Päikesepaisteline hommik, millega jõululaupäev algas, võttis õhtuks hoopis teise pöörde...
Õhtul pärast kuute hakkas vihma kallama nagu oavarrest ja müristama. Äike muutus järjest hullemaks. Ei saa öelda, et ma hirmust värisesin, aga paar pirakat olid nii lähedal, et panin igaks juhuks passi ja raha käekotti ja hoidsin taskulambi käeulatuses... Nii et kui vajadus oleks tekkinud, saanuks kohe jooksu panna. Noh ja siis hakkas kuskilt laest vihma läbi imbuma (kuigi mu tuba on esimesel korrusel). Õnneks varsti tilkumine lõppes... võib-olla teise korruse hindud panid vanni alla...-))
See oli nagu meeldetuletus kõrgemalt poolt, et ärge kujutage ette, et teie siin mingisuguseid asju korraldate....Ja et igasugused jõuluõhtusöögid võivad väga kergelt ära jääda....
Õnneks vihm lõppes kaheksa paiku. Enne seda oli mu lahke majakaaslane mulle vihmavarju laenanud, nii et sain vähemalt Epule ja Leole külla minna. Elan nende naabermajas, aga vihm oli nii tugev, et ei tahtnud isegi 30 meetrit niisama läbida.
Meil ei tulnud ühtki head mõtet, et kuhu siis jõululaupäeval sööma minna, kuna järgmiseks õhtuks olid ju suuremad plaanid tehtud. Sattusime seetõttu pisut kallimasse restorani, kus oli palju valgeid inimesi, kus laualinad olid puhtad ja oli näha, et teenindajaid on koolitatud. Üsna kummaline tunne oli üle hulga aja sellise paigas süüa....nagu oleksin pisut vales kohas...
25.detsembril pärast hommikust ujumist suundusime hommikusöögile restorani " Volga". Ei tea küll, mis põhjusel nad sellise nime on valinud.....peaks küsima...Aga meile meeldib, kuna seal on teiselt korruselt väga hea vaade kogu rannale ja saab normaalset putru. Kohalik toit "uppuma" on samuti seal väga maitsev. Veel meeldib mulle see, et nad alustavad oma päeva mantraga (tuleb CD-lt) , eelnevalt pannakse pühapiltide juurde viirukid põlema jne. Parast seda rituaali läheb tavaline tööpaev käima.
Tahtsin kelnerilt küsida, mis mantra see on- ta oli kohe nii lahke, et kirjutas mulle kõik sõnad (mida oli neli rida). Parast pani uuesti minu jaoks plaadi mängima, et ma kuulaksin ja püüaks aru saada.. Ja ma siis kuulasin ja proovisin omaette kaasa laulda. Hiljem koju jõudes oli veider tunne, heitsin pikali ja jäin magama. Pärast ei tahtnud kuidagi ärgata- selline imelik nõrkus ja kerge pearinglus oli.... Huvitav, kas tõesti mantrast või oli see asjade kokkulangemine....? Jälgisin oma keha, et mis edasi juhtuma hakkab, aga õnneks midagi hullemaks ei läinud. Olen siiani üritanud seda mantrat pähe õppida- täna juba peaaegu õnnestus...
Aga veel enne mantra laulmist saime Volgas jälgida, kuidas kohalik rahvas jõulusid tähistab. 25.dets. on enamusel vaba päev- isegi kalurid ei lahe merele. Ainult restoranide töötajad on järjekordselt need, kes ei saa vabad olla....
Üllatusega nägime, kuidas merelt hakkas järjest mootorpaate lähenema, mis kõik suure hooga randa sõitsid. Seal olid isegi nagu mingid erinevad meeskonnad ühesuguses riietuses. Kaldale jõudes viskuti suures rõõmujoovastuses laintesse. Mingil hetkel suutis Leo kokku lugeda 40 paati, siis loobusime...Mõne tunni jooksul täitus kogu Light House Beach paksult rahvaga. Hindusid tuli busside, taksode, autodega.....
Õhtul enne seitset hakkas kogu mass ära liikuma, nii et kitsal teel oli täielik liiklusummik. Meil õnnestus siiski üks rikša leida ja sellega Anu juurde sõita.
Pidu oli eestlastele omane- nautisime sööki (kana erinevad variandid, riis, rannakarbid, traditsiooniline ploomikook, mille tõid naabrid), jõime, rääkisime juttu. Kokku oli meid 12 inimest. Parast kella 23 sättisime end koju minema. Jalutuskäik kulus igatahes väga ära. Nautisime vaikust ja imetlesime tähistaevast.
Täna hommikul teostasime plaani, mis meil Epu ja Leoga eile oma lemmiksöögikohas tekkis. Peremees otsis tana värvid ja pintsli ning ma kirjutasin nähtavale kohale "Tulge sööma (koos vajalike täppidega)! Maitsev, kodune, soodne.
Eelneval õhtul oli tume mees minult küsinud, et kas restorani manager on tema söögiga rahul. Olin nii rahul, et tellisin banaani pannkoogi ka veel juurde, kuigi olin juba hunniku köögiviljariisi ära söönud. Olin pannkoogist täiesti rabatud- see oli nii kollane ja maitses nagu lapsepõlves: -)) Nämm, nämm....
Ma ei ole vee majaka tippu roninud- peaks selle nüüd ette võtma, sest kuidagi on ju vaja ka kaloreid põletada-))
Kirjutamiseni!
