Tere Eestimaa

Minu tellitud takso kohale ei tulnud....ja ma tõesti ei tea, kas ta ootas mind kuskil mujal või ta sõitis minema, sest jäin 7 minutit hiljaks....Aga sellest polnud hullu midagi- taksosid on niiiiiii palju ja kõik tahavad raha teenida:)

Lennureis  Goast Delhisse kestis umbes kaks tundi. Lennujaamas jõudsin tuttavaks saada ühe Itaalia mehega- meid tabasid sarnased probleemid....Nimelt meie pagas otsiti üsna põhjalikult läbi....Mina olin muidugi ise süüdi. Mul oli väga piinlik.....ma tõesti ei mäletanud, et mul oli käekotis tulemasin...... Aga itaallane paistis nii eestlase moodi, et ma lihtsalt pidin küsima, kust ta pärit on. Ta ütles ise ka, et mitte keegi ei arva ära, et ta itaallane on:-)

Delhi  -Moskva lend kestis umbes seitse tundi. Kolmveerand reisist sai vaikides lennatud- õigem oleks öelda, et magades. Siis tekkis ikkagi kuidagi vestlus. Selgus, et mu naaber (india mees, kelle töö-ja elukoht mulle tuttavas Kochi linnas) lendab kaheks kuuks Kaliningradi(!)äriasju ajama. Paistis, et et tegemist on haritud ja laia silmaringiga inimesega. Ta senised väliskomandeeringud olid viinud teda  Aasiasse (Jaapan, Korea). Nüüd siis esmakordselt Venemaale, mis tekitas temas väikest kõhedust. Ta tundis muret, et ei oska vene keelt....Loodetavasti läheb tal kõik hästi. Lõpuks küsis ta, et kas Eestis on ka Facebook populaarne. Vastasin, et jah, vägagi populaarne:) Nii et saan veel ühe india sõbra endale lisada:)

Seremetjevo (vabandust, kui nime valesti kirjutan) lennujaam tundus tühi ja vaikne. Magasin pisut suvalise pingi peal, lugesin raamatut....Kõht oli jube tühi....Hinnad olid vapustavad nagu lennujaamades ikka. Sellest hoolimata lubasin endale väikese söögi, hiljem veel oma senise elu kõige kallima kohvi ja koogi ka:) Seitse tundi järgmise lennuni tuli ju kuidagi ära sisustada.....
Huvitav, mitu lennureisi ma pean veel tegema, et ära õppida: lennujaama on kasulik söök kaasa võtta! Oleks võinud vabalt Goast mingid banaanid või pirukad kaasa osta....aga inimene õpib kogu elu.....

Kujutasin ette, et mind valdab Tallinna jõudes mingi eriline harduse tunne.....ikkagi kodumaa.....Aga pean tunnistama, et mingit erilist tunnet polnudki....
Kliima oli talutav, ei tundunud hirmus külm. Ka see, et siin tundub pärast Indiat vaikne, ei olnud mulle enam üllatus. Ristisin Eestimaa oma mõttes Vaikuse Kuningriigiks....
Nii mõnus oli taaskohtuda mulle oluliste inimestega:) Hea on kogeda, et keegi tunneb mu tagasitulekust rõõmu:)
Segadusttekitav on see, et et täna on esmaspäev ja olengi juba tagasi Hermannuse Majas....
ELU ON NAGU UNENÄGU... ÄRKAN HOMMIKUL JA OLEN INDIAS. JÄRGMISEL HOMMIKUL ÄRKAN JA OLEN EESTIS.
Kolm kuud on möödunud, mul aga on tunne, et käisin korraks kuskil ära ja nüüd läheb kõik vana rada pidi edasi...või siiski mitte....???.

Peagi lennujaama

Eelmisest postitusest võis jääda mulje, et olen kuskile väga hirmsasse kohta sattunud. Ei ole ju tegelikult hullu midagi-:) Rand on ilus- liivane, lai ja lõputu. Ujumaminek on siin lihtsam kui Kovalamis.
Eilse õhtu saatsin mööda ühes siinses elava muusikaga restoranis koos kahe Norra pensionäriga...Mingil hetkel tajusin, et ei ole väga nauditav seltskond...Üks neist oli päris palju viina juba joonud ja käitus üsna koomiliselt:) Ei noh, nalja peab ju saama..... Õnneks läksid nad vara magama-  sain rahulikult randa vette jalutama minna ning kuud ja tähti imetleda. Merevesi oli tõesti soe- tundus nagu Haapsalu veekeskuse mullivann juba:)
Selleks, et siin end väga mõnusalt tunda, peaks tõenäoliselt rolleri rentima. Siis on võimalik leida rahulik elukoht, arvatavasti ka odavamalt süüa ning vabamalt ringi liikuda.

Peagi tuleb hakata asju pakkima....Takso Goa lennujaama on juba tellitud....Minu 3-kuune talvitumine Indias läheneb kohutava kiirusega lõpule. Tänane öö tuleb kuidagi Delhi lennujaamas mööda saata. Seejärel lend varahommikul Moskva suunas ning jällegi mitu tundi ootamist lennujaamas, enne kui ükskord Eestimaa pinnale saab.....

KOHTUMISENI!

Lahkumine Ford Kochist

Lahkumine Ford Kochist toimus kergelt väljendudes seiklusrohkelt....
Kui olin saabunud rongiga Ernakulami (see on põhimõtteliselt sama linn, mis Kochi, aga ta asub teisel poolsaarel), siis olin olnud enda meelest väga nutikas- nimelt olin jätnud ühe kohvri raudteejaama hoiule, et mitte seda mõttetult edasi-tagasi tarida.
Hommikul ei tahtnud kuidagi Wilsoni pere juurest lahkuda, pärast oma eelmist postitust jäime lobisema, Niidhu pakkus teed ja juttu jätkus kauemaks....Marju kindlasti mõistab mind, kui kirjutan, et Wilsoniga on tore vestelda. Tal on iga asja kohta oma teravmeelne ja humoorikas arvamus. Ja talle meeldib nõu anda:) Laias plaanis tundub, et teda tasub kuulda võtta....Lõpuks lausus Wilson: "Nii, nüüd sa pead otsustama, kas jääd siia magama või lähed raudteejaama". Oli viimane aeg lahkuda!
Otsustasin tagasi liikuda samamoodi nagu olin saabunud ehk siis praamiga otse üle vee ja teiselt kaldalt rikšaga raudteejaama. Paraku..... lahkus praam minu silme all sadamast:-(
Vaatasin kella ja taipasin, et kui järgmist ootama jään, siis võin rongist väga lihtsalt maha jääda. Seega võtsin rikša, et maad mööda raudteejaama jõuda. (kusjuures praamipilet oleks maksnud 2,5 ruupiat, tuk-tuki mehele maksin 300....)
Tuju oli juba pisut rikutud ja siis kõige krooniks küsis rikšajuht, et kumba raudteejaama mul vaja sõita...??? Mul polnud aimugi, et Ernakulamis on kaks raudteejaama....ning mul polnud aimugi, kumba neist ma jätsin oma kohvri.....Valisin heale õnnele lootes selle, kust pidi väljuma rong Goasse. Sõit võttis üsna kaua aega, lõpuks jõudsime jaama. Tuvastasin üsna kiirelt, et see pole sama koht, kuhu olin jätnud kohvri.....Kurat ja kõik need muud taolised sõnad!! Mida ma teen???
Rikša mees pakkus võimalust, et saata kuidagi teise rongiga mu kohver järele, aga see tundus väga kahtlane....Seejärel toimus kiire suhtlus naabruses seisva taksojuhiga, kes arvas, et jõuab minuga teises jaamas ära käia- mamma mia, rongi väljumiseni oli jäänud ainult 25 minutit!!! See oli päris kohutav lugu....Taksojuht kihutas nagu hull, väites, et tore, pühapäeviti on hõredam liiklus. Ma pole küll märganud, et Indias oleks mõnelgi nädalapäeval hõredam liiklus, eriti veel seekord!
Sain kohvri kätte, tagasisõidu ajal maksin  taksojuhile 500 ruupiat ja polnud aega juurelda, kas see hind on normaalne või mitte. Palusin, et ta aitaks mu rongi peale. Siis me jooksime nagu pöörased- tema kohvriga ees, mina oma raske seljakotiga tagantjärele.
Kogu selle tormamise käigus vasardas mu peas ainus lausejupp: "See ei ole võimalik, see ei ole lihtsalt võimalik, et ma rongist maha jään!" Tekkis tunne nagu filmis, kus kriitilises olukorras  hakkavad kaadrid aeg-luubis liikuma.
Minu suureks õnneks väljus rong esimeselt platvormilt....Ma JÕUDSIN RONGILE higist leemendades ja meeletult hingeldades.......

