Sõit oli üsna kurnav- kilomeetreid oli võib-olla sada, aga keskmine liikumiskiirus siinsetes tingimustes 50km/ h . Vaene Mini- tal laks süda pahaks.
Ašramisse jõudes taipasin lõpuks, et mõningatest asjadest olin siiski valesti aru saanud...
Veel kodus olles oli Mini küsinud, et kui kauaks ma tahan Ma juurde jääda. Ütlesin, et ei oska ju öelda enne, kui pole seda kohta näinud. Arvasin, et võib-olla kolmeks nädalaks. Selle peale tegi ta suured silmad ja ütles, et tema ei suuda seal olla üle kolme paeva...
Ühesõnaga minu ettekujutus sellest, et saan Ma ašramis kuidagi kasulik olla, ei täitunud. Mul ei oleks seal tõesti midagi teha olnud.
Nagu Mini rääkis, siis selline ongi tõeline ašram Indias. Paraku on aga paljud nn. ašramid muutunud ärikeskusteks - ka see Amma ašram, mida me jaanuaris koos Maarja ja Marjuga külastasime. Samas ta ütles, et ei taha väita nagu ei võiks Amma kellelegi guru olla- seda peab lihtsalt ise tunnetama.

Ma ašram on tegelikult tema kodu, mis asub Kollami piirkonnas kusagil külas.  Teda austavad inimesed käivad temaga vestlemas, küsimusi esitamas. Tavaliselt lähevad need inimesed õhtuks oma koju. Kaugemalt tulijate jaoks on eraldi maja, kus oli vist kolmes toas kokku viis voodit.
Paistab, et kõik need tema austajad ka hoolitsevad tema eest. Kui mõni paev tagasi küsisin Minilt, et kas peaksin Male midagi kingituseks ostma või talle midagi viima, siis ta vastas, et "ei-ei". Seal olles nägin, et kõik külalised andsid talle raha. Küsisin uuesti siis Mini sobrannalt, et kas nii on kombeks ja sain jaatava vastuse. Eks siis minagi tegin seda.....
Ma on 72- aastane (mitte 78 nagu varem kirjutasin) vanaproua. Ta võttis meid vastu nagu ema võtab vastu oma lapsi:) Tegi ise meile süüa ja püüdis ka minu maitsega arvestada (mul on tekkinud tõsiseseid raskusi india toidu söömisega, sest mu keeleots on täiesti valus). Kuna kohalik magustoit on mahe ja meelidib mulle, siis kostitas ta mind ohtralt sellega. Tänase lõunasöögi kõrval oli kapsasalat, millel oli isegi naturaalset kapsa maitset tunda:)) Enamasti on kõik toidud nii ära tšillitatud ja karritatud, et sealt muud maitset eristada on minu meelest võimatu. Ja ikka riis, riis, riis......
Aitah Mari, et mulle "Bhagavadgita" kaasa andsid! Jõudsin selle enne Ma juurde jõudmist läbi lugeda. Nii sain vähemalt mõne küsimuse raamatu kohta esitada. Sain minu jaoks igati vastuvõetavad vastused- eelnevalt üksi raamatut lugenud,  tekkis üsna palju vastakaid tundeid.
Üldiselt aga toimus kogu vestlus kohalikus keeles nii et mul jäi üle vaid mitte midagi aru saades pealt kuulata ja loota, et ehk mõjub kõrgemas vibratsioonis viibimine kuidagi ka mulle:))

Olen kogu siinviibitud aja jooksul talumatult vähe liikuda saanud. Tunnen juba, et olen nagu mingi eksootiline loom puuris, keda kõigile näidatakse. Mini väidab küll, et talle meeldib jalutada, aga millegi pärast leiab ta alati ettekäände, et mitte seda parasjagu teha.Täna hommikul avanes lõpuks võimalus mingikski tegevuseks.
Ärkasime 4.30 (meie kella järgi puhta vale aeg ärkamiseks, nimelt eesti aeg on siis 01.00), et osaleda "päikesejooga " tunnis, mis toimus linnas ühel staadionil. Nii et päikesetõusuks tuli sinna jõuda. Kahjuks oli tänane hommik jällegi pilvine. Vaatasime nii avatud kui suletud silmadega pilvi ja kujutasime, et näeme päikest:) Pärast tegime veel mingeid harjutusi, mis meenutasid naerujoogat. Meid oli kokku umbes 20 inimest. Kohalikud, kes seal ringi jalutasid, vaatasid meid nagu napakaid:) Parast seda tegime üsna korraliku jalutuskäigu- lõpuks ometi....