Õhtul pärast kuute hakkas vihma kallama nagu oavarrest ja müristama. Äike muutus järjest hullemaks. Ei saa öelda, et ma hirmust värisesin, aga paar pirakat olid nii lähedal, et panin igaks juhuks passi ja raha käekotti ja hoidsin taskulambi käeulatuses... Nii et kui vajadus oleks tekkinud, saanuks kohe jooksu panna. Noh ja siis hakkas kuskilt laest vihma läbi imbuma (kuigi mu tuba on esimesel korrusel). Õnneks varsti tilkumine lõppes... võib-olla teise korruse hindud panid vanni alla...-))
See oli nagu meeldetuletus kõrgemalt poolt, et ärge kujutage ette, et teie siin mingisuguseid asju korraldate....Ja et igasugused jõuluõhtusöögid võivad väga kergelt ära jääda....
Õnneks vihm lõppes kaheksa paiku. Enne seda oli mu lahke majakaaslane mulle vihmavarju laenanud, nii et sain vähemalt Epule ja Leole külla minna. Elan nende naabermajas, aga vihm oli nii tugev, et ei tahtnud isegi 30 meetrit niisama läbida.
Meil ei tulnud ühtki head mõtet, et kuhu siis jõululaupäeval sööma minna, kuna järgmiseks õhtuks olid ju suuremad plaanid tehtud. Sattusime seetõttu pisut kallimasse restorani, kus oli palju valgeid inimesi, kus laualinad olid puhtad ja oli näha, et teenindajaid on koolitatud. Üsna kummaline tunne oli üle hulga aja sellise paigas süüa....nagu oleksin pisut vales kohas...
25.detsembril pärast hommikust ujumist suundusime hommikusöögile restorani " Volga". Ei tea küll, mis põhjusel nad sellise nime on valinud.....peaks küsima...Aga meile meeldib, kuna seal on teiselt korruselt väga hea vaade kogu rannale ja saab normaalset putru. Kohalik toit "uppuma" on samuti seal väga maitsev. Veel meeldib mulle see, et nad alustavad oma päeva mantraga (tuleb CD-lt) , eelnevalt pannakse pühapiltide juurde viirukid põlema jne. Parast seda rituaali läheb tavaline tööpaev käima.
Tahtsin kelnerilt küsida, mis mantra see on- ta oli kohe nii lahke, et kirjutas mulle kõik sõnad (mida oli neli rida). Parast pani uuesti minu jaoks plaadi mängima, et ma kuulaksin ja püüaks aru saada.. Ja ma siis kuulasin ja proovisin omaette kaasa laulda. Hiljem koju jõudes oli veider tunne, heitsin pikali ja jäin magama. Pärast ei tahtnud kuidagi ärgata- selline imelik nõrkus ja kerge pearinglus oli.... Huvitav, kas tõesti mantrast või oli see asjade kokkulangemine....? Jälgisin oma keha, et mis edasi juhtuma hakkab, aga õnneks midagi hullemaks ei läinud. Olen siiani üritanud seda mantrat pähe õppida- täna juba peaaegu õnnestus...
Aga veel enne mantra laulmist saime Volgas jälgida, kuidas kohalik rahvas jõulusid tähistab. 25.dets. on enamusel vaba päev- isegi kalurid ei lahe merele. Ainult restoranide töötajad on järjekordselt need, kes ei saa vabad olla....
Üllatusega nägime, kuidas merelt hakkas järjest mootorpaate lähenema, mis kõik suure hooga randa sõitsid. Seal olid isegi nagu mingid erinevad meeskonnad ühesuguses riietuses. Kaldale jõudes viskuti suures rõõmujoovastuses laintesse. Mingil hetkel suutis Leo kokku lugeda 40 paati, siis loobusime...Mõne tunni jooksul täitus kogu Light House Beach paksult rahvaga. Hindusid tuli busside, taksode, autodega.....
Õhtul enne seitset hakkas kogu mass ära liikuma, nii et kitsal teel oli täielik liiklusummik. Meil õnnestus siiski üks rikša leida ja sellega Anu juurde sõita.
Pidu oli eestlastele omane- nautisime sööki (kana erinevad variandid, riis, rannakarbid, traditsiooniline ploomikook, mille tõid naabrid), jõime, rääkisime juttu. Kokku oli meid 12 inimest. Parast kella 23 sättisime end koju minema. Jalutuskäik kulus igatahes väga ära. Nautisime vaikust ja imetlesime tähistaevast.
Täna hommikul teostasime plaani, mis meil Epu ja Leoga eile oma lemmiksöögikohas tekkis. Peremees otsis tana värvid ja pintsli ning ma kirjutasin nähtavale kohale "Tulge sööma (koos vajalike täppidega)! Maitsev, kodune, soodne.
Eelneval õhtul oli tume mees minult küsinud, et kas restorani manager on tema söögiga rahul. Olin nii rahul, et tellisin banaani pannkoogi ka veel juurde, kuigi olin juba hunniku köögiviljariisi ära söönud. Olin pannkoogist täiesti rabatud- see oli nii kollane ja maitses nagu lapsepõlves: -)) Nämm, nämm....
Ma ei ole vee majaka tippu roninud- peaks selle nüüd ette võtma, sest kuidagi on ju vaja ka kaloreid põletada-))
Kirjutamiseni!
Edu mantrate õppimisel, kui tagasi jõuad ehk õpetad mullegi mõne :-)
ReplyDelete