Ashramis

Eilne viimane postitus läks jällegi aia taha mingi arvuti jama pärast....
Teen kiire kokkuvõtte.....Pühapäeval olime Anu juures, kus tema koduabiline Vasanta oli meile lõunasöögiks kohalikku toitu valmistanud. See oli nn. lahkumislõunasöök Epu ja Leo jaoks. Täna peaksid nad juba Vietnamis oma lemmik kalasuppi nautima:) Ühtlasi kohtusin esmakordselt Antiga, kes minu asemele Orchide majja kolis. Muljetavaldava elukogemusega noor mees....Juttu jätkus kauemaks...See, millega ta tööalaselt tegeleb ja kuidas on arendanud oma sensitiivsust - kõik see oli äärmiselt põnev.
Emil on tõeline sõber, eile viis ta mu rattaga Trivandrumisse ja pani bussi peale. Tema inglise huumor on vaimustav- selline kergelt sarkastiline, mis mulle hästi sobib. Vahel tundub küll, et laheb siiski pisut üle piiri. Näiteks eile keset Trivandrumit, kui parasjagu jälle üks rikša pakkuja tuli, siis ta küsis selle käest: "Excuse me,  do you know where Trivandrum is....?"
Kohanen vaikselt Ašramiga. Rahvast on palju, see ei olnud üllatus. Kaks korda pävas pakutakse maitsvat taimetoitu. Olen sõrmedega söömises juba täietsa osav. Aga keegi ei sunni, lusikad on ka olemas. Magan põrandal õhukesel madratsil, mille kohal moskiitovõrk. Uni maitses hea, sest olin väga väsinud....Internet on kohutavalt aeglane, nii et eriti palju vist seda kasutada ei saa.

Ah jaa, eelnevalt jäi mainimata, et esmaspäeval külastasime Anu, Jeswini, Anti ja Eimilga templifestivali. Meeletu rahvahulga seas oli oma roll 21 elevantil, trummaritel, pasunapuhujatel.....Kõik see suur mürgel kulmineerus ilutulestikuga. Kuna läbida tuli umbes 30km sinna ja tagasi (sõitsime ratastega), siis sedakorda tundsin, et isegi tagaistmel istudes võttis see retk täiesti läbi- teekond kestis umbes tunni või pisut kauem sinna ja sama kaua ka tagasi....

Pean lõpetama kahjuks......

Varsti ashrami suunas

Kirjutan kiirelt paar lauset enne Kovalamist lahkumist. Mitte küll lõplikult.... Loodan kaks nädalat ašramis vastu pidada. Emil naeris, et  võib-olla helistan kolme päeva pärat ja palun järgi tulla.
Pole veel otsustanud, millal ma lõplikult siit lahkun. Plaane on mitmeid. Küsimus on selles, et kui pika aja peaksin endale Goa jaoks jatma. Soovitusi on erinevaid.....
Rohkem massaazi pole saanud teha, kuna lihtsalt pole sobivat aega leidunud. Pühapaeval viibisime Anu juures (Epp, Leo, Anti, mina) lõunasöögil, mis kestis sujuvalt õhtuni. Tema koduabiline Vasanta valmistas meile kohalikke roogasid. Anu on hämmastav naine - tark, lahke, abivalmis, täis ideid ja energiat.

Veel uudiseid Kovalamist

Hea on tagasisidet saada, et on inimesi, kelle jaoks mu kirjutised on huvipakkuvad. Aitäh toetuse eest!
Mul on nüüd ülimalt hea meel teile teatada, et teenisin oma esimesed 500 ruupiat Indias:)) See on tõesti naljakas ja ma ei osanud seda mitte kuidagil oodata. Tegin ühele kohalikule naisele ja tema vennale massaazi. Naine on seesama, kelle juures ma 200 Rp-ga ööbisin. Aga nii tema kui ka tema vend teevad ise masaazi. Kuna ma olin kunagi Vasantil prooviks niisama selga mudinud, siis nüüd oli ka tema vend väga huvitatud, et kogeda teistsugust stiili. Ega ma algul ei saanudki aru, et ta täismassaazi tahab- mõtlesin, et näitan tema õe peal niisama mõningaid võtteid.... Aga kui aru sain, et minult massaazi oodatakse, mõtlesin, et mis siis ikka- olen ju laiselnud siin küll juba:)
Paistis, et tüüp jäi rahule. Igatahes pärast massaazi  ütles mees, et tahab mulle kingituse teha, ehk siis pisut raha anda. Küsin üle: "Are you sure?" "Yes ,yes, of course", vastas tema.
Kõndisin hämmeldunult "kodu " poole ja mõtlesin, et huvitav, kas mõjus see, et päev või paar varem annetasin pisut ühele kerjusele....