Külastustepäev

Täna külastasime koos Miniga tema toredaid sõpru, kes olid huvitatud minuga kohtumisest. Üks nendest- Rari-on igati sümpaatne umbes minuvanune muusikaterapeut. Ta armastab väga kasse (neid oli seal hulgaliselt), tal on tore teismeline poeg ning sõjavaelasest abikaasa, keda parasjagu kodus polnud. Kuulasime tema juures muusikat- üks CD meeldis mulle väga - selgus, et need olid lastele mõeldud unelaulud. Loodetavasti saan selle endale ka osta. Rari oli huvitatud sellisest eesti muusikast, mida võiks kasutada muusikateraapias. Huvitav, mis võiks sobida..? Mulle tuli esmalt pähe Liisi Koikson. Voib-olla mingid rahvalaulu töötlused......Eesti regilaul on tegelikult väga meditatiivne:)
Kui kellelgi on mõni hea idee, võite sellest teada anda.

Samuti ootas meid külla Mini endine naaber ja koolikaaslane Mandzu, et kostitada meid traditsioonilise Kerala toiduga. Mini rääkis, et kui tal vahel tuleb isu hea kalatoidu jarele, siis läheb ta alati Mandzule külla, kuna Mandzu on väga hea kokk:) Seekord oli ta ette hoiatatud, et Marika ei suuda süüa nii teravat toitu, seega oli toit pisut mahedam.
Pean selgitama, et kui meie räägime kalatoidust, siis me kujutame ette, et seal on piisavalt kala ja ka mingid lisandid. Kerala toidu puhul tähendas see traditsioonilise toidu kõrvale paari pisikest kalatükki...
Esmakordselt oli mul võimalik proovida kohalikku magustoitu, mille nimi on adappayasam. See ei näinud väga ilus välja, aga maitse oli hea. Hiljem selgus, et ka seal oli kasutatud riis.....Ausalt öeldes hakkab riisist tüdimus tekkima.....Tahaks eesti toitu.....
Mandzu elab koos abikaasa, kahe poja, ämma ja aiaga. Kõik tervitasid mind väga lahkelt. Ei oska küll arvata, mida nad tegelikult mõtlevad, aga välja paistavad nad väga sõbralikud. Mulle kingiti isegi kõrvarõngad- olin väga liigutatud.

Mini rääkis minuga täna riietusest. Ta ütles, et kui ma kavatsen üksi kusagile reisida, siis oleks targem järgida kohalikku tradisiooni. S.t. mitte liibuvaid riideid, õlad ja rind kaetud. Kindlasti mitte lühikest seelikut ega paljaid jalgu. Kurb muidugi, et sellise palavusega peab end kinni katma....

Amrita TV

Veetsin kogu eilse päeva Rishiga. Mini ei lasknud mind rätikuta valja- olgu peale, katan siis oma õlad kinni.....Külastasime Amrita TV-d. Uksel tervitas meid turvanaine, kelle varrukal ilutses G4S logo. Nii et kodune tunne tekkis kohe:) Lõpuks sain aru, mis on üks osa Rishi kui vabakutselise tööst- ta nimelt disainib TV-saadetele ja erinevatele üritustele (naiteks pulmad, iludusvõistlused) sisekujundusi. Suundusime sinna, kuna uudistestuudio kujundus oli pisut lõpetamata.
Üsna lõbus oli vaadata, kuidas uudiseid luges perfektse soengu ja pintsakuga noormees, kelle püksid ei olnud nii perfektsed ja kes tegelikult oli paljajalu:)) Samuti oli kogu ümbritsev ruum igasugust kila-kola täis, mis aga loomulikult kaadrist välja jäi.

Mulle on jäänud siin mulje, et isegi siis, kui inimesed väidavad, et neil on väga palju tööd teha, siis tegelikult võtavad nad üsna lõdvalt....

