Epust ja Leost ja nende reisidest võiks kirjutada tõenäoliselt omaette raamatu:)
Triin ütles neile väga armsalt: " Teie olete minu roosamanna vahukoorega" . Ta pidas silmas seda, et abielupaar, kes on piisavalt kaua koos elanud, tunneb ikka veel rõõmu koosolemisest ja resimisest. Ja et nad on nii kokkuhoidvad, nii elurõõmsad. Nad tuleks vist õnnelike abielude punasesse raamatusse kanda:))
Leo, kes on 70-aastane on silmapaistvalt heas vormis. Ujub, armastab ka suusatada, veel suhteliselt hiljuti oli rulluisutamist harrastanud.
Ma ei mäleta enam, kus riigis nad motorolleri rentisid ja ringi kimasid... Siis ajasid mõned inimesed silmad imestusest suureks:" Mõelda vaid, teie eas, sõidate motorolleriga.!!!" E.ja L. jällegi naersid ja kommenteerisid: "Huvitav küll, mis meie eal siis viga peaks olema??"
Sellest lausejupist "mõelda vaid, teie eas....." on saanud meie jaoks lõbus "kild", mida armastame erinevate olukordade puhul kasutada:))
Mina imestan ikka ja jälle selle üle, kuidas hotellide ja restoranide personal niimoodi töötada jaksab. Hotellikutid magavad minu meelest vaid 5-6 tundi ja nii päevast päeva kogu hooaja vältel. Eks nad vahel saavad ka vaba paeva võtta, aga tundub, et nad väga tihti seda ei kasuta. Restoranides on näha ka vanemaid mehi, kellel perekonnad, kelnerina töötamas. Enamus on siiski noored ja vabad. Ja tundub, et ka üksildased...
See minu 300- ruupiane öömaja, kus ma 3 ööd veetsin- seal oli tõeliselt armas kutt (administraator-koristaja ja ma ei tea kes veel ühes isikus). Eks ta jäi mu siniste silmade lõksu:)). Kuna ta teadis, et kolin raha pärast veel odavamasse kohta, siis ta muretses iga päev, kas ma ikka söönud olen. Jagas minuga oma sööki ja ostis mulle šokolaadi:) Ta jutustas, et ta kodu on umbes 2 km kaugusel, kus praktiliselt keegi ei ela- ema pidi kusagil kaugemal tööl käima ja tuleb võib-olla kord kuus koju. Ta ise käivat seal samuti harva, kuna elab hotelli juures mingis toas. Ma naersin ja küsisin, et kas ta pakub oma kodu mulle elamiseks....:)) Ta ei vastanud ei ega jaa, aga lõpptulemusena jõudsime otsusele, et see oleks külarahva jaoks liiga suur sensatsioon. ....Ta oli väga südamlik ja me naersime koos hästi palju.....Ükskord lausus ta mulle: "Sometimes you are like Kerala women." Küsisin, et mida ta sellega mõtleb. Ta vastas, et olen avatud südamega. See oli temast armas..
Nägin, et tal on otsmikul päris suur arm....Küsisin ja ta jutustas, et veel 10 kuud tagasi oli ta suitsetanud, palju alkoholi tarbinud, samuti narkootikume. Seetõttu tegi mootorrattaga avarii. Pärast õnnetust šokeeris ta oma sõpru sellega, et suutis oma elustiili muuta.
Käin teda ikka aeg-ajalt vaatamas ja lobisemas. Kahjuks on tal praegu väga kiired päevad- nagu ta ütles, siis lihtsamaks läheb alles pärast 1.jaanuari.
Minu praegune tuba on mulle nagu kodu, kuna olen seal juba ligi 10 päeva elutsenud. Mulle meeldib, et see polegi tegelikult päris hotell- seal on ainult neli tuba, lisaks teisel korrusel elav hindu perekond- mees, naine, vaike laps, vanaema...
Esimesel korrusel on traditsiooniline altar jumalate ja jumalannade piltidega. Seal põletab perenaine igapäevaselt viirukit ja õli.