Piisab, kui korraks oma igapäevaselt teerajalt kõrvale astuda, kui kohe hakkavad uued sündmused tormiliselt arenema. ...Paar paeva tagasi hommikul ujuma minnes, otsustasin kohalikus teeäärses söögikohas chaid juua- olin seal pidevalt ka valgeid inimesi istumas näinud. Ja saingi kohe tuttavaks Emiliga. Oma vaba oleku ja vanusega meenutas ta mulle Stefani. Pisut hiljem teadsin juba, et ta isa on tšehh ja ema inglanna. Üles kasvanud UK-s ja seal elab ta praegugi,  kuigi viimasest 12-st (vist oli nii) aastast on ta pool aega veetnud Indias.
Järgmisel hommikul kohtusime juhuslikult samas kohas- ta oli oma vahva "bulletiga" Trivandrumisse sõitmas. Küsisin, et kas ta vajaks seltskonda. "Aga muidugi", tuli kiire vastus."Hüppa peale!". Kahtlesin, et kas ikka on tark tegu sellises riietuses Trivandrumisse soita. Mul olid ainult bikiinid ja rannalina ümber keeratud....Sain oma soovitud  20 minutit enda valmisseadmiseks ja vahva sõit motika tagaistmel võis alata.
See oli nii armas, kuidas ta tegi ettepaneku kokku leppida, et tema on (ratta)juht. "Sina ole lihtsalt ilus, naerata ja lehvita kõigile:)" Jah, tema jaoks oli see tõsine töö 100%-lise  keskendumisega, mina aga nautisin ilusolemist ja naeratamist:) Kogesin, et rattaga on siin tõesti mugav liikuda. Jõudsime kiirelt pealinna ja sealt tagasi. Emil saatis postkontorist mõned pakid Inglismaale arvates, et tõin talle head õnne, kuna ta polnud mitte kunagi varem oma asju nii kiirelt aetud saanud. Siin kaasneb iga pisima toiminguga hull bürokraatia.

Arvatavasti ei üllata teid enam (ega ka loomulikult mind), et siin kõik nii kiirelt muutub....Täna hommikul kolisin Orchide majast valja, sest Anu sai maksujõulisema kliendi. Ma ei võtnud seda sugugi traagiliselt:) "Šokolaadipoisil" oli nüüd minu jaoks tuba ja Emil aitas rattaga mul kolida. Anu kutsus jällegi lahkelt mind enda poole elama,  aga otsustasin hotelli jääda. Enam pole palju päevi jaanud.... 31.jaanuaril kavatsen kaheks nädalaks minna Shivananda Jogha ašramisse, mis asub Neyar Damis. (28km Trivandrumist). Ma veel ei tea, kuidas seal internetiga lood on......Seega ärge muretsege, kui minult kahe nädala jooksul  kirjutisi ei tule.

Päikest teile sinna külma talve!

Taaskohtumine Kovalamiga

Olin Kovalamis paar paeva üsna segaduses- mida ma siin üldse teen ja miks ma Varkalast ära tulin.....Tuttav, kellega lootsin edasi suhelda, sõitis järgmisel päeval ära ning minu "šokolaadipoisi" hotellis polnud vaba tuba.....
Esimese öö veetsin kohas, kust viimati Kovalamist lahkusin- see 200-ruupiane. Aga tundsin, et sealne kopituse või hallituselõhn hakkab mulle vastu. Anul oli jällegi täpselt kuni veebruari alguseni üks tuba vaba, nii et kolisin Orchid House-i tagasi. Mõnus on jälle puhtust ja avarust nautida! Keedan nüüd hommikuti üle pika aja ise endale putru:)

Pärast kolimist veetsingi päeva "kodus". Segaduse ja üksinduse tunne vaevas mind....Leidsin detsembrikuu Eesti Naise ja lugesin mõnuga.
Õhtul mõtlesin, et nii ikka ei saa- ei tohi siia lihtsalt üksinda passima jääda. Sundisin end välja minema. Lonkisin sihitult mööda Light House beachi, kui kuulsin eestikeelset lauset:" Peaks siis mõtlema, kuhu nüüd sööma minna....." Pöördusin ja ütlesin :"Peaks jah kuskile sööma minema..." Ja järjekordne rõõmus eestlaste kohtumine oli aset leidnud:) Kaks sümpaatset noort naist olid kohe nõus koos sööma minema ja India teemal muljeid vahetama.
Järgmisel hommikul rannas uuris valge noor mees tõsise näoga üht paati, lõpuks tuli ka naine ning jällegi kuulsin eestikeelset lauset.....Astusin ligi ja uurisin, kas nad kavatsevad merele minna:)) "ah- haa, siin on veel eestlasi:)" Vestluse käigus selgus, et Tarmo tunneb ka Anut ning et tänu sellele, et mul oli Anu kohalik telefoninumber, said nad omavahel suhelda:) Õhtuks sai plaanitud eestlaste ühine õhtusöök:)

Järgmisel hommikul olin just rannas vette minemas, kui mingid inimesed mind selja tagant valju kisaga  "ründasid". Ma ei uskunud oma silmi- need olid Epp ja Leo!!! Nad olid Varkalast ara tulnud, kuna seal toimusid seoses usupidustustega meeletud rahvamasside liikumised. Lisaks sellele on sealses templis selline komme, et tulistatakse....(lihtsalt õhku).Või ma ei tea, mida nad seal teevad... Aga Epp kinnitas, et iga 7sekundi tagant käis kõmakas (justkui keegi laseks rakette). See algab juba varahommikul pärast nelja ning nad elasid suhteliselt templi lähedal.....Kuulsin ka ise neid pauke Varkalas olles, aga nüüd oli siis olukord eriti hulluks läinud. Nende hotell oli peaaegu tühjaks jooksnud.....