Mu lähedased, kes teavad mu harjumust igale poole viimasel minutil tormata, tõenäoliselt ei imesta selle loo üle...Haa, kuidas see oligi, et "omad vitsad peksavad"...
 Wilsoni ja tema pere külastamine läks mulle kokkuvõttes üsna kalliks maksma:) Ei tea, kas see juhtus selle pärast, et ma mitte kuidagi ei tahtnud sealt lahkuda.....?

Ühe india mehe kaasabil õnnestus lõpuks ka mulle ettenähtud vagun ja õige istekoht üles leida...
Parast maharahunemist hakkasin oma naabritega suhtlema (kaks kutti) Ma ei mäleta enam, kes  mida esimesena küsis, aga rääkisime elust- olust üleüldiselt ja nad teadsid isegi Eestit. Nende teekond oli  võrreldes minu omaga lühike- umbes kolm tundi.
Minul aga tekkis suur küsimus- kuidas peaksin aru saama, millal rongi pealt maha kobida.... Valgel ajal õnnestub peatuste nimesid silmta, aga pimedas....?? Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem :-) Minu uuel naabril oli paber, kus olid kirjas kõik peatused ja sinna saabumiste ajad. Minu peatusesse pidi rong saabuma öösel 1:20. Panin endale äratuse kella 1:05-ks ja heitsin südamerahuga magama. Ei saanudki aru, kas telefon helises või mitte. Igatahes kell 1:00 ärkasin ise ja lohistasin oma pagasi igaks juhuks uste juurde. Rong peatus umbes1:30 ja mul õnnestus isegi peatuse nime silmata- see oli õige koht.
Edasi järgnes umbes sama lugu, mis aasta aega tagasi Delhis. S.t. öösel ei ole tore majutust otsida. Hinnad, mida küsiti, olid tunduvalt kõrgemad, kui olin eeldanud. Kus on odav Goa, millest mulle räägiti Keralas??? Valisin siiski 700 Rp-ga  teisena pakutava koha, et lihtsalt öö mööda saata. Tuba ei olnud üldse parem, kui see, mille eest Kovalamis 300 olin maksnud. Hea küll- sea oli soe vesi...aga muidu oli kõik väga amortiseerunud. Järgmisel hommikul tõusin juba kell seitse, et aru saada, kuhu mind siis öösel toodi. Rand oli küll lahedal, aga valgeid inimesi nagin ainult mõnda üksikut.....Jalutasin ringi, küsisin majutuse hindasid. Lõpuks võttis keegi mind mopeedi peale ja lubas ilusat ja vaikset tuba näidata. See oli kodumajutus, mis paistis tõesti rahuliku koha peal olevat.... Hind õnnestus 500 peale kaubelda. Tuba on küll väga väike, aga muidu pole viga. Esimese päeva saatsin mööda hotellist tellitud bussireisiga, et midagigi siin näha. Tundsin end üsna masendununa. Mõistsin, et see rand, kus ma olen (Colva beach) ei ole kindlasti see, kuhu ma igatseksin puhkama tulla. Selleks, et kuskile mujale minna, tulnuks jällegi hakata sõitma, otsima ja maksma.....õhtuks olin surmväsinud...
Helistasin oma armsale šokolaadipoisile ja nutsin natuke telefoni otsas....Mõtlesin, et mida Marju mulle praegu soovitaks....Võib-olla seda, et prooviksin midagigi positiivset oma päevast leida....Noh, midagi ikka leidsin ka....Väga positiivne oli aga see, et ma magasin üle hulga aja normaalselt. Ärkasin enne kella kuute hommikul ja kuulatasin: vaikus, täielik vaikus....pole võimalik......seejärel hakkasidki mõned linnud häälitsema ning naabri koer ulgus pisut, aga ma jäin uuesti magama ning ärkasin alles pärast poolt üheksat.
Arvan, et elan moslemite juures. Said tundub vägagi moslemi nimena. Esimesel hommikul ei jätnud ta mulle sümpaatset muljet....Üldse tundub, et siin kliente ei usaldata. Raha küsitakse ette ja eelmises hotellis küsiti isegi 200 Rp deposiiti. Hommikul läks kutt kontrollima, et kas ikka kõik linad ja rätikud on toas alles.....Appikene, ei Kovalamis ega ka Varkalas ma sellist käitumist ei kohanud.
 Teisel hommikul, kui olin ennast välja maganud, tundus kogu maailm parem. Said tuli ja küsis väga viisakalt, kuidas ma end tunnen ja et kas kõik on hästi. Vastasin, et olen väga rahul selle rahuliku ümbrusega.
Täna kohtasin kedagi, kellel oli palju vaba aega nagu minulgi. Ta sõidutas mu mopeediga Palolami randa, mis on siit umbes 25 km kaugusel. See oli mõnus reis ja rand oli väga ilus. Olen rõõmus, et ma selle ara nägin.

Lahkumine Kovalamist. Saabumine Kochi

Eile hommikul pakkisin oma asjad, ühtlasi jätsin osa neist maha.....kaasaarvatud joogamati.....Kotid olid lihtsalt kohutavalt rasked. Üks suur kott seljas, teine ratastega järgi veeremas- nii lahkusin Kovalamist ja pisarad tahtsid vägisi silma tulla....
Eelmisel õhtul üritasin kõigile oma  headele tuttavatele head aega öelda.  Kõik muidugi küsisid, et kas ma tulen järgmisel aastal tagasi.... Nüüd ongi uus probleem- tuttavad on laiali üle kogu maailma ja tahaks kõiki neid külastada:) Sebastian, kellega ašramis tutvusin, arvas näiteks, et Uruguai on see riik, mida peaksin kindlasti külastama:)
Trivandrumist sõitsin rongiga Ford Kochini 5 tundi...See oli paras piin, sest akendest puhuv tuul ei jahutanud mitte üks raas. Pudelis olev vesi oli täiesti soe- oletatavasti oli temperatuur päris mitu kraadi üle +30c. Sellel rongisõidul hakkasin küll Eesti kliimat taga igatsema...
Tegin peatuse Kochis ainuüksi selle pärast, et taaskohtuda Wilsoni perega (head tuttavad eelmisest reisist aasta tagasi) Päev varem olin Wilsonile helistanud ja tuba küsinud. Ta oli rõõmsalt üllatanud, et olen ikka veel Indias- olin talle meili saatnud juba detsembris. Ta naeris ja küsis, et kas olen vahepeal abiellunud...
Jõudsin kenasti kohale. Mind ei üllatanud, et Wilsonil oli parasjagu pärastlõunane uneaeg-  pere elustiil paistab endine olevat:) Nende armas tütar Krittikha oli just eelmisel päeval (ehk siis Eesti Vabariigi aastapäeval) 3-aastaseks saanud. Huvitav on see, et nii Wilsoni kui tema naise välimus on kuidagi muutunud. Kui Niidhu mulle ukse peale vastu tuli, siis mõtlesin, et kas see ikka on tema....Aga muidu on nad ikka endiselt rõõmsameelsed, avatud ning tundsid huvi minu seekordsete reisikogemuste vastu.
Kahju, et pean juba tunni pärast end taas raudteejaama sättima. See rong, millega Goa poole kulgema hakkan, sõidab ainult pühapäeviti. Eile õhtul selgus lõpuks, et mu e-pilet on kinnitatud ehk siis ma ei ole enam ootejärjekorras. Seekord seisab ees ligi 12-tunnine sõit... Õnneks vist siiski paremates tingimustes- paberite järgi peaks konditsioneer olema....loodan, et mitte liiga külm.
Pean nüüd juba kiirustama!
.
PÄIKEST TEILE!