Külastasime restorani, mis oli tõesti ka eestlaste mõistes restorani moodi. Pisut oli vaeva nähtud sisekujundusega ning kelner oli väga viisakas ja hoolitsev. Sõin esimest korda siinviibimise jooksul liha (kana). Õnnestus saada pisut vahemvürtsikat toitu. Kohaliku toidu manustamine on ikka paras katsumus ....Isegi kui tooraine on sama, mis Eestis, siis lõpptulemus on ikka kapitaalselt erinev.

Enamus tavalistest söögikohtadest on siin betoonist ruumid, mis meenutavad keldrit, kuhu lauad-toolid sisse pandud. Kindlasti on seal konditsioneerid. Väga hea, et mul on rätik- muidu võib külma saada...

Parast tööd sõitsime Kovalami, lootes kohtuda Anuga. Uskumatu, ma saingi jälle jalutada Light House Beachil....Nägin ka Sulfikari, tänu kellele me oma eelmisel Kerala reisil üleüldse Anu juurde sattusimegi.
Kibelesin kangesti vette, kuigi lained olid kõrged. Igatahes merre ma läksin- vesi oli väga soe. Ujuda küll eriti ei õnnestunud, aga sellest hoolimata oli mõnus:)
Anu oli rõõmsalt üllatunud. Istusime samas rannas, mis jaanuaris oli meile kui "kodurand". Nautisime sooja õhtut ja lainete loksumist. Anu vahendab nüüd rohkem kui ühte maja ning lisaks sellele veel ka korterit. Veebruaris pidi hulgaliselt eestlasi tulema:) Paraku läheb ka siin elu üha kallimaks. Seda põhjustavad Kovalamis muuhulgas ka inglise turistid, keda on järjest rohkem. Eestlased võivad vaid kurvalt ohata....Hea klient on ju ikka see, kes ei koonerda. Eurooplase mõttes korralik duššiga tuba (oletan, et kahele) Kovalami rannas pidi maksma praegu 1500 ruupiat öö. Euro kurss lennujaamas oli 61, aga Anu väitis, et pidi olema 69...
Mingi aja tahaks ikkagi päevitamiseks leida- tunnen end nii kohutavalt valgena....ja nii kohutavalt pikana ......Selle vastu kahjuks päevitamine ei aita:...
Muide, ka siin on turismihooaega ainult neli kuud- ülejaanud ajal sajab vihma või on liiga palav. S.t. ka siinsed restoraniomanikud peavad endale ülejaanud aastaks muud tegevust otsima.

Rituaal

Eilne päev möödus "kodust" väljas. Ei jäänudki kirjutamiseks aega.
Tahan tagasi pöörduda teisipäeva õhtusse, kuna mul avanes võimalus jälgida kõrvalt ühte Shakti traditsiooni rituaali. Shakti on iidsetest aegadest pärinev hinduismi juurde kuuluv traditsioon, mis omakorda jaguneb kaheks haruks.
Shakti traditsiooni järgijad usuvad, et Kõrgeim Jõud on kui naisenergia, mis on loonud kõik elava. Sellest tulenevalt austavad shaktid väga naissugu.  Naine on  kui jõu ja elutarkuse kehastus. Nii nagu Tao puhul, ei ole ka siin võimalik täpselt öelda, mis või kes see kõrgem jõud on. Ta on väljaspool duaalsust, väljaspool kirjelduse piire.
Shaktid usuvad, et kõrgeim jõud on igaühes meis peidus ja seda on võimalik kasvatada.
Teisipaev ja reede on erilised päevad naisjumaluste kummardamiseks, sealjuures veel eriti olulised on kuuloomis- ja täiskuuöö. Parim kellaaeg on keskkööst kuni kella 2-ni. Seda aega nimetatakse nõidade tunniks (sõnal "nõid "on siin igati positiivne tahendus)- see on aeg, kus jumalannad on kõige vastuvõtlikumad meie palvetele.
Minu elukoha kirjeldusest jäi valja oluline asi- nimelt altar (või kuidas seda nimetada?), kus on erinevate jumaluste pildid, viirukialus ja muud erinevad nõud rituaalide läbiviimiseks. Siinsamas  võisingi  kogeda rituaali, mille võib läbi viia ainult inimene, kes on saanud oma gurult selle jaoks täpse õpetuse (antud juhul oli selleks isikuks Rishi). Kirjeldada antud rituaali on keeruline- see toimus traditsioonilises meditatsiooni asendis, sisaldades erinevaid mudrasid, erinevaid abivahendeid (viirukid, vesi, puulehed jt), mantrate lugemist.
Minu kohalolek ei paistnud ei Rishit ega Minit absoluutselt häirivat. Igatahes olen väga tänulik võimaluse eest midagi sellist nii lähedalt näha.