Ah jaa- tahtsin veel Tarmost kirjutada- neil on nimelt Tallinnas Pikal tänaval Mustpeade Maja vastas India restoran "Bolliwood". Tundub väga põnev ja stiilne koht olevat. Igatahes juhib ta seda suure kire ja pühendumisega. Ta on meeletult vaeva näinud, et Indiast saada endale kokad. S.t. et India kodanikul on kohutavalt raske  Eestisse viisat saada. Kuna Eestil Indias oma saatkonda pole, siis peavad nad taotlema viisat Delhist Ungari saatkonnast.

Tarmo, tema naine ja nende sobrad on täna Kovalamis viimast paeva......

Olen siin testinud ka kohaliku kosmeetiku teenuseid. Kovalamis sattusin naise juurde, kes meenutas mulle Irinat:) Sellised mõnusad kindlad, aga pehmed käed. Vahaprotseduurid olid täiesti tasemel. Noh ütleme, et mitte nii põhjalikult ja korralikult kui Irina teeb, aga liigutused olid kiired ja vilunud, nii et valu eriti ei tundnudki. Küsisin, et kas India naised ka selliseid protseduure teevad. Ta vastas, et ei. Arvas, et uus põlvkond võib-olla eemaldab käsivartelt  karvu- need on ainukesed kohad, mis naistel katmata on.
Teisel korral lasin oma nägu puhastada. Kõik oli jallegi vaga mõnus, aga ummistunud poore ta ei näppinud. Kõik toimus koorivate kreemide ja maskidega. Samal ajal kui ma oma viimase maski all pikutasin, tegi ta veel mu jalataldadele ja kätele massaazi, mis oli äraütlemata monus. Kokku tund aega.
Kuna see on kõik turistidele suunatud, siis hinnad ei ole odavad, aga siiski odavamad kui Eestis.

Sedakorda siis sellised lood ja sellised kohtumised.
Olge terved:)

NB! Tänu Marjule on mul ka nüüd tagasisõidu pilet. 2.märtsil peaksin Eestis tagasi olema:)

Muutused

Parast mõningat üksindust Varkalas, kohtasin uuesti Stefanit- ta oli vahepeal kedagi Bangalores külastanud. Tema kommentaarid Bangalore kohta olid, et väga suur, kaasaegne euroopalik linn.
16.jaanuaril oli tal kokkulepitud esinemine restoranis "People" Talle pakkusid tuge Michael Prantsusmaalt, Anna ja Alex Venemaalt, veel üks ilus trummiga poiss Itaaliast (Stefan viskas temaga nalja a'la " mine ja tee ennast minu jaoks ilusaks":) ning veel üks kitarriga kutt ( vist Bulgaariast). Too õhtu oli eriline oma õhkkonna ja seltskonnaga. Muusikud nautisid seda, mida nad tegid ja ümbritsevad nautisid tulemust, lõpuks läks aktiivseks tantsuvihtumiseks ka. Ja mina tundsin end kohe niiii õnnelikuna:)))
Üks mulatitar küsis, et kuidas nad (ta mõtles muusikuid) on üksteist leidnud. Vastasin, et see on ju Indias lihtne:) Veel uuris, et kas neil on CD pakkuda:) Laususin, et ei - nad lihtsalt sattusid korraks kokku ja improviseerivad...Olen üsna kindel, et keegi neist ei pea ennast eriliseks muusikuks.....
Siis mingil hetkel teatas Stefan, et tal on järgmisel paeval sünnipaev...Ja kuna ta olevat sündinud 16 minutit pärast keskööd, siis võisime alustada kesköö saabudes tema sünnipaeva tähistamisega:))

Täna olen tagasi Kovalamis....Eile õhtul jätsin hüvasti Varkala ranna ning Epu ja Leoga. Nad liiguvad umbes nädala parast Vietnami suunas.... Jalutasin taskulambi valgel rannaliival ja jälitasin krabisid. Rannad on siin täis auke, mis nagu oleksid kellegi poolt kepiga torgatud. Tegelikult peidavad end nendes aukudes krabid. Ka päeval on näha pisikesi isendeid liival jooksmas. Suured on vist väga ettevaatlikud- neid olen ma ainult pimedas näinud....
Hommikul poole üheksa paiku ostsin oma "lemmiknaise" käest viimase kookose. Kookospähkel on imetlusväärne taim.... Maksad 20 ruupiat ja saad juua ning süüa. Huvitav on see, et mu maitsmismeel on vist muutunud. Eelmisest reisist jäi mulle mälestus, et mind väga ei vaimusta kookospähkel. Nüüd juba tean, et mulle meeldivad pisut vanemad pähklid, kus on vähem vedelikku ja rohkem süüa. Nii maitsev ja tervislik!