JOOGA ILU / vaala saba

Jah, alles nüüd hakkab minuni jõudma jooga ilu:) Olen pärast saabumist igal hommikul rannas omas rütmis harjutamist nautinud. Varem ei julgenud seda teha, aga nüüd ma enam ei hooli sellest, et keegi voib-olla kuskil vaatab......Mäletan väga hästi, kui nauditav oli Varkalas rannas jälgida inimesi, kes midagi harjutasid ja eriti muidugi neid, kellel hästi välja tuli:) Ma olen kindel, et ka mõnda minu poolt sooritatud asanat on hea vaadata. Samas võib-olla ongi parem, kui mõni näeb, et mul ei õnnestu kõik väga hästi. Ma ise olen tundnud teiste perfektseid sooritusi vaadates, et olen väga saamatu ja et kas ma üldse julgen alustada....
Aeg- ajalt kummitavad mind ašramis lauldud mantrad.
Igal juhul jätsid need kaks nädalat minusse oma jälje, mida kohe võib-olla ei teadvustanud.

Olen Kovalamis juba päris mitut ašramikaaslast kohanud. Nii et ei ole nii nagu õpetajatele meeldis rõhutatada: "ühed inimesed valivad Kovalami ja Varkala ning teised valivad Sivananda ašrami." . Ei pea tingimata olema üks või teine. Võib-olla üks JA teine JA kolmas jne. Väljendasin ka koolis, et mind see kaheks jagamine pisut häirib, (et ühed on justkui vaimsed ja teised mitte). Kui sa oled turist Euroopast ja viibid Kovalami kuurordis, siis ei tähenda see automaatselt seda, et sa kindlasti kaanid igal õhtul ohjeldamatult õlut või rummi ning et muud väärtused sulle korda ei lähe.....
 Minu meelest on võimalik spirituaalsust leida igalt poolt, kui me ainult tahame ja oskame seda märgata.

Aga eilse päeva tippsündmus minu jaoks oli see, et ma nägin VAALA!!!
Võiks ju mõelda, et noh ja siis... et oleme ju küllalt näinud loodusfilme, kaasaarvatud ka vaaladest.
Aga see, mis moodi mulle antud sündmus mõjus, oli täiesti ootamatu....Olin just lõpetanud ujumise ja loputasin meres oma joogamatti, kui märkasin, et hulk meres olevaid inimesi kiljuvad vaimustunult ja vaatavad kõik ärevalt ühes suunas. Kiirelt tegi aju järelduse, et siin saab olla kaks võimalikku põhjust: delfiinid või vaal. Liikusin kiiresti teistele lähemale ja suunasin pilgu merele. Kõigepealt nägin midagi veest välja kerkimas, mis võis olla nagu suur uim. See järel aga tõusis lausa kolmel korral järjest veest välja VAALA SUUR SABA. Tundus nagu ta spetsiaalselt lehvitaks meile. Saba pidi olema hiigelsuur, rääkimata muidugi vaalast endast, kes oli ju rannast üsna kaugel.  Ei oskagi vahemaad mere peal hinnata- võib-olla 300m, võib-olla 500.....Aga ainuüksi saba nägemisest piisas, et hinge tekkis täiesti eriline tunne, selline isemoodi värin. Ja ma polnud kindlasti mitte ainus...
Sellel päeval käis hulk inimesi Kovalamis õnnistatud nägudega ringi. See pidi mu näost ilmselgelt välja paistma, sest üks "Volga" kelner, kes nägi mind promenaadil jalutamas, vaatas mulle korraks otsa ja konstanteeris: ah-haa, sa nägid vaala, jah?"
Tundsin, et India oli teinud mulle järjekordse võimsa kingituse.....
Minu jagatud kogemuse peale rääkis Emil, et kunagi sukeldumas käies oli ta kuulnud vee all vaala häälitsusi- see oli olnud tema jaoks vapustav kogemus...Minu vaala saba nägemise peale oli tema kommentaar : "You are blessed!"
Tema häälest kostis isegi pisikest kadedust, sest hoolimata paljudest Indias veedetud talvedest, ei olnud Emil vaala ega ka mitte tema saba juhtunud nägema...

Just praegu sain järgmise " vapustava"  kogemuse.....naaberlaua tagant tuli üks naisterahvas minu juurde ja viisakalt vabandades küsis ta, et kust ma pärit olen ja et kas ma olen  supermodell..... ma pidin tema meelest vapustavalt hea välja nägema.....olin kergelt väljendudes hämmingus. Vastasin et olen tavaline inimene, kes modellindusega pole kunagi kokku puutunud. Ma poleks sellest sündmusest üldse numbrit teinud, kui ütleja oleks olnud meesterahvas, sest neid valgete naiste meelitajaid on siin küllaga. Aga et naine...
Kaks inimest veel (üks neist mees ja teine naine) on öelnud mulle pärast ašramist tagasitulekut, et olen ilusam kui enne ja et mu nagu särab. Ha-haa-haa, kas tõesti hingamisharjutused juba mõjuvad??:))

PÄIKEST KÕIGILE!

Meenutusi ashramist

Meenusid veel paar ašrami sündmust, millest tahaksin kirjutada.
Ühel õhtul pidi toimuma nn. talentide show. Korraldajaks oli valitud meie toa Lily. Sellest teatati hommikusel satsangil, samal õhtul pidi üritus aset leidma...Lily tegi mulle ettepaneku, et võiksin midagi eesti keeles laulda või siis naiteks luuletust lugeda, kuna talle meeldis mu haal... (huvitav, huvitav...).Laulmisest loobusin kohe- sellega ma vaevalt kedagi lummanud oleks-aga luuletuse peale lubasin mõelda. Olin hetkel (ja vist ka kogu selle kahe nädala jooksul) ainuke eestlane ašramis,  nii et miks ka mitte.....Pingutasin kõigepealt oma aju, et kas mulle meenub mõni luuletus, mis mulle meeldib ja mida ma suudan peast lugeda. Ja siis ta tuli: Marie Underi sonett "Sirelite aegu". Tegin ka ingliskeelse lühikokkuvõtte, et tutvustada paari lausega kuulajatele autorit ja soneti sisu . Lylyga koos vaatasime üle, et grammatiliselt ikka õige oleks.
Hakkama  sain.....oleks muidugi paremini tahtnud, aga väike närv oli ikka sees. See oli mul esimene kord hoida käes mikrofoni ja esineda lligikaudu 200-le inimesele.
Õhtu tõeliseks talendiks oli aga Itaaliast tulnud noormees Juri, kes vahetult enne meie õhtust üritust ašramisse saabus. Ta oli žonglöör- ma ei teagi, kas professionaalne või mitte, aga tal oli kõvasti menu:)). Hiljem rääkis Juri, et ta  astus praktiliselt kohe lavale ilma ettevalmistusajata, nii et see, mida ta tegi, oli puhas improvisatsioon. Ta astus üles kokku kolmel korral ja iga kord tundsin end nagu väike laps tsirkuses- see oli nii vahva, nii lõbus ja põnev, mida ta tegi:)) Lily oli muidugi ka super õnnelik- see kutt oli nagu taevast sadanud kingitus meie üritusele:)