Tuesday

Eilne õhtu lõppes üsna meeleolukalt:)
Mini keetis magusaid kartuleid (mis ongi nagu eesti kartulid, aga pisut magusad) ja sõime neid sellise terava kastmega, mis sisaldas sibulat, tšillit, õli ja ma ei tea mida veel...Ääretult lihtne ja naturaalne toit.
Tundsin, et olen liiga palju istunud, nii et tundsin suurt vajadust end liigutada. Lõbustasin siis pisut pererahvast ja tantsisin neile. Rishile tegi see tõesti palju nalja:)) Mini armastab väga tantsu vaadata, aga ise ta ei tantsi. Rishi seevastu on õppinud klassikalist tantsu...

Mitu Mini sõpra, kellele on minust räägitud, on täna helistanud ja minu kohta küsinud. Et kuidas toime tulen- kas kohanen kliima ja toiduga. Üks helistajatest oli ka Ma. Ma on väga austatud suguvõsast pärit 78a.vanaproua (ühtlasi vaimne õpetaja), kes on Rishile ja Minile väga oluline inimene. Ma on huvitatud minuga kohtumisest - Mini mainis, et Rishi rääkis Ma-le minust palju -ma tõesti ei tea küll mida- ütlesin Minile, et Rishi ei tunne ju mind üldse, et tõenaoliselt ta on minu kiitmisega ülepingutanud. Selle peale arvas Mini, et võib-olla näeb Rishi minus midagi sellist, mida ma ise veel ei oska või ei suuda näha. Ma loodan väga ,et tal on õigus.....ei tahaks Ma-le pettumust valmistada. Muide- talle pidi väga meeldima tantsida:)))

Tana hommikul valmistas Mini toitu, mille nimi oli uppamavu. See nägi välja nagu mannaterad, millele on lisatud hästi väikseid sibulatükke, sinepiseemneid ja pisut teravust tekitavaid maitseaineid. Selle puru sisse tuli pudistada banaani ja nagu ikka sõrmedega kõik läbi mudida ja süüa.Tundsin end nagu väike laps, kes toiduga mängib:) Aga sain söödud ja üsna maitsev oli ka.
Ma ei tea, kuidas teised kohalikud inimesed, aga Mini raagib küll pidevalt, mis toiduaine on millekski kasulik. Ise nad söövad vähe ja väga lihtsat toitu. Toidu kõrvale ei jooda. Teed juuakse eraldi söögivaheaegadel.

Käisime täna maja kõrval aias prügi põletamas nagu siin üleüldiselt kombeks on. Siinsamas aias näitas ta mulle terve hulga taimi, mis kõik omavad ravitoimet ja on kellegi-millegi jaoks pühad. Tundub, et Indias on peaegu kõik ümbritsev püha ja tervendav:) Eks on ju meil Eestiski ravimtaimed igal sammul, aga see, kas inimesed neid oskavad või viitsivad kasutada, on iseasi.

Siin on terve hulk tõekspidamisi, mida nad järgivad. Näiteks pärast päikeseloojangut ei lähe nad dušši alla, et mitte külma saada, samuti mitte kohe parast sööki. Vähemalt kolm tundi peab söömisest möödas olema. Vastasel korral ei olevat seedimisele hea.
Ma ei ole veel valmis külma veega pead pesema, nii et mulle soojendati potiga vett. Lähengi nüüd veeprotseduure nautima.
NB! Vihamasadu on lõppenud ja isegi päikest on näha, aga endiselt valitseb tohutu niiskus.