Siis ostsin veel teeservast yhe chai ja sõin ära eelmise päeva saiakese....Kurb oli lahkuda, väga kurb...
Jälgisin hämmastusega, kuidas teises teeservas peatunud rikšast ronisid välja 5!!! kaunist naisolevust. Hea küll, paar tükki neist olid teismelised, aga ikkagi oli uskumatu, kuidas nad kõik sinna tagaistmele mahtusid:)) Nad pesid teeääres oleva kraani all oma jalad koos kingadega puhtaks ja ronisid rikšasse tagasi. Tüdrukud kinkisid mulle oma kõige säravamad naeratused ja lehvitasid nii kuidas jaksasid. Just nagu tahtes öelda: ära karda, ühest kohast teise liikumine on nii lihtne.....!

Selles kripeldus- ja kahjutundes on mitmel inimesel oma osa. Epp ja Leo, Stefan, Martin....Navas, Ashok.....
Navas oli mulle nagu isiklik psühholoog, kellega ma pärast Martini lahkumist igapäevaselt vestlesin. Eks ma tegelikult teadsin juba seda, mida ta mulle rääkis, aga nagu öeldakse- kordamine on tarkuse ema. Pealegi on alati hea tunda teiste inimeste toetust.

Ashokiga kohtusime esmakordselt siis, kui meie vahva seltskond veel koos oli ja rannas küünlavalgusõhtuid pidas. Minu esimene mõte, kui ma teda nägin, oli, et vau kui huvitav tüüp....Ta nägi valja nagu Lõuna-Ameerika indiaanlane: tõmmu, pikad juuksed, väga omapärased näojooned. Tegelikult on ta Panjabi päritolu, sündinud Keenias, õppinud Londonis ning praegu elab ja töötab alaliselt Itaalias. Hetkel siis Varkalas- tuli peitu Itaalia talve eest:)) Ashok valdab väga head massaazitehnikat, mille nimetus on zen-shiatsu. Kuna ei suutnud kiusatusele vastu panna, siis proovisin omal nahal ta head käed ära. Mmm, kui mõnus ja teistsugune sellest, mida ma siiani olen kogenud.
Itaalia on üsna tugevalt teda mõjutanud..... Talle meeldib süüa teha, ta väärtustab väga kvaliteetset toitu ja head kuuma kohvi. Järgmisena peaks vist Itaaliasse reisima...:)

Vantsisin oma seljakotiga oletatavasse bussipeatusesse, lootes, et buss, millest räägiti, tõesti eksisteerib. Õnneks lisandusid varsti veel kaks "kahvanägu". Noormees küsis, et kas kavatsen samuti Kovalami sõita. Seejärel küsis tüdruk, et kust ma pärit olen. Vastasin, et "from Estonia", mille peale tema hakkas naerma ja lausus sulaselges eesti keeles "seda ma arvasin" . Ta oli juba oodanud, et millal ta ometi esimest eestlast kohtab:)
Noormees on pärit Austriast ja nad mõlemad elavad praegu koos Viinis.
Ja jälle see nimede mäng: Marika, Manuela (eestlane, sündinud samal aastal nagu mu tütar) ja Marko (kes ei ole eestlane).
Sõitsime koos Kovalami- nendel siin plaanis osaleda joogalaagris, mida viib läbi õpetaja Austriast (kui ma ikka õigesti aru sain..). Võib-olla kohtan neid veel, võib-olla mitte.....Kõik muutub siin nii kiiresti......

Meenutused....

Õnnestus ka minul haigeks jääda.....ühel varahommikul tundsin kurguvalu. Päeval kadus see justkui ära, käisin veel ujumaski, aga tundsin, et energia on kadunud. Öösel hakkas nina tilkuma, nii et "running nose" tabas ka mind....Olin just eelmisel päeval alustanud 7-päevase jooga algkursusega. Suundusin hommikul ka teise tundi, aga pärast seda tundsin end päris kehvasti.... Olin ainult voodis pikali ja magasin. Tahtsin minna mingit ayurveda rohtu ostma, aga mind sõidutati ikkagi ühe homöopaadist doktori juurde. Selgus, et mul oli kõrge palavik- 39. Järgmisel päeval ei tulnud ma voodist välja enne kella kolme.....Seekord liikusin omal jalal arsti juurde. Temperatuur oli 37, enesetunne paranes tasapisi. 
Täna tunnen end juba inimesena...... Joogakursus jääb praegu siiski pooleli....