Teine meenutus on seotud samuti ühe itaallasega. Mõned paevad enne minu kahenädalase tsükli lõppu saabus ašramisse lühikest kasvu halli habemega mees, pea üsna kiilas, aga näha oli, et väga heas füüsilises vormis ja väga erksa meelega. Millegi pärast märkasime kohe teineteist. Esimesel võimalusel hakkasime vestlema. Kuulasin põnevusega, et ta oli Shivananda ašramis viibinud 27 aastat tagasi ning et tema õpetajaks oli swami Vishnudevananda isiklikult, kes ongi Shivananda ašrami rajaja. Tollel ajal oli ašram olnud veel imepisike, aga Aldo (nii oli tema nimi) viibis seal kuu aega ja sellest ajast on jooga tema elu osa. Ta ei reetnudki mulle oma vanust, kuigi küsisin:))
Me olime temaga ühel arvamusel, et ašramisse elama jääda  pole mõtet (s.t et meie seda hetkel ei soovi). Eelistame kogeda elu kogu selle värvikuses. Ta rõhutas mulle tungivalt, et ma järgiksin oma sisetunnet ega teeks mitte teha midagi vastu oma tahtmist. Tundus, et see oli ta elu moto, igatahes tundus ta hästi rahulolev ja tasakaalus.
Aldo lahkus ašramist enne mind. Jätsime hüvasti, pakkusin, et võib-olla võiksid teda Roomas  külastada:) Lahkumisel üllatas ta mind siira tänulikkusega selle eest, et saatus meid mõneks tunniks kokku viis. Olin tekitanud temas väga hea tunde....Hmm, olin liigutatud sellisest hinnangust ega saanud päriselt aru, et millega ma siis nüüd hakkama oli saanud...??
Ja mis te arvate, mis täna Kovalamis juhtus? Kõndisin üht oma igapäevast kitsast radapidi rannast pisut eemal, kui nägin, et üks väga Aldo sarnane mees tuleb vastu....Ja see oligi tema!!! Ta oli tunduvalt rohkem üllatunud kui mina ja araütlemata rõõmus:)
Jõime koos õhtul kohvi ja sõime kooki. No mis sa kostad selle peale : India andis meile veel ühe võimaluse nautida teineteise seltskonda, et seejärel taas hüvasti jätta, sest homme varahommikul lendab ta Sri Lankale.
Muide, olen siin kohanud juba nelja ašramikaaslast:) Nii et paljud on otsustanud pärast suurt pingutust pisut lõõgastuda.

Üks huvitav fakt selgus täna veel....Orchide majas elab juba mõnda aega eesti tüdruk, kes töötab Tenerifel massöörina ja kes tuli siia Ayurveda tarkusi koguma. Kuna ta sõbranna lahkus Kovalamist, siis hakkasime alles nüüd temaga rohkem suhtlema. Jutu käigus, et ka tema on kunagi Haapsalus elanud ja mis veel põnevam- tema isale kuulus eelnevalt seesama hoone, kus nüüd tegutseb "Hermannuse Maja"(firma, kus ma olen töötanud juba üle 10 aasta).
Elu on täis kummalisi seoseid................

Ashramist valjas:)

Täna parast hommikust satsangi ja teejoomist, kus olin mõnele "võitluskaaslasele" hüvasti öelnud, läksin oma "tuppa", kuhu olime juba paris mitmeks päevaks jäänud ainult neljakesi. Peale minu pesitsesid seal veel kaks sümpaatset minust vanemat naist- üks neist Kanadast ja teine Londonist - ning veel üks armas tagasihoidlik neiu Jaapanist. Tegin üksinda (teistel algas 2-tunnine asanaklass) omas rütmis harjutusi ja tundsin end väga hästi. Seejärel pakkisin asjad, et lahkuda.
Kerge heldimuse, kuid ilma kahetsuseta sammusin väravast välja.

Teekond tagasi kulges nagu valatult, hoolimata sellest, et ma ei olnud mitte mingisuguseid bussiaegu uurinud. Ašrami lähedalt leidsin rikša, millega sain Neyyari bussijaama, seal seisis buss, mis 5 minutit hiljem startis Trivandrumi suunas. Trivandrumis otsisin söögikoha, kus pisut mahla juua ja midagi näksida. Nautisin vabadust ja hellitasin end ühe jäätisekokteiliga. Seejarel astusin välja, kohe tuli rikša, mis sõidutas mind vajalikku East Worthi bussipeatusesse, kus oli mugav Kovalami buss juba ootamas.
Paar päeva varem oli Anu mulle helistanud ja küsinud mu plaanide kohta. Oli rõõm kuulda, et mul aveneb jällegi võimalus mõneks ööd Orchide majas veeta.
Buss sõitis päris kiiresti Trivandrumist Kovalami. Mulle juba tuttav Vasanta oli parasjagu Orchide majas koristamas. Nii sain kenasti tuppa ja oma seljakotist vabaks. Nautisin ilusat dušširuumi ja pesin mõned riided. Seejärel tegin oma ninale loputusprotseduuri. Ostsin nimelt ašramist spetsiaalse anuma, mis näeb välja nagu miniatuurne ilma sangata kastekann. Sinna pannakse soolane vesi, seejärel kallutad oma pea küljele ja valad ühest ninasõõrmest vee sisse niimoodi, et see hakkab teisest ninasõõrmest valja voolma. Ellujäämiseks tuleb samal ajal suu kaudu hingata:-). Sama kordub teise ninasõõrmega. See tegevus pidi olema väga kasulik- eriti siis, kui on mingi hingamisteede probleem või kui oled kusagil väga tolmuses kohas viibinud. Parast bussisõitu aknaklaasideta bussis Neyyarist Trivandrumisse tundsin end piisavalt tolmusena.....

Nii hea tunne on Kovalamis tagasi olla- justnagu sõjaväest oleks koju pääsenud:))
Sain alles eile aru, et olen ašramis kõvasti ülepingutanud. Sealolek kaotab minu meelest mõtte, kui käid ringi nagu zombi, ei jaksa teisele korruselegi ronida ning tahad ainult magada. Olen ju lollilt kohusetundlik ka- kui öeldakse, et programm on kohustuslik, siis nii ma seda võtangi. ("See ei ole siin mingi holiday camp, siin tehakse tööd, kui te tunnete, et teile ei sobi, siis te ei pea siin olema", kõlas lausejupp  direktori sõnavõtust). Samas paljud võtsid vabalt- ehk talitasid oma sisetunde järgi.
Teoorias rääkisid õpetajad, et jooga (õigemini asanad) ei ole võistlus, et ükski asend ei tohi põhjustada valu või ebamugavust, et iga inimene on erinev jne. jne. ...Tegelikult pingutasime seal enamus nii, et higi voolas ojadena....
Aga praegu tahaks juba harjutusi teha- ise, omaette ja mõnuga. Kas tõesti peaks mõne päeva jaoks endale joogamati ostma....?

Enam ei ole palju aega jäänud.... Kolm kuud, mis algul tundusid hirmutavalt pikad, on olematuks kahanenud...
Ašramis jõudsin äratundmiseni, et olen kuumusest küllastunud ja märtsikuine Eesti tundus ahvatlev.
Enne tuleb aga mitmeid kurbi lahkumishetki üle elada, et siis kogeda suurt taaskohtumisrõõmu vanade heade sõprade ja tuttavatega...

Ashrami paevakava

5.20 äratus
6.00 meditatsioon, Satsang: seda võiks nimetada ka jumalateenistuseks. Laulame koos, siis räägitakse midagi tarka ja õpetlikku, lõpuks rituaal. Kokku kestab see üritus 1,5 tundi.
7.30 piimatee
8.00 hommikune asana klass, kestab ligi kaks tundi
10.00 hommiku- ja lõunasöök üheskoos
12.30 võimalus saada individuaalset juhendamist
14.00 teoreetiline loeng
15.30 ingveritee, mingi puuvili voi küpsis
16.00 õhtune asanaklass, umbes kaks tundi
18.00 õhtusook
20.00 meditatsioon, satsang
22.00 ruttu magama, sest väsimus on suur.....

Nagu näha, on aeg tihedalt sisustatud. Lisaks sellele teeme siin enamus karmajoogat. See tähendab vabatahtlikku tööd teiste hüvanguks.
Mõtlesin, et mul on tõesti ükskõik, mida teen...ja mis te arvate, mis töö ma sain.....Siin on nimelt selline väike baar, mis on avatud peale hommiku-ja õhtusööki. Seal on võimalus tellida värsket mahla, puuviljasalatit, teed, pähkleid jne. Käin igal õhtul oma karmajoogat tegemas - umbes 1tund. Ei midagi kontimurdvat. Lisaks sellele aitan aegajalt ka hommikusööki serveerida.
Üks naine rääkis just, et ta võiks kõike teha, ainult tualettruume ei tahaks eriti koristada.....ja mis juhtus: just selle töö ta endale sai:)) Mees oli talle juba varem öelnud, et võtku parem kohe kummikindad kaasa:))

Täna on minu seitsmes päev ašramis. Alles tänahommikuses klassis tundsin endas pisut rohkem energiat ja jõudu. Paar asanat õnnestusid paremini. Lisaks sellele hakkas seedimine lõpuks normaalselt tööle. Võib-olla selleparast, et kahel viimasel paeval oleme hästi palju hingamisharjutusi teinud.

Ootan põnevusega, kuidas mõjuvad järgmised seitse päeva.


Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud- laupäeval sain direktorilt eriloa kella 4-ks ajutiseks lahkumiseks, kuna yks Kovalami kelner kutsus mind umbes kaks nädalat tagasi oma venna pulma. Arvasin, et ta on selle ammu unustanud.... Siin on üldiselt mobiiltelefoniga rääkimine keelatud, samas võib kasutada telefoniga wi-fi-t. Seetõttu on mu mobiil hääletul režiimil kkagi sisselülitatud.
Reedel täpselt sellel momendil, kui juhtusin oma telefoni kätte võtma, nägin, et helistab seesama kelner. Ta küsis, et kas ma ikka tulen. Pidu toimus mitte väga kaugel siit, nii et läksingi ja nägin ära, kuidas Keralas pulmapidu toimub. Tegin fotosid ja suhtlesin noorema generatsiooniga. Kella kaheksaks olin tagasi.

Ashramis

Eilne viimane postitus läks jällegi aia taha mingi arvuti jama pärast....
Teen kiire kokkuvõtte.....Pühapäeval olime Anu juures, kus tema koduabiline Vasanta oli meile lõunasöögiks kohalikku toitu valmistanud. See oli nn. lahkumislõunasöök Epu ja Leo jaoks. Täna peaksid nad juba Vietnamis oma lemmik kalasuppi nautima:) Ühtlasi kohtusin esmakordselt Antiga, kes minu asemele Orchide majja kolis. Muljetavaldava elukogemusega noor mees....Juttu jätkus kauemaks...See, millega ta tööalaselt tegeleb ja kuidas on arendanud oma sensitiivsust - kõik see oli äärmiselt põnev.
Emil on tõeline sõber, eile viis ta mu rattaga Trivandrumisse ja pani bussi peale. Tema inglise huumor on vaimustav- selline kergelt sarkastiline, mis mulle hästi sobib. Vahel tundub küll, et laheb siiski pisut üle piiri. Näiteks eile keset Trivandrumit, kui parasjagu jälle üks rikša pakkuja tuli, siis ta küsis selle käest: "Excuse me,  do you know where Trivandrum is....?"
Kohanen vaikselt Ašramiga. Rahvast on palju, see ei olnud üllatus. Kaks korda pävas pakutakse maitsvat taimetoitu. Olen sõrmedega söömises juba täietsa osav. Aga keegi ei sunni, lusikad on ka olemas. Magan põrandal õhukesel madratsil, mille kohal moskiitovõrk. Uni maitses hea, sest olin väga väsinud....Internet on kohutavalt aeglane, nii et eriti palju vist seda kasutada ei saa.

Ah jaa, eelnevalt jäi mainimata, et esmaspäeval külastasime Anu, Jeswini, Anti ja Eimilga templifestivali. Meeletu rahvahulga seas oli oma roll 21 elevantil, trummaritel, pasunapuhujatel.....Kõik see suur mürgel kulmineerus ilutulestikuga. Kuna läbida tuli umbes 30km sinna ja tagasi (sõitsime ratastega), siis sedakorda tundsin, et isegi tagaistmel istudes võttis see retk täiesti läbi- teekond kestis umbes tunni või pisut kauem sinna ja sama kaua ka tagasi....

Pean lõpetama kahjuks......

Varsti ashrami suunas

Kirjutan kiirelt paar lauset enne Kovalamist lahkumist. Mitte küll lõplikult.... Loodan kaks nädalat ašramis vastu pidada. Emil naeris, et  võib-olla helistan kolme päeva pärat ja palun järgi tulla.
Pole veel otsustanud, millal ma lõplikult siit lahkun. Plaane on mitmeid. Küsimus on selles, et kui pika aja peaksin endale Goa jaoks jatma. Soovitusi on erinevaid.....
Rohkem massaazi pole saanud teha, kuna lihtsalt pole sobivat aega leidunud. Pühapaeval viibisime Anu juures (Epp, Leo, Anti, mina) lõunasöögil, mis kestis sujuvalt õhtuni. Tema koduabiline Vasanta valmistas meile kohalikke roogasid. Anu on hämmastav naine - tark, lahke, abivalmis, täis ideid ja energiat.

Veel uudiseid Kovalamist

Hea on tagasisidet saada, et on inimesi, kelle jaoks mu kirjutised on huvipakkuvad. Aitäh toetuse eest!
Mul on nüüd ülimalt hea meel teile teatada, et teenisin oma esimesed 500 ruupiat Indias:)) See on tõesti naljakas ja ma ei osanud seda mitte kuidagil oodata. Tegin ühele kohalikule naisele ja tema vennale massaazi. Naine on seesama, kelle juures ma 200 Rp-ga ööbisin. Aga nii tema kui ka tema vend teevad ise masaazi. Kuna ma olin kunagi Vasantil prooviks niisama selga mudinud, siis nüüd oli ka tema vend väga huvitatud, et kogeda teistsugust stiili. Ega ma algul ei saanudki aru, et ta täismassaazi tahab- mõtlesin, et näitan tema õe peal niisama mõningaid võtteid.... Aga kui aru sain, et minult massaazi oodatakse, mõtlesin, et mis siis ikka- olen ju laiselnud siin küll juba:)
Paistis, et tüüp jäi rahule. Igatahes pärast massaazi  ütles mees, et tahab mulle kingituse teha, ehk siis pisut raha anda. Küsin üle: "Are you sure?" "Yes ,yes, of course", vastas tema.
Kõndisin hämmeldunult "kodu " poole ja mõtlesin, et huvitav, kas mõjus see, et päev või paar varem annetasin pisut ühele kerjusele....

Piisab, kui korraks oma igapäevaselt teerajalt kõrvale astuda, kui kohe hakkavad uued sündmused tormiliselt arenema. ...Paar paeva tagasi hommikul ujuma minnes, otsustasin kohalikus teeäärses söögikohas chaid juua- olin seal pidevalt ka valgeid inimesi istumas näinud. Ja saingi kohe tuttavaks Emiliga. Oma vaba oleku ja vanusega meenutas ta mulle Stefani. Pisut hiljem teadsin juba, et ta isa on tšehh ja ema inglanna. Üles kasvanud UK-s ja seal elab ta praegugi,  kuigi viimasest 12-st (vist oli nii) aastast on ta pool aega veetnud Indias.
Järgmisel hommikul kohtusime juhuslikult samas kohas- ta oli oma vahva "bulletiga" Trivandrumisse sõitmas. Küsisin, et kas ta vajaks seltskonda. "Aga muidugi", tuli kiire vastus."Hüppa peale!". Kahtlesin, et kas ikka on tark tegu sellises riietuses Trivandrumisse soita. Mul olid ainult bikiinid ja rannalina ümber keeratud....Sain oma soovitud  20 minutit enda valmisseadmiseks ja vahva sõit motika tagaistmel võis alata.
See oli nii armas, kuidas ta tegi ettepaneku kokku leppida, et tema on (ratta)juht. "Sina ole lihtsalt ilus, naerata ja lehvita kõigile:)" Jah, tema jaoks oli see tõsine töö 100%-lise  keskendumisega, mina aga nautisin ilusolemist ja naeratamist:) Kogesin, et rattaga on siin tõesti mugav liikuda. Jõudsime kiirelt pealinna ja sealt tagasi. Emil saatis postkontorist mõned pakid Inglismaale arvates, et tõin talle head õnne, kuna ta polnud mitte kunagi varem oma asju nii kiirelt aetud saanud. Siin kaasneb iga pisima toiminguga hull bürokraatia.

Arvatavasti ei üllata teid enam (ega ka loomulikult mind), et siin kõik nii kiirelt muutub....Täna hommikul kolisin Orchide majast valja, sest Anu sai maksujõulisema kliendi. Ma ei võtnud seda sugugi traagiliselt:) "Šokolaadipoisil" oli nüüd minu jaoks tuba ja Emil aitas rattaga mul kolida. Anu kutsus jällegi lahkelt mind enda poole elama,  aga otsustasin hotelli jääda. Enam pole palju päevi jaanud.... 31.jaanuaril kavatsen kaheks nädalaks minna Shivananda Jogha ašramisse, mis asub Neyar Damis. (28km Trivandrumist). Ma veel ei tea, kuidas seal internetiga lood on......Seega ärge muretsege, kui minult kahe nädala jooksul  kirjutisi ei tule.