Eile pakkus ta mulle kohvi ja ploomikooki:) Raakisime pisut juttu. Ta on lahutatud- mees oli liiga palju joonud......Mis sa kostad, nii et samad probleemid igal pool. Nüüd elab üksi ja on väidetavalt õnnelik. Nagu ta naerdes lausus:"no husband, no problems" Tal on kolm last- tütar on juba abielus ja tal on lapsed. Nii et Vasandi on vanaema.
Kuni pühadeni elasingi esimesel korrusel ainult mina ja Malabari restorani kelner, kes mulle selle elupaiga sokutas. Aga üleeilsest alates on kogu maja rahvast täis. Tundub, et inglise perekond- vanavanemad, lapsed, lapselapsed.....
Kuna Epp ja Leo elavad naabermajas, siis tunneb kogu sealne hotellipersonal ka mind. Lõbusad poisid, mis ma muud oskan öelda:-) Ühel õhtul, kui Epp läks hotelli restoranist oma igaõhtust sooja piima tellima (see kuulub ta raviprogrammi), siis hargnes väljendist "running nose" (Epp sai kahjuks nohu ja köha siin India " kohutavas" kliimas:)))) selline vestlus, et lõpuks olime kõik naerukrampides. Teema umbes selline, et kui nina jooksis ära, siis huvitav, millal ta tagasi tuleb ja et kuidas küll Epp nii kaua hingata saab (ma liigutasin kätega kõrvu selle peale)jne. Restoranist lahkudes sai Epp endale nime "delfiinnaine":))
Igal hommikul küsib siin terve hulk inimesi "how are you?" Ma ei tea, kas neid vastus huvitab või mitte......Enamasti vastan et "fine" Aga need, kellega ma rohkem suhtlen, saavad vahel mu näost aru ja lisavad siis "not sure".....
Jah...tunnen, et tahaks midagi kasulikku teha.....Õnneks saan inglise keelt õppida. Ja juba kahel hommikul olen käinud oma maja katusel võimlemas:)) Shivanda Jooga Ashram mõlgub mu meeles....
Ilmad on viimastel päevadel pisut pilvisemad ja tuulisemad. Küllap see on osa ülemaailmsest tormist:))
RAHULIKKU JA MEELDIVAT AASTAVAHETUST!
KOHTUMISENI UUEL AASTAL!
Triin ütles neile väga armsalt: " Teie olete minu roosamanna vahukoorega" . Ta pidas silmas seda, et abielupaar, kes on piisavalt kaua koos elanud, tunneb ikka veel rõõmu koosolemisest ja resimisest. Ja et nad on nii kokkuhoidvad, nii elurõõmsad. Nad tuleks vist õnnelike abielude punasesse raamatusse kanda:))
Leo, kes on 70-aastane on silmapaistvalt heas vormis. Ujub, armastab ka suusatada, veel suhteliselt hiljuti oli rulluisutamist harrastanud.
Ma ei mäleta enam, kus riigis nad motorolleri rentisid ja ringi kimasid... Siis ajasid mõned inimesed silmad imestusest suureks:" Mõelda vaid, teie eas, sõidate motorolleriga.!!!" E.ja L. jällegi naersid ja kommenteerisid: "Huvitav küll, mis meie eal siis viga peaks olema??"
Sellest lausejupist "mõelda vaid, teie eas....." on saanud meie jaoks lõbus "kild", mida armastame erinevate olukordade puhul kasutada:))
Mina imestan ikka ja jälle selle üle, kuidas hotellide ja restoranide personal niimoodi töötada jaksab. Hotellikutid magavad minu meelest vaid 5-6 tundi ja nii päevast päeva kogu hooaja vältel. Eks nad vahel saavad ka vaba paeva võtta, aga tundub, et nad väga tihti seda ei kasuta. Restoranides on näha ka vanemaid mehi, kellel perekonnad, kelnerina töötamas. Enamus on siiski noored ja vabad. Ja tundub, et ka üksildased...