Tahaksin jagada veel üht lugu Kovalamist- sellest ajast, kui elasin Epu ja Leo naabruses.
Kuulsin seal korduvalt kedagi üht meloodiat vilistamas. Huvitaval kombel tundus mulle, et see on täpselt sama laulu algus, mis oli mind juba mõned päevad kummitanud. Mulle ei andnud see rahu- tahtsin teada, kes seda lugu vilistab. Küsisin lõpuks naaberhotelli meeskonnalt. Algul nad pakkusid, et üks  vene mees vilistab. Siis aga arvas teine, et järsku on see tema mobiilihelin. Ta otsis selle laulu üles.....ja nii oligi- see oli kohalik poplaul, mis algas vilistamisega. Ja algus meenutas väga laulu, mis minul meeles mõlkus:)
Siis vaatasime, mis muusikat kellelgi telefonis veel leidub ja kuidagi sujuvalt läks tantsuks. Märkasin kohe, et need kaks kutti on väga head tantsijad. Eriti üks neist, kes oskas ette näidata ka naise tantsulisi liikumisi. Nivas ja Sagar (nii olid nende nimed) meelitasid ka ühe sealsamas hotellis peatuva hindu naise tantsima, Too oli algul väga häbelik ja kinnitas, et tema on ainult "bathroom dancer". Hiljem ta ikkagi tantsis koos meiega. Parim osa oli see, kuidas poisid hakkasid ette näitama, kuidas kehalaineid tuleb teha....Siis see hindu naine ajas oma suured ilusad silmad veel suuremaks ning lausus hästi aeglaselt ning rõhutatult: "Hei poisid, vaadake seda keha" "Jaa, me vaatame", vastasid poisid ühest suust. "See keha on 40-aastane ja te ütlete, et see keha peab lainetama????" Ma naersin selle peale nii, et piss pidi püksi tulema:) Ei hakanud igaks juhuks ütlema, kui vana minu keha on:)) Tegelikult sellel hindu naisel polnud viga midagi- ilus naiselik keha oli:)
Järgmisel hommikul küsisin Nivasi käest, et kas ta on kusagil tantsimist õppinud. Üllatus, üllatus- selgus, et jah, ja mitte ainult - ta on ka Bolliwoodi filmides tantsinud ja näidelnud. See ei olnud tal lihtsalt ilus jutt- tema mobiilis olid olemas kõik videod tema tantsudest. Samuti katkend ühest filmist, kus ta mängib terrroristi ning ühe uue filmi treiler. Lõbustasime end ja tegime koos mõned fotod:)

Siin Varkalas viibides juhtusime ühes Ayurveda poes pikemalt rääkima toreda naisteenindajaga, kelle nimi oli Anju(andzu). Vestlesime kohalikust elust-olust, probleemidest siin ja Eestis. Kui ütlesin, et mulle väga meeldib, et kohalikud on valmis igal hetkel tantsima ja laulma, siis vaatas ta mind väga küsiva pilguga ja lisas, et ta väga kahtleb selles, kuna Kerala inimestel olevat väga palju probleeme......Seega pean järeldama, et tänu oma tantsuhullusele olen ligi tõmmanud just selliseid tantsuhimulisi.
Muide mõned probleemid on Eestis ja Keralas sarnased. Keralas on väga palju korraliku haridusega inimesi, kes kahjuks ei leia nad endale haridsusele vastavat töökohta. Peaaegu igas peres on keegi, kes töötab kuskil välismaal ja külastab oma kodu heal juhul korra aastas....

Karusell

Sündmuste ahel sai alguse sellest, et samast hotellist, kus peatusin, tuli valja heledate lokkis juuste, palja ülakeha (rinnanibudes rõngad, kaelas keed) ja lungiga meest, kitarr seljas. Ta otsis kohta, kus harjutada. Kuna maja ees olid mõnusad varjualused, siis arvasin, et ta võiks seda teha sealsamas. Tema kitarrimäng ja laulmine tundusid nii mõnusad, et varsti läksin ja küsisin, kas võiksin koos temaga laulda. Muidugi polnud tal selle vastu midagi:)
Laulmise käigus selgus, et ta nimi on Stefan, ta on 50-aastane, pärit šveitsist. Tema välimuse järgi võinuks arvata, et ta on Indias juba "vana kala", aga selgus, et ta viibib siin esimest korda. Igatahes on ta Indiast tohutus vaimustuses. Ma ei imesta, kui ta aasta pärast siia kolib:)) Selleks on tal tegelikult kõik võimalused olemas.
Ma ei ole enam üllatanud, et oma teekonnal sattun ma ikka ja jälle kokku kõikvõimalike terapeutidega. Nii selgus, et ka Stefan ravib inimesi, kasutades akupunktuuri ja mõningaid teisi meetodeid. Stefan on vaga hea suhtleja-  tema inglise keel on väga hea, kuna ta on abielus olnud ameeriklannaga.
Sel samal hommikul olid tal kaasas  tarokaardid. Ta tõmbas ühe kaardi endale käesoleva päeva kohta ning pakkus seda võimalust ka mulle. Esitasin küsimuse, et mis on minu praeguse reisi kõige olulisem õppetund....Tõmbasin kaardi ja ....vaauuuuu.....see ei olnud tegelikult üllatus, aga hea on saada kinnitusi oma aimdustele.  Kaart oli võimas, kujutades naist ratsutamas mitmepealise lõvitaolise olendi seljas. Ühes käes hoidis ta peakohal punast hõõguvat kera.....seal oli palju erinevaid detaile.....Kaardist hoovas energiat, jõudu, sensuaalsust....Kaardi saksakeelne nimetus oli "LUST":)))
Noh, see sõna on ka meie emakeelest tuttav. Pole paha...
Steffan andis mulle lugeda pikemat seletust selle kohta. Pkast jutust jäi mulle meelde, et peaksin iseennast aktsepteerima just sellisena nagu ma olen.