Veel siinsest eluolust

Kui kedagi huvitab, millised kodud siin on, siis praegu võin kirjeldada ainult seda, kus ma praegu viibin. Tundub, et kodukaunistamisega siin ei tegeleta- sellised materiaalsed asjad on tagaplaanil. Mööblit kui sellist praktiliselt polegi. On mõned vajalikud toolid, kirjutuslaud, arvuti, mõned kapid, telekas, raamaturiiul hulga huvitavate raamatutega (julgen selleparast niimoodi arvata, et on ka ingliskeelseid, millest ma aru saan). Köögis on gaasipliit ja hädavajalikud nõud.
Seinad värvitud, põrandad kiviplaadiga kaetud. Kes on Egiptuses käinud ja viibinud 2 voi 3* hotellis, see võib umbes ette kujutada siinset sisustust. Paistab, et vanu asju ei remondita- kasutatakse lihtsalt nii kaua kui saab. Minu jaoks ei ole kivipõrand kunagi tore tundunud, aga saan aru, et palavuse tõttu siia see sobib. Oli rõõm kuulda Mini vestlusest, et traditsiooniline Kerala maja on tegelikult puidust. Loodetavasti näen edaspidi ka mõnda sellist kodu.
Ebaharilikuks võib pidada minu toas olevat drenazööri, millega saab väga edukalt kõhulihaseid treenida. Rishi olevat selle kunagi Minile ostnud, aga ta ei hooli sellest:) Saan ise vaikselt harjutada:)
Ka pesumasin on kodus olemas, aga Mini ei taha seda samuti kasutada- ütleb, et talle meeldib traditsioonilisel viisil pesta...Kas tunnete Eestis mõnda naist, kes tahaks vabatahtlikult käsitsi pesu pesta??
Mobiilid aga tunduvad igati asjalikud olevat (Nokia ruulib) Paljudel on modernsed puutetundliku ekraaniga telefonid.
Kokkuvõte: siin peres elataks lihtsat elu- mingite asjade pärast ei muretseta, süüakse kohalikku traditsioonilist toitu ja religioossus on ülimalt oluline. Mini ei kasuta mitte mingisugust make-upi. Mitte et ei tohiks, aga ta ei näe sellel mingit mõtet.
Ta rääkis, kuidas tema ema valmistas alati igaks juhuks pisut rohkem süüa, kuna siin on kombeks jagada nendega, kellel midagi ei ole. Samuti pandi ööseks õue tuli, et hädasolijad näeksid tulla.
Vot sellised lood...paneb mõtlema.

Täna nägime tänaval meeleavaldust bensiinihinna tõusu vastu (kusjuures bensiini hind ongi praktiliselt sama, mis meil). Väga naljakas oli: ees sõitis sõiduautoga mees, kes karjus ruuporiga midagi, joostes järgnesid vist mingid sportlased tõrvikuga, kõige lõpus sõitsid mootorratturid punalippudega:))

Tegelikult on täna teisipäev

Ongi juba nädalapäevad ja kuupäevad segi- selgus, et hoopis täna on teisipäev:)

Rishi tuli eile vara koju - käis dušši all ja keris pärast endale ümber valge kanga, millega ta nägi välja nagu ülipruun Vana-Kreeka filosoof. Hiljem sättis ta end graatsiliselt põrandale pikutama. Vaatasin teda ja naersin omaette. Kui kunagi tundus mulle meesterahva edevus suhteliselt negatiivse omadusena, siis nüüd arvan, et see võib ka naljakalt armas olla. Igatahes siin peres veedab mees peegli ees  rohkem aega kui naine:) Muide, ka Mini võib täiesti suvalisel ajal naerma hakata, kui tal midagi naljakat meelde tuleb. Nüüd ta küsis, et mida ma naeran. Vastasin, et kui ma näen kedagi niimodi lamamas, tekib tahtmine teda masseerida:)) Temagi naeris ja arvas, et miks ka mitte- selgus, et Rishil ongi pisut õlg haige. Ajasin ta siis põrndalt üles tooli peale ja masseerisin pisut ta õlgu. Hiljem ütles Mini, et ta tundis ise täpselt neid valusaid kohti, mida ma Rishil masseerisin. Ta on ikka väga sensitiivne... Vist juba esimesel hommikul vaatas ta mulle otsa ja küsis, et kas mul on kolesterool kõrge. Hakkasin mõtlema, et tõesti, viimane kord kui vereanalüüsi tegin, oli üsna piiripealne. Ta seostas silmaaluseid turseid kõrge kolesterooliga. Olen pärast pikka lendu paistes küll- nii pahkluud kui silmaalused.