Päikest teile sinna külma talve!

Taaskohtumine Kovalamiga

Olin Kovalamis paar paeva üsna segaduses- mida ma siin üldse teen ja miks ma Varkalast ära tulin.....Tuttav, kellega lootsin edasi suhelda, sõitis järgmisel päeval ära ning minu "šokolaadipoisi" hotellis polnud vaba tuba.....
Esimese öö veetsin kohas, kust viimati Kovalamist lahkusin- see 200-ruupiane. Aga tundsin, et sealne kopituse või hallituselõhn hakkab mulle vastu. Anul oli jällegi täpselt kuni veebruari alguseni üks tuba vaba, nii et kolisin Orchid House-i tagasi. Mõnus on jälle puhtust ja avarust nautida! Keedan nüüd hommikuti üle pika aja ise endale putru:)

Pärast kolimist veetsingi päeva "kodus". Segaduse ja üksinduse tunne vaevas mind....Leidsin detsembrikuu Eesti Naise ja lugesin mõnuga.
Õhtul mõtlesin, et nii ikka ei saa- ei tohi siia lihtsalt üksinda passima jääda. Sundisin end välja minema. Lonkisin sihitult mööda Light House beachi, kui kuulsin eestikeelset lauset:" Peaks siis mõtlema, kuhu nüüd sööma minna....." Pöördusin ja ütlesin :"Peaks jah kuskile sööma minema..." Ja järjekordne rõõmus eestlaste kohtumine oli aset leidnud:) Kaks sümpaatset noort naist olid kohe nõus koos sööma minema ja India teemal muljeid vahetama.
Järgmisel hommikul rannas uuris valge noor mees tõsise näoga üht paati, lõpuks tuli ka naine ning jällegi kuulsin eestikeelset lauset.....Astusin ligi ja uurisin, kas nad kavatsevad merele minna:)) "ah- haa, siin on veel eestlasi:)" Vestluse käigus selgus, et Tarmo tunneb ka Anut ning et tänu sellele, et mul oli Anu kohalik telefoninumber, said nad omavahel suhelda:) Õhtuks sai plaanitud eestlaste ühine õhtusöök:)

Järgmisel hommikul olin just rannas vette minemas, kui mingid inimesed mind selja tagant valju kisaga  "ründasid". Ma ei uskunud oma silmi- need olid Epp ja Leo!!! Nad olid Varkalast ara tulnud, kuna seal toimusid seoses usupidustustega meeletud rahvamasside liikumised. Lisaks sellele on sealses templis selline komme, et tulistatakse....(lihtsalt õhku).Või ma ei tea, mida nad seal teevad... Aga Epp kinnitas, et iga 7sekundi tagant käis kõmakas (justkui keegi laseks rakette). See algab juba varahommikul pärast nelja ning nad elasid suhteliselt templi lähedal.....Kuulsin ka ise neid pauke Varkalas olles, aga nüüd oli siis olukord eriti hulluks läinud. Nende hotell oli peaaegu tühjaks jooksnud.....

Ah jaa- tahtsin veel Tarmost kirjutada- neil on nimelt Tallinnas Pikal tänaval Mustpeade Maja vastas India restoran "Bolliwood". Tundub väga põnev ja stiilne koht olevat. Igatahes juhib ta seda suure kire ja pühendumisega. Ta on meeletult vaeva näinud, et Indiast saada endale kokad. S.t. et India kodanikul on kohutavalt raske  Eestisse viisat saada. Kuna Eestil Indias oma saatkonda pole, siis peavad nad taotlema viisat Delhist Ungari saatkonnast.

Tarmo, tema naine ja nende sobrad on täna Kovalamis viimast paeva......

Olen siin testinud ka kohaliku kosmeetiku teenuseid. Kovalamis sattusin naise juurde, kes meenutas mulle Irinat:) Sellised mõnusad kindlad, aga pehmed käed. Vahaprotseduurid olid täiesti tasemel. Noh ütleme, et mitte nii põhjalikult ja korralikult kui Irina teeb, aga liigutused olid kiired ja vilunud, nii et valu eriti ei tundnudki. Küsisin, et kas India naised ka selliseid protseduure teevad. Ta vastas, et ei. Arvas, et uus põlvkond võib-olla eemaldab käsivartelt  karvu- need on ainukesed kohad, mis naistel katmata on.
Teisel korral lasin oma nägu puhastada. Kõik oli jallegi vaga mõnus, aga ummistunud poore ta ei näppinud. Kõik toimus koorivate kreemide ja maskidega. Samal ajal kui ma oma viimase maski all pikutasin, tegi ta veel mu jalataldadele ja kätele massaazi, mis oli äraütlemata monus. Kokku tund aega.
Kuna see on kõik turistidele suunatud, siis hinnad ei ole odavad, aga siiski odavamad kui Eestis.

Sedakorda siis sellised lood ja sellised kohtumised.
Olge terved:)

NB! Tänu Marjule on mul ka nüüd tagasisõidu pilet. 2.märtsil peaksin Eestis tagasi olema:)

Muutused

Parast mõningat üksindust Varkalas, kohtasin uuesti Stefanit- ta oli vahepeal kedagi Bangalores külastanud. Tema kommentaarid Bangalore kohta olid, et väga suur, kaasaegne euroopalik linn.
16.jaanuaril oli tal kokkulepitud esinemine restoranis "People" Talle pakkusid tuge Michael Prantsusmaalt, Anna ja Alex Venemaalt, veel üks ilus trummiga poiss Itaaliast (Stefan viskas temaga nalja a'la " mine ja tee ennast minu jaoks ilusaks":) ning veel üks kitarriga kutt ( vist Bulgaariast). Too õhtu oli eriline oma õhkkonna ja seltskonnaga. Muusikud nautisid seda, mida nad tegid ja ümbritsevad nautisid tulemust, lõpuks läks aktiivseks tantsuvihtumiseks ka. Ja mina tundsin end kohe niiii õnnelikuna:)))
Üks mulatitar küsis, et kuidas nad (ta mõtles muusikuid) on üksteist leidnud. Vastasin, et see on ju Indias lihtne:) Veel uuris, et kas neil on CD pakkuda:) Laususin, et ei - nad lihtsalt sattusid korraks kokku ja improviseerivad...Olen üsna kindel, et keegi neist ei pea ennast eriliseks muusikuks.....
Siis mingil hetkel teatas Stefan, et tal on järgmisel paeval sünnipaev...Ja kuna ta olevat sündinud 16 minutit pärast keskööd, siis võisime alustada kesköö saabudes tema sünnipaeva tähistamisega:))

Täna olen tagasi Kovalamis....Eile õhtul jätsin hüvasti Varkala ranna ning Epu ja Leoga. Nad liiguvad umbes nädala parast Vietnami suunas.... Jalutasin taskulambi valgel rannaliival ja jälitasin krabisid. Rannad on siin täis auke, mis nagu oleksid kellegi poolt kepiga torgatud. Tegelikult peidavad end nendes aukudes krabid. Ka päeval on näha pisikesi isendeid liival jooksmas. Suured on vist väga ettevaatlikud- neid olen ma ainult pimedas näinud....
Hommikul poole üheksa paiku ostsin oma "lemmiknaise" käest viimase kookose. Kookospähkel on imetlusväärne taim.... Maksad 20 ruupiat ja saad juua ning süüa. Huvitav on see, et mu maitsmismeel on vist muutunud. Eelmisest reisist jäi mulle mälestus, et mind väga ei vaimusta kookospähkel. Nüüd juba tean, et mulle meeldivad pisut vanemad pähklid, kus on vähem vedelikku ja rohkem süüa. Nii maitsev ja tervislik!

Siis ostsin veel teeservast yhe chai ja sõin ära eelmise päeva saiakese....Kurb oli lahkuda, väga kurb...
Jälgisin hämmastusega, kuidas teises teeservas peatunud rikšast ronisid välja 5!!! kaunist naisolevust. Hea küll, paar tükki neist olid teismelised, aga ikkagi oli uskumatu, kuidas nad kõik sinna tagaistmele mahtusid:)) Nad pesid teeääres oleva kraani all oma jalad koos kingadega puhtaks ja ronisid rikšasse tagasi. Tüdrukud kinkisid mulle oma kõige säravamad naeratused ja lehvitasid nii kuidas jaksasid. Just nagu tahtes öelda: ära karda, ühest kohast teise liikumine on nii lihtne.....!