Steffani ümber kogunes päikeseloojangu paiku randa kirev seltskond, kellest osad mängisid mingit pilli, osad nautisid lihtsalt olemist. Stefanil oli kitarr, trumm ja šveitsist pärit instrument, mille nimi kõlab nagu "hang". See näeb valja nagu UFO, või siis nagu ümmargune grillpann, millega meil aedades grillitakse.
Kirjutasin minevikus, kuna suur osa sellest kambast lahkus paari viimase paeva jooksul, nii et eile ei põlenud rannal ükski küünal....Stefan peaks küll kusagil olema, aga ta kolis teise kohta, nii et täna on mul selline üksildase olemise päev.......
Kirjeldan siiski seda vahvat kampa, kelle seltskonda sain paaril õhtul nautida: Stefan, keda juba tutvustasin, Patrick- umbes 30 ringis rastapatsidega mustanahaline mees, elab Saksamaal, juured Senegalis, mängib trummi. Noel- Hollandist pärit umbes 35-40 aastane naine, joogatreener . Dima-noor kutt Ukrainast- laulab ja mängib kirarri. Vika (viktoria) -noor, väga huvitav tüdruk Ukrainast, kes peaaegu koguaeg tantsib. Tema tants ei ole tants tavatähenduses vaid selline pidev voogamine, lainetamine. Nagu Noel ütles- Vika on sündinud tantsima.
Justin- sümpaatne 30-ringis mees Saksamaalt, teeb pisut joogat, oskab märgata detaile- nägin ta huvitavaid fotosid. Teisel õhtul lisandusid Tim- noor kutt USA-st, kes oli tulnud Indiasse oma koolikaaslaste pulma ning Martin Saksamaalt, kes naudib vaga Indiat ja kes avastas umbes pool aastat tagasi, et ta võiks hakata argentiina tangot õppima, hoolimata sellest, et ta siiani oli olnud häbelik ja ei julgenud tantsida.
Justini, Martini ja Timiga käisime koos õhtusöögil restoranis, kus parasjagu mängiti kohalikku rahvamuusikat, mis mulle väga meeldis. Emotsiooni lisasid sume ja soe õhtu, pimeduses põlevad küünlad ning vahetus läheduses loksuv meri. Kelnerid oli elevil ja soovitasid meil pärast live bändi mitte ära minna- siis pidavat eriti äge pidu algama. .......Ootasime huviga ja siis selgus, et see eriti äge pidu tähendas kõrvulukustavat klubimuusikat, mis absoluutselt ei sobinud eelnevalt loodud atmosfääri. Tundus, et kelnerid ei saanudki aru, et miks see küll meile see ei meeldi......:))
Hiljem lesisime rannas ja käisime alasti ujumas:)))- Olgu öeldud,et Varkalas on võimalik seda teha, aga Kovalamis ajab politsei kõik inimesed pimeduse saaabudes rannast minema...
Ma võin mõista, miks nad seda teevad- kunagi ju ei tea, mis valgetel inimestel pähe võib tulla- eriti siis, kuna nad on midagi joonud või suitsetanud....

Pean tunnistama, et sain teistkordse hoiatava õppetunni Merelt. Nimelt ujusin muretult ja üldse mitte kaugel rannast- kuidagi väga kerge oli seda teha- ja tagasi pöördudes taipasin, et olen mingisse hoovusesse sattunud.... Pingutasin kõigest väest, et kaldale lähemale saada hoidudes samal ajal paanikasse sattumast. Lõpuks sain jalad põhja. Martin oli see, kes märkas minu meeletut hingeldamist ja ta küsis, et kas minuga on kõik korras....
Sellel õhtul avastasin ootamatult, et naudin väga Martini seltskonda. Huvitav.. mees, kes ei jätnud mulle esmakordsel kohtumisel mingit muljet, oli äkki minu jaoks avanenud.
Järgmisel päeval sõitis ta Amma ašramit külastama ja minul tuli päev ilma temata mööda saata. Ühel hetkel tekkis mul paanika, et järsku ma ei näegi teda enam mitte kunagi, järsku ta ei tulegi õhtul randa?? Mul ei olnud ühtki tema kontakti ja teadsin ainult ta eesnime ja seda, et ta elab Berliinis.
Kinnitasin endale: "Nii, rahune nüüd maha, see on ju India. Kui sa pead temaga uuesti kohtuma, siis see juhtub."