Õhtul (õigemini öösel), kui magama hakkasin minema, avastasin, et mu dušširuumis passib endiselt suhteliselt suur ja ebameeldiv ämblik. Igaks juhuks kutsusin Mini vaatama. Ta tuli ja sõnas, et mürgiseid ämblikke siin pole, aga võivad allergiat põhjustada ja üleüldse need elukad talle ei meeldi. Siis ta kutsus Rishi. Võite ette kujutada seda koomilist ja ühtlasi graatsilist pilti, kuidas üleni valges, pikkade mustade juustega kangelane surmab põrandapühkimise luuaga hirmsat ämblikku:).

Olin peaaegu uinumas, kui mulle tundus, et midagi on mu õla peal. Selgus, et see oli umbes 5cm pikkune roosakat värvi ussike- pisut meie sajajalgse moodi. Õnneks ma ei karda paaniliselt igasuguseid mutukaid-putukaid. Vastasel korral oleks siin raske hakkama saada. Ah jaa, siin luusivad ringi ka need väikese sisaliku moodi loomad-  vist gekod:))

 

Sunday

Politseisse ma siiski ei pidanud minema. Mini kirjutas kodus valgele paberile avalduse, et nende kodus viibib mõned päevad külaline sellise nime ja sellise passinumbriga ning lisas pisut ilusat juttu minu edasiste kavatsuste kohta. Rishi käis minu passiga jaoskonnas ja viis avalduse ära. Nagu Mini rääkis, siis see on vajalik eelkõige turvalisuse parast. Kuigi Trivandrumis pole vist midagi juhtunud, on nad Indias üldiselt  mures islamiterroristide parast..

Hommikune toit ei olnud siiski minumõistes riisikook. Uurisin nimetusi- see oli puttu (nägi välja nagu valge pulber, mis tegelikult oli aurutatud riisipulber koos kookosega, lisaks green gram with coconut. Ma ei saanudki aru, mis on gram. Olid sellised rohekad terad- mõtlesin, et läätsed, aga pole üldse kindel. Lisaks sellele pappad- õlis  praetud õhuke krõbe küpsetis, mis pudistatakse toidu sisse. Kõik see segataks sõrmede vahel tihedamateks pallideks ja süüakse. See ongi vist sõrmedega söömise juures kasutatav nipp, et toidust tuleb kokku tampida pallikesed, mida on siis mugavam suhu panna. Mini oli ekstra mõelnud, et mida mulle mitte vürtsikat süüa teha. See toit oli absoluutselt ilma vürtsideta. Minu jaoks isegi maitsetu. Aga nagu ma Rishile ütlesin- ma pean siin kohanema. Ma ei tulnud ju siia eesti toitu sööma.
Avastasin, et täna hommikul nägin esmakordselt Rishit söömas. Nii palju, kui me teda esimese reisi jooksul kohtasime, siis ostis ta ainult meile süüa, ise jõi midagi. Nagu ta ütles, siis sööb ta ainult taimetoitu ja 2 korda päevas..

Täna sain aru, et kuigi India on sooja kliimaga maa ning Eesti justkui üks külm elupaik, siis tegelikult on nemad siin palju karastatumad kui meie Eestis. Näiteks minul on siin jahe, kui need tiivikud igal pool laes keerlevad.
Nad käivad külma dušši all, sest sooja vee kraani lihtsalt ei eksisteeri.
Küsisin täna Rishi käest üle, et kas nad tõesti on harjunud põrandal magama- kahtlesin, et järsku andsid nad mulle oma voodi. Aga ei, ta kinnitas, et kuuma kliima tõttu on väga hea põrandal magada. Muidugi mitte palja põranda peal, neil on ikka mingid matid ja tekid- padjad ka.
Praegu küll ei tundu, et siin palav oleks...
Nii et meie naudime sooja vett, magame pehmetel madratsitel, kütame oma toad talvel soojaks ja oleme tegelikult üsna nõrgukesed. Ma ei tohiks muidugi üldistada- mina ise olen selline külmavares.