Selles kripeldus- ja kahjutundes on mitmel inimesel oma osa. Epp ja Leo, Stefan, Martin....Navas, Ashok.....
Navas oli mulle nagu isiklik psühholoog, kellega ma pärast Martini lahkumist igapäevaselt vestlesin. Eks ma tegelikult teadsin juba seda, mida ta mulle rääkis, aga nagu öeldakse- kordamine on tarkuse ema. Pealegi on alati hea tunda teiste inimeste toetust.

Ashokiga kohtusime esmakordselt siis, kui meie vahva seltskond veel koos oli ja rannas küünlavalgusõhtuid pidas. Minu esimene mõte, kui ma teda nägin, oli, et vau kui huvitav tüüp....Ta nägi valja nagu Lõuna-Ameerika indiaanlane: tõmmu, pikad juuksed, väga omapärased näojooned. Tegelikult on ta Panjabi päritolu, sündinud Keenias, õppinud Londonis ning praegu elab ja töötab alaliselt Itaalias. Hetkel siis Varkalas- tuli peitu Itaalia talve eest:)) Ashok valdab väga head massaazitehnikat, mille nimetus on zen-shiatsu. Kuna ei suutnud kiusatusele vastu panna, siis proovisin omal nahal ta head käed ära. Mmm, kui mõnus ja teistsugune sellest, mida ma siiani olen kogenud.
Itaalia on üsna tugevalt teda mõjutanud..... Talle meeldib süüa teha, ta väärtustab väga kvaliteetset toitu ja head kuuma kohvi. Järgmisena peaks vist Itaaliasse reisima...:)

Vantsisin oma seljakotiga oletatavasse bussipeatusesse, lootes, et buss, millest räägiti, tõesti eksisteerib. Õnneks lisandusid varsti veel kaks "kahvanägu". Noormees küsis, et kas kavatsen samuti Kovalami sõita. Seejärel küsis tüdruk, et kust ma pärit olen. Vastasin, et "from Estonia", mille peale tema hakkas naerma ja lausus sulaselges eesti keeles "seda ma arvasin" . Ta oli juba oodanud, et millal ta ometi esimest eestlast kohtab:)
Noormees on pärit Austriast ja nad mõlemad elavad praegu koos Viinis.
Ja jälle see nimede mäng: Marika, Manuela (eestlane, sündinud samal aastal nagu mu tütar) ja Marko (kes ei ole eestlane).
Sõitsime koos Kovalami- nendel siin plaanis osaleda joogalaagris, mida viib läbi õpetaja Austriast (kui ma ikka õigesti aru sain..). Võib-olla kohtan neid veel, võib-olla mitte.....Kõik muutub siin nii kiiresti......

Meenutused....

Õnnestus ka minul haigeks jääda.....ühel varahommikul tundsin kurguvalu. Päeval kadus see justkui ära, käisin veel ujumaski, aga tundsin, et energia on kadunud. Öösel hakkas nina tilkuma, nii et "running nose" tabas ka mind....Olin just eelmisel päeval alustanud 7-päevase jooga algkursusega. Suundusin hommikul ka teise tundi, aga pärast seda tundsin end päris kehvasti.... Olin ainult voodis pikali ja magasin. Tahtsin minna mingit ayurveda rohtu ostma, aga mind sõidutati ikkagi ühe homöopaadist doktori juurde. Selgus, et mul oli kõrge palavik- 39. Järgmisel päeval ei tulnud ma voodist välja enne kella kolme.....Seekord liikusin omal jalal arsti juurde. Temperatuur oli 37, enesetunne paranes tasapisi. 
Täna tunnen end juba inimesena...... Joogakursus jääb praegu siiski pooleli....

Tahaksin jagada veel üht lugu Kovalamist- sellest ajast, kui elasin Epu ja Leo naabruses.
Kuulsin seal korduvalt kedagi üht meloodiat vilistamas. Huvitaval kombel tundus mulle, et see on täpselt sama laulu algus, mis oli mind juba mõned päevad kummitanud. Mulle ei andnud see rahu- tahtsin teada, kes seda lugu vilistab. Küsisin lõpuks naaberhotelli meeskonnalt. Algul nad pakkusid, et üks  vene mees vilistab. Siis aga arvas teine, et järsku on see tema mobiilihelin. Ta otsis selle laulu üles.....ja nii oligi- see oli kohalik poplaul, mis algas vilistamisega. Ja algus meenutas väga laulu, mis minul meeles mõlkus:)
Siis vaatasime, mis muusikat kellelgi telefonis veel leidub ja kuidagi sujuvalt läks tantsuks. Märkasin kohe, et need kaks kutti on väga head tantsijad. Eriti üks neist, kes oskas ette näidata ka naise tantsulisi liikumisi. Nivas ja Sagar (nii olid nende nimed) meelitasid ka ühe sealsamas hotellis peatuva hindu naise tantsima, Too oli algul väga häbelik ja kinnitas, et tema on ainult "bathroom dancer". Hiljem ta ikkagi tantsis koos meiega. Parim osa oli see, kuidas poisid hakkasid ette näitama, kuidas kehalaineid tuleb teha....Siis see hindu naine ajas oma suured ilusad silmad veel suuremaks ning lausus hästi aeglaselt ning rõhutatult: "Hei poisid, vaadake seda keha" "Jaa, me vaatame", vastasid poisid ühest suust. "See keha on 40-aastane ja te ütlete, et see keha peab lainetama????" Ma naersin selle peale nii, et piss pidi püksi tulema:) Ei hakanud igaks juhuks ütlema, kui vana minu keha on:)) Tegelikult sellel hindu naisel polnud viga midagi- ilus naiselik keha oli:)
Järgmisel hommikul küsisin Nivasi käest, et kas ta on kusagil tantsimist õppinud. Üllatus, üllatus- selgus, et jah, ja mitte ainult - ta on ka Bolliwoodi filmides tantsinud ja näidelnud. See ei olnud tal lihtsalt ilus jutt- tema mobiilis olid olemas kõik videod tema tantsudest. Samuti katkend ühest filmist, kus ta mängib terrroristi ning ühe uue filmi treiler. Lõbustasime end ja tegime koos mõned fotod:)

Siin Varkalas viibides juhtusime ühes Ayurveda poes pikemalt rääkima toreda naisteenindajaga, kelle nimi oli Anju(andzu). Vestlesime kohalikust elust-olust, probleemidest siin ja Eestis. Kui ütlesin, et mulle väga meeldib, et kohalikud on valmis igal hetkel tantsima ja laulma, siis vaatas ta mind väga küsiva pilguga ja lisas, et ta väga kahtleb selles, kuna Kerala inimestel olevat väga palju probleeme......Seega pean järeldama, et tänu oma tantsuhullusele olen ligi tõmmanud just selliseid tantsuhimulisi.
Muide mõned probleemid on Eestis ja Keralas sarnased. Keralas on väga palju korraliku haridusega inimesi, kes kahjuks ei leia nad endale haridsusele vastavat töökohta. Peaaegu igas peres on keegi, kes töötab kuskil välismaal ja külastab oma kodu heal juhul korra aastas....