Õhtul päikeseloojangu ajal läksin randa- tuttav kamp oli juba kogunenud lõkke ümber. Martin kaasaarvatud- ta oli saabunud umbes 10 minutit enne mind. Hingasin kergendatult ja istusin ta kõrvale. Sellest hetkest alates ma teadsin, et oleme koos. Tundsin, kuidas suur rahu tulvas mu südamasse...
Mul oli hea meel täheldada, et ka tema jättis kanepiringi vahele.

Jah...kanep....Olen saanud Indias kõvasti oma sallivuse piire laiendada või pigem olen harjutanud mitte andma hinnanguid.
Oma eelnevas elus polnud ma oma ihusilmaga ühtki kanepisuitsetajat näinud, minu jaoks oli see kõik olnud tundmatu ja hirmutav maailm. Kõik mu teadmised pärinesid ainult sellest, mida olin lugenud, kuulnud, näinud televisioonis.
Siin aga avanes mul ootamatult võimalus lähedalt jälgida paljusid kanepisuitsetajaid. Vaatlesin huviga nende käitumist enne ja pärast, kuid mingeid väljapoole nähtavaid tunnuseid justkui polnudki. Olin 100% kindel, et teistele nad küll ohtlikud pole.
Palusin kord Stefanit, et ta räägiks mulle, mis tunne see siis ikkagi on ja miks ta kanepit suitsetab.
Kui küsisin, et mis ta arvab, et kas võiksin ka proovida, küsis tema vastu, et kas ma kardan kontrolli kaotada. Mõtlesin pisut ja tõdesin, et et kardan vist küll. Seepeale lausus tema, et ärgu ma siis parem proovigu. Ja nii jäigi.
Kunagi hiljem, oma tuttava šokolaadipoisiga hotellikatusel istudes provotseerisin ka teda, et andku mulle kanepit proovida. Mul oli hea meel kogeda, et ta oli piisavalt vastustundlik teatades: "Ei saa, kui sa kunagi varem pole proovinud. Ma ei tea, kuidas sa käituma hakkad. Võib-olla tahad lennata ja lendadki siit katuselt alla ja mind pannakse vangi.." Ja nii jäigi:-))
Hoolimata sellest, et mu ümber oli arvukalt kanepisuitsetajaid, jäi minul see taim proovimata.

Aga tagasi Martini juurde sellesse õhtusse.
Pärast ülejäänud seltskonna lahkumist jäime meie veel randa. See, mis edasi toimus, leidis aset nagu kusagil teises reaalsuses ja teisel planeedil. Ainuüksi teadmine, et tegelikult on jaanuarikuu, muutis minu jaoks kõik ebareaalseks. Lisaks sellele oli täiskuuöö- kuuvalgus tekitas merele sädeleva raja, palmid selles erilises öises valguses...Vapustavalt ilus....Üritasin seda pilti igaveseks oma mällu söövitada.....
See tunne, mis meie vahel oli tekkinud, ei olnud ootamatu kirelõõm või armumine. Kogesin pigem suurt hoituse, kaitstuse ja õnne tunnet. Tundsin, kuidas mu keha justkui sulab, nii et mu piirid hägustuvad ja ma ei saanud enam aru, kus minu keha lõpeb või tema oma algab...

Jäime rannal peaaegu magama. Meie ümber kogunesid mõned hulkuvad koerad - neid kollakat värvi keskmises suuruses koeri on siin külluses ja üldjuhul on nad sõbralikud. Üks penidest võttis justkui meid oma karja- ehk siis ta võttis meid oma hoole alla. Ta pikutas meie juurde ja teisi koeri ligemale ei laskund. Midagi sellist pole ma oma elus ei varem ega hiljem kogenud. See oli tõeline loodusega üheks sulandumine....
Hoolimata soojast ööst, hakkas mul vastu hommikut siiski jahe- olime öösel veel ujumas käinud. Minu kodutee läks täiesti juhuslikult Martini hotellist mööda ja kui ta küsis, et kas tahaksin tema juurde jääda, et olnud mul vähimatki kõhklust.
Kui vastu hommikut tema kaisus silmad sulgesin, kuulsin edasi lainete loksumist ja nägin merd maagilises kuuvalguses....

Kõik see vahva kamp on tänaseks laiali lennanud....Martiniga olime veel eile koos ja proovisime pisut tangot tantsida - see on tõesti keeruline. Saan aru, et naisel on lihtne- ta peab lihtsalt meespartnerit usaldama. Aga nagu Martin ütles- kui naine õpib ühe tunni, siis mees peab oma osa 5 tundi harjutama....
Öösel kella kahe paiku lahkus ta Varkalast Trivandrumi lennujaama, et koju lennata. Tema nädal sai läbi.....Hämmastav, kui ruttu võib kellegagi lähedaseks saada.....Saatsin talle järgmisel päeval meili ja olin endast väljas, kui ta vastas mulle alles kolme päeva pärast!!!
 Paari kirja põhjal oli mul selge, et tema tuleb hetkes elamisega tunduvalt paremini toime kui mina. Ta oli täielikult sukeldunud oma igapäeva ellu ega kavatsenudki mind taga igatseda. Ta elas oma elu seal, kus ta nüüd oli- oma kodus, Berliinis.