Mini üllatab mind oma teadmistega. Ta otsib põnevaid seoseid Eesti ja India vahel. Näiteks küsis ta minu käest, kust tuleb vanade eestlaste jumala Taarapita nimi. Otsisime siis koos internetist, et kas leiame midagi. Pisut leidsime. Teine huvitav nimi on seotud Kaali meteoriidiga. On ju hindudel jumalanna Kali (vahel kirjutatud ka Kaali).
Ta küsis, mida minu nimi tahendab. Arvasin, et ei tahenda midagi, küllap on tuletatud Maarjast. Tema aga leidis tänase paeva jooksul, et see nimi pärineb vanast taani keelest ja tahendab "star of the sea" Sarnaselt leidis ta tähenduse mu ema nimele. 
Minil on laialdased teadmised erinevatest teraapiatest, ajurveeda ravimitest, astroloogiast ja paljust muust.
Tööl ta ei käi. Ongi kodune, loeb, kirjutab. Kodutöödega üle ei pinguta. Enda sõnul on ta rahul oma eluga - talle meeldib, et saab kodus üksi talle meeldivate asjadega tegeleda. Ka mulle tundub, et ta on õnnelik.

Teine hommik India pinnal

Õues on meeletu paduvihm. Õnneks on soe, aga toas on kõik riided vastikult niisked.
Hakkan uskuma, et kõik takistused mu teel olid märk sellest, et oleks võinud siiski ärasoiduks hilisema kuupäeva valida....
Rishi nn. varjane kojutulek leidis aset eile kesköö paiku. Ta oli minu jaoks kuskilt ühe madratsi ara lohistanud. Nii et saabus madrats seljas:)) See oli muidugi väga armas temast, sest päeval olin pikutanud ilma madratsita voodis, kus oli ainult lina kõva pinna peal. Valmistasin juba end hingeliselt ette, et nüüd tuleb tugevalt kohanema hakata....Saan aru, et nad ise ongi harjunud niimoodi magama.
Mini teeb hommikusööki- riisjahukooke. Ta rääkis, et täna tuleb minna politseijaoskonda ja minu siinviibimine ära registreerida.
Appiiii, milline paduvihm on valjas!!!:))

Vihm

Kopeerin siia oma kirja, mida olete juba lugenud.
Viisa saamine ei olnud lihtne. Saatkonna ametnik helistas mulle alles neljapäeval pärast kella nelja ja arvas, et enam ta mulle seda postiga saata ei jõua. Et ühesõnaga mõelgu ma ise midagi välja... Olin juba teel Tallinna. Selle sõnumi peale peatasin auto. Nii Marika, mis nüüd siis saab?? Ei osanud muud teha, kui helistada sõber Marile, kes mu ahastava jutu peale lubas midagi välja mõelda.
Tänu tema tutvustele teisel pool lahte lahenes lugu nii, et käisime koos kell 23:30 sadamas. Üks suvaline lahke soome mees, kes oli oma kuue koeraga Valgevenesse sõitmas, andis mu passi mulle üle...Ohh, milline kergendus see lõpuks oli:) Pärast kõiki neid takistusi, mis olid mu teele pärast piletiostu tulnud.

Lennud kulgesid viperusteta. Mul on hea meel, et sellise huvitava marsruudi valisin: Tallinn-Peterburi-Dubai-Thiruvananhtapuram.
Tore oleks nüüd kirjutada, et edasi kulges kõik õnnelikult....aga paraku....... Hommikul pool kümme Rishit lennujaamas ei olnud. Olin talle juba Tallinnast sms-i saatnud, et mul on viisa käes ja tulen. Saatsin siis saabudes uue, et olen kohal- ei mingit vastust.......Päris jube oli seal passida, kõik taksojuhid käisid küsimas, et kuhu hotelli ma tahan minna. Aga mul polnud isegi Rishi aadressi mitte...
Mingi kohalik mees helistas Rishi numbrile ja ta ei vastanud. Olin juba üle 1,5 tunni oodanud, kui helistasin talle ise - lõpuks ometi ta vastas. Sain aru, et ta ei teadnud minu saabumisest. Lubas varsti tulla. Ootasin veel ja veel... Sulasin juba oma kampsunis- läksin lõpuks vetsu riideid vahetama.
Ma ei tea, palju veel aega möödus, kui ta jõudis lennujaama.....olin niigi nutu äärel, siis hakkasin sorinal nutma....Selgus, et ta polnud ühtki mu sms-i kätte saanud. Viimases e-mailis kirjutasin, et ei tea, kas viisa jõuab õigel ajal minuni või mitte...