See minu 300- ruupiane öömaja, kus ma 3 ööd veetsin- seal oli tõeliselt armas kutt (administraator-koristaja ja ma ei tea kes veel ühes isikus). Eks ta jäi mu siniste silmade lõksu:)). Kuna ta teadis, et kolin raha pärast veel odavamasse kohta, siis ta muretses iga päev, kas ma ikka söönud olen. Jagas minuga oma sööki ja ostis mulle šokolaadi:) Ta jutustas, et ta kodu on umbes 2 km kaugusel, kus praktiliselt keegi ei ela- ema pidi kusagil kaugemal tööl käima ja tuleb võib-olla kord kuus koju. Ta ise käivat seal samuti harva, kuna elab hotelli juures mingis toas. Ma naersin ja küsisin, et kas ta pakub oma kodu mulle elamiseks....:)) Ta ei vastanud ei ega jaa, aga lõpptulemusena jõudsime otsusele, et see oleks külarahva jaoks liiga suur sensatsioon. ....Ta oli väga südamlik ja me naersime koos hästi palju.....Ükskord lausus ta mulle: "Sometimes you are like Kerala women." Küsisin, et mida ta sellega mõtleb. Ta vastas, et olen avatud südamega. See oli temast armas..
Nägin, et tal on otsmikul päris suur arm....Küsisin ja ta jutustas, et veel 10 kuud tagasi oli ta suitsetanud, palju alkoholi tarbinud, samuti narkootikume. Seetõttu tegi mootorrattaga avarii. Pärast õnnetust šokeeris ta oma sõpru sellega, et suutis oma elustiili muuta.
Käin teda ikka aeg-ajalt vaatamas ja lobisemas. Kahjuks on tal praegu väga kiired päevad- nagu ta ütles, siis lihtsamaks läheb alles pärast 1.jaanuari.
Minu praegune tuba on mulle nagu kodu, kuna olen seal juba ligi 10 päeva elutsenud. Mulle meeldib, et see polegi tegelikult päris hotell- seal on ainult neli tuba, lisaks teisel korrusel elav hindu perekond- mees, naine, vaike laps, vanaema...
Esimesel korrusel on traditsiooniline altar jumalate ja jumalannade piltidega. Seal põletab perenaine igapäevaselt viirukit ja õli.
Eile pakkus ta mulle kohvi ja ploomikooki:) Raakisime pisut juttu. Ta on lahutatud- mees oli liiga palju joonud......Mis sa kostad, nii et samad probleemid igal pool. Nüüd elab üksi ja on väidetavalt õnnelik. Nagu ta naerdes lausus:"no husband, no problems" Tal on kolm last- tütar on juba abielus ja tal on lapsed. Nii et Vasandi on vanaema.
Kuni pühadeni elasingi esimesel korrusel ainult mina ja Malabari restorani kelner, kes mulle selle elupaiga sokutas. Aga üleeilsest alates on kogu maja rahvast täis. Tundub, et inglise perekond- vanavanemad, lapsed, lapselapsed.....
Kuna Epp ja Leo elavad naabermajas, siis tunneb kogu sealne hotellipersonal ka mind. Lõbusad poisid, mis ma muud oskan öelda:-) Ühel õhtul, kui Epp läks hotelli restoranist oma igaõhtust sooja piima tellima (see kuulub ta raviprogrammi), siis hargnes väljendist "running nose" (Epp sai kahjuks nohu ja köha siin India " kohutavas" kliimas:)))) selline vestlus, et lõpuks olime kõik naerukrampides. Teema umbes selline, et kui nina jooksis ära, siis huvitav, millal ta tagasi tuleb ja et kuidas küll Epp nii kaua hingata saab (ma liigutasin kätega kõrvu selle peale)jne. Restoranist lahkudes sai Epp endale nime "delfiinnaine":))
Igal hommikul küsib siin terve hulk inimesi "how are you?" Ma ei tea, kas neid vastus huvitab või mitte......Enamasti vastan et "fine" Aga need, kellega ma rohkem suhtlen, saavad vahel mu näost aru ja lisavad siis "not sure".....
Jah...tunnen, et tahaks midagi kasulikku teha.....Õnneks saan inglise keelt õppida. Ja juba kahel hommikul olen käinud oma maja katusel võimlemas:)) Shivanda Jooga Ashram mõlgub mu meeles....
Ilmad on viimastel päevadel pisut pilvisemad ja tuulisemad. Küllap see on osa ülemaailmsest tormist:))
RAHULIKKU JA MEELDIVAT AASTAVAHETUST!
KOHTUMISENI UUEL AASTAL!
No comments:
Post a Comment