Nüüd on  järelemõtlemise aeg....Märkan, kuidas mulle selle reisi jooksul ikka ja jälle korratakse - ära klammerdu mitte millegi ega mitte kellegi külge.!!! Usalda elu ja ta pakub sulle uued võimalused! Ole õnnelik praegu!
Üleeile hommikul merel hulpides tuli pähe võrdlus, et siin ujuma minek on nagu elamise kunst. Variant a.- võid kaldal hirmunult laineid vaadata ja mõelda, et ujumine on ohtlik.  Variant b- üritad ujuda madalas vees ning lained peksavad sind valusalt kogu aeg. Variant c.- võtad oma julguse ja jõu kokku ning võitled end murdlainetest läbi. Siis avastad, et meri on sile ja sillerdav ning kui suudad veel lõdvestuda, siis koged hämmastusega, et vesi kannab sind.....et ei olegi vaja pingutada, et pinnal püsida. Nii võib lõputult loksuda ja tunda, et oled pisike osa hiigelsuurest hoomamatust tervikust.....

Varkala

Kuna mitu postitust laks aia taha, siis pyyan teha lyhikokkuvotte, mis on iseenesest kurb, sest sattusin vahepeal syndmuste keerisesse.
Koigepealt Varkalast- mulle meeldib siin rohkem kui Kovalamis. See on toesti huvitav, et soidad 60km eemale ja ohkkond on kuidagi teistsugune. Siin on kuidagi rahulikum, rohkem on ohku ja avarust. Restoranid on puhtamad, kaubandus ei ole nii pealetykkiv kui Kovalamis. Teenindajad on ka teistsugused (tundub, et mitte hindud, pigem justkui kusagilt Tiibeti poolt....) Tiibeti poode on siin palju. Paljudes kohtades on vaba Wi-fi- tunnen nyyd toesti kurbust, et mul laptopi pole....:((

Aga turistide seltskond on kirev. Hasti palju on jooga harrastajaid- selleks on siin palju voimalusi- samuti erinevaid muusikuid ja muidu toredaid reisiselle.

Head uut aastat!

Võtsin uue aasta vastu sama seltskonnaga, kellega jõulude ajalgi koos olime. Keskköö paiku jalutasime mererannale ja nautisime ilutulestikku. Ma ei tea, kas üks hotell alustas teadlikult hiljem, kui teised olid lõpetanud, või oli see juhus...meie saime tänu sellele üsna kaua  taevasse kerkivat värvilist vaatemängu jälgida.
Ütlesin endale: jäta nüüd meelde see tunne- sa võtad uue aasta vastu jalgupidi merevees.....  puhub soe briis......kookospalmid tumeda taeva taustal...... taevasse lendavad raketid....
Esimest korda elus olen jõulude ja aastavahetuse ajal Eestist kaugel.....
Muide Epul ja Leol oli see juba seitsmes kord...:))
Parast ilutulestikku arvasid kogenenumad rändurid, et võiks proovida minna ühe naabruses asuva hotelli peole. Seal oli muidu kohutavalt kallis pilet (4000rp), aga oletasime, et parast keskööd ei ole probleemi sinna sisse saada. Noh ja nii oligi- turvamehed tervitasid meid lahkelt ja jalutasime enesekindlate nägudega peopaika. Õhtusöök oli läbi, koristati laudu, enamus hotellikülalisi olid vist juba magama lainud. Kuna meie olime alles väga reipad, siis olime üsna varsti tantsupõrandal. Hiljem saime aru, et paljud, kes veel tantsisid, olid ürituse korraldajad ja esinejad. Peagi kuulutati välja viimane lugu ning kutsuti tantsima kogu teenindav personal- vot see oli alles võimas vaatepilt.....Kokad vormis oma uhkete valgete kõrgete mütsidega, kelnerid valgetes särkides....ja milline tants...Parast seda nuruti valja veel üks lugu -nagu ikka ei taha ju keegi pidu ara lõpetada:)) Siis läksid tantsijad (praktiliselt kõik mehed)  lausa ekstaasi- vaatasin silmad suured ja mõtlesin ,et kas tantsupõrandal olek muutuks juba ohtlikuks....Aga muusika oli nii kaasahaarav.... olime julged hundid ja läksime ka....:) Kuna mulle meeldib niiiiiiiiii vaga tantsida, siis oli see minu jaoks erakordne elamus.... Meenutas pigem juba templifestivali.....
Saime järjekordselt nautida  suurt tähelepanu- eriti populaarne oli meie eesti pere 7a tütar, kellega paljud tahtsid tantsida. ...Igatahes jäime ellu selles meeletus mustade meeste tantsuringis:)) Olime läbimarjad......siin kliimas ei nõua see muidugi erilist pingutust- end märjaks tantsida.
Minu hing oli rohkem kui rahul...:) Pidustused võis lugeda kordaläinuks:))
Homme lahkume Kovalamist- liigun koos Epu ja Leoga Varkalasse.