Nüüd olen tema ja ta naise Mini kodus. Nad olid siiski igaks juhuks minu ootel.
Kodu on üsna lihtne rendikorter. Mulle anti oma tuba. Mini on  väga armas, nimele vastavalt pisike, väga tark ja sõbralik...
Täna kallab lõunast alates paduvihma, kuigi vihmaperiood peaks läbi olema. Naersime autos Rishiga minu ebaõnnestumiste üle. Lisaks nüüd veel see, et Marika tuli Keralasse ja tõi vihma kaasa (sõna mari tähendab kohalikus keeles ka vihma).

Ohh,  kui ma vaid valdaksin vabalt inglise keelt......Minilt oleks ainuüksi tänase päeva jooksul meeletult palju teada saanud nende vaimse elu, õpetajate ja jumalate kohta. Praegu on nii, et tema räägib ja mina noogutan ning püüan midagigi aru saada.
Mini jutu järgi neil siin kodus praktiliselt külalisi ei käi- seega olevat ma Rishiline väga oluline sober. Ta naeris, et täna õhtul tuleb Rishi minu pärast vara koju:) Olen loomulikult meelitatud:)


Parimad tervitused ja tänud kõigile, kes heade soovide ja tegudega mu reisi teostumisele kaasa aitasid!

Eellugu

Lend Tallinnast Peterburi meenutas lendu Tallinnast Hiiumaale:) Lennukis oli 33 kohta ja nendestki olid päris mitmed tühjad. Lennuk urises ja laperdas. Lend kestis vaid 55 minutit. Üllatuseks oli 2-tunnine ajavahe. Pulkovo lennujaam oli üsna tühi ja vaikne- vähemalt see värav, kust mina sisenesin. Mulle meenus eelmise India reisi ümberistumise kogemus Amsderdami hiigelsuures lennujaamas, kus pidime end hingetuks jooksma, et järgmisele lennukile jõuda. Pulkovos läks hästi- kartsin, et ühel hetkel selgub, et ma vajan siiski ka Venemaa transiitviisat. Õnneks seda ei juhtunud. Üks teenindaja ajas kenasti mu paberid korda ja näitas suuna kätte, kuhu edasi minema pidin. Polnudki kaugemale kõndida, kui umbes 100m. Seal toimus põhjalik turvakontroll- kilesussid tuli jalga panna jne. Mul oli kotis õietolm- seda ei pidanud keegi kahtlaseks (aa, Tallinnas siiski küsiti, et mis see on).

Huvitav oli vaadata Dubaisse lendavat rahvast. Enamus tundusid olevat paarid vanuses 50-60. Sekka ka nooremaid, samuti noori peresid lastega.
Oletan, et olen siin üsna erandlik reisija, kuna 1.olen eestlane:; 2.olen üksi reisiv naine; 3.mul ei ole fotokat; 4.mul ei ole laptopi, mida ma juba pisut kahetsen. Siin on vaba Wi-Fi ala.
Edasine lend kestab 5 tundi ja 4307 km . Mul on raskusi  tehniliste abivahenditega. Läheb aega, enne kui igasugustele raadio-ja telekanalitele pihta saan. Mugav reis, mille lõpuks on mõned reisijad end üsna auti joonud...
Lend kestis oodatust kauem, aga seda parem. 3,5-tunnisest ooteajast on jäänud alles ainult 2. Kell on samuti 2- uni hakkab piinama. Poole neljast saab lennukisse. Viimased neli tundi, millest 2 viimast kuidagi moodi magan. Kas tõesti jõuan Trivandrumisse ja kohtun uuesti Rishiga....

Müstilised lood viisaga

Ei ole kerge see reisile minek...
Täna selgus, et mu pass koos India viisaga on Soome tagasi rännanud. Ma olin juba korduvalt käinud postkontoris küsimas, kas mulle on tulnud Soomest tähitud saadetist. Kuidas on võimalik, et see saadeti tagasi Helsingisse???
Võite vaid ette kujutada, kui närvis ja endast väljas ma olin.
Viimane lootus on see, et tubli Soome ametinik annab endast parima ja saadab mu viisa templiga passi nüüd reedeks otse Tallinna lennujaama.