Karusell

Sündmuste ahel sai alguse sellest, et samast hotellist, kus peatusin, tuli valja heledate lokkis juuste, palja ülakeha (rinnanibudes rõngad, kaelas keed) ja lungiga meest, kitarr seljas. Ta otsis kohta, kus harjutada. Kuna maja ees olid mõnusad varjualused, siis arvasin, et ta võiks seda teha sealsamas. Tema kitarrimäng ja laulmine tundusid nii mõnusad, et varsti läksin ja küsisin, kas võiksin koos temaga laulda. Muidugi polnud tal selle vastu midagi:)
Laulmise käigus selgus, et ta nimi on Stefan, ta on 50-aastane, pärit šveitsist. Tema välimuse järgi võinuks arvata, et ta on Indias juba "vana kala", aga selgus, et ta viibib siin esimest korda. Igatahes on ta Indiast tohutus vaimustuses. Ma ei imesta, kui ta aasta pärast siia kolib:)) Selleks on tal tegelikult kõik võimalused olemas.
Ma ei ole enam üllatanud, et oma teekonnal sattun ma ikka ja jälle kokku kõikvõimalike terapeutidega. Nii selgus, et ka Stefan ravib inimesi, kasutades akupunktuuri ja mõningaid teisi meetodeid. Stefan on vaga hea suhtleja-  tema inglise keel on väga hea, kuna ta on abielus olnud ameeriklannaga.
Sel samal hommikul olid tal kaasas  tarokaardid. Ta tõmbas ühe kaardi endale käesoleva päeva kohta ning pakkus seda võimalust ka mulle. Esitasin küsimuse, et mis on minu praeguse reisi kõige olulisem õppetund....Tõmbasin kaardi ja ....vaauuuuu.....see ei olnud tegelikult üllatus, aga hea on saada kinnitusi oma aimdustele.  Kaart oli võimas, kujutades naist ratsutamas mitmepealise lõvitaolise olendi seljas. Ühes käes hoidis ta peakohal punast hõõguvat kera.....seal oli palju erinevaid detaile.....Kaardist hoovas energiat, jõudu, sensuaalsust....Kaardi saksakeelne nimetus oli "LUST":)))
Noh, see sõna on ka meie emakeelest tuttav. Pole paha...
Steffan andis mulle lugeda pikemat seletust selle kohta. Pkast jutust jäi mulle meelde, et peaksin iseennast aktsepteerima just sellisena nagu ma olen.

Steffani ümber kogunes päikeseloojangu paiku randa kirev seltskond, kellest osad mängisid mingit pilli, osad nautisid lihtsalt olemist. Stefanil oli kitarr, trumm ja šveitsist pärit instrument, mille nimi kõlab nagu "hang". See näeb valja nagu UFO, või siis nagu ümmargune grillpann, millega meil aedades grillitakse.
Kirjutasin minevikus, kuna suur osa sellest kambast lahkus paari viimase paeva jooksul, nii et eile ei põlenud rannal ükski küünal....Stefan peaks küll kusagil olema, aga ta kolis teise kohta, nii et täna on mul selline üksildase olemise päev.......
Kirjeldan siiski seda vahvat kampa, kelle seltskonda sain paaril õhtul nautida: Stefan, keda juba tutvustasin, Patrick- umbes 30 ringis rastapatsidega mustanahaline mees, elab Saksamaal, juured Senegalis, mängib trummi. Noel- Hollandist pärit umbes 35-40 aastane naine, joogatreener . Dima-noor kutt Ukrainast- laulab ja mängib kirarri. Vika (viktoria) -noor, väga huvitav tüdruk Ukrainast, kes peaaegu koguaeg tantsib. Tema tants ei ole tants tavatähenduses vaid selline pidev voogamine, lainetamine. Nagu Noel ütles- Vika on sündinud tantsima.
Justin- sümpaatne 30-ringis mees Saksamaalt, teeb pisut joogat, oskab märgata detaile- nägin ta huvitavaid fotosid. Teisel õhtul lisandusid Tim- noor kutt USA-st, kes oli tulnud Indiasse oma koolikaaslaste pulma ning Martin Saksamaalt, kes naudib vaga Indiat ja kes avastas umbes pool aastat tagasi, et ta võiks hakata argentiina tangot õppima, hoolimata sellest, et ta siiani oli olnud häbelik ja ei julgenud tantsida.
Justini, Martini ja Timiga käisime koos õhtusöögil restoranis, kus parasjagu mängiti kohalikku rahvamuusikat, mis mulle väga meeldis. Emotsiooni lisasid sume ja soe õhtu, pimeduses põlevad küünlad ning vahetus läheduses loksuv meri. Kelnerid oli elevil ja soovitasid meil pärast live bändi mitte ära minna- siis pidavat eriti äge pidu algama. .......Ootasime huviga ja siis selgus, et see eriti äge pidu tähendas kõrvulukustavat klubimuusikat, mis absoluutselt ei sobinud eelnevalt loodud atmosfääri. Tundus, et kelnerid ei saanudki aru, et miks see küll meile see ei meeldi......:))
Hiljem lesisime rannas ja käisime alasti ujumas:)))- Olgu öeldud,et Varkalas on võimalik seda teha, aga Kovalamis ajab politsei kõik inimesed pimeduse saaabudes rannast minema...
Ma võin mõista, miks nad seda teevad- kunagi ju ei tea, mis valgetel inimestel pähe võib tulla- eriti siis, kuna nad on midagi joonud või suitsetanud....

Pean tunnistama, et sain teistkordse hoiatava õppetunni Merelt. Nimelt ujusin muretult ja üldse mitte kaugel rannast- kuidagi väga kerge oli seda teha- ja tagasi pöördudes taipasin, et olen mingisse hoovusesse sattunud.... Pingutasin kõigest väest, et kaldale lähemale saada hoidudes samal ajal paanikasse sattumast. Lõpuks sain jalad põhja. Martin oli see, kes märkas minu meeletut hingeldamist ja ta küsis, et kas minuga on kõik korras....
Sellel õhtul avastasin ootamatult, et naudin väga Martini seltskonda. Huvitav.. mees, kes ei jätnud mulle esmakordsel kohtumisel mingit muljet, oli äkki minu jaoks avanenud.
Järgmisel päeval sõitis ta Amma ašramit külastama ja minul tuli päev ilma temata mööda saata. Ühel hetkel tekkis mul paanika, et järsku ma ei näegi teda enam mitte kunagi, järsku ta ei tulegi õhtul randa?? Mul ei olnud ühtki tema kontakti ja teadsin ainult ta eesnime ja seda, et ta elab Berliinis.
Kinnitasin endale: "Nii, rahune nüüd maha, see on ju India. Kui sa pead temaga uuesti kohtuma, siis see juhtub."

Õhtul päikeseloojangu ajal läksin randa- tuttav kamp oli juba kogunenud lõkke ümber. Martin kaasaarvatud- ta oli saabunud umbes 10 minutit enne mind. Hingasin kergendatult ja istusin ta kõrvale. Sellest hetkest alates ma teadsin, et oleme koos. Tundsin, kuidas suur rahu tulvas mu südamasse...
Mul oli hea meel täheldada, et ka tema jättis kanepiringi vahele.

Jah...kanep....Olen saanud Indias kõvasti oma sallivuse piire laiendada või pigem olen harjutanud mitte andma hinnanguid.
Oma eelnevas elus polnud ma oma ihusilmaga ühtki kanepisuitsetajat näinud, minu jaoks oli see kõik olnud tundmatu ja hirmutav maailm. Kõik mu teadmised pärinesid ainult sellest, mida olin lugenud, kuulnud, näinud televisioonis.
Siin aga avanes mul ootamatult võimalus lähedalt jälgida paljusid kanepisuitsetajaid. Vaatlesin huviga nende käitumist enne ja pärast, kuid mingeid väljapoole nähtavaid tunnuseid justkui polnudki. Olin 100% kindel, et teistele nad küll ohtlikud pole.
Palusin kord Stefanit, et ta räägiks mulle, mis tunne see siis ikkagi on ja miks ta kanepit suitsetab.
Kui küsisin, et mis ta arvab, et kas võiksin ka proovida, küsis tema vastu, et kas ma kardan kontrolli kaotada. Mõtlesin pisut ja tõdesin, et et kardan vist küll. Seepeale lausus tema, et ärgu ma siis parem proovigu. Ja nii jäigi.
Kunagi hiljem, oma tuttava šokolaadipoisiga hotellikatusel istudes provotseerisin ka teda, et andku mulle kanepit proovida. Mul oli hea meel kogeda, et ta oli piisavalt vastustundlik teatades: "Ei saa, kui sa kunagi varem pole proovinud. Ma ei tea, kuidas sa käituma hakkad. Võib-olla tahad lennata ja lendadki siit katuselt alla ja mind pannakse vangi.." Ja nii jäigi:-))
Hoolimata sellest, et mu ümber oli arvukalt kanepisuitsetajaid, jäi minul see taim proovimata.

Aga tagasi Martini juurde sellesse õhtusse.
Pärast ülejäänud seltskonna lahkumist jäime meie veel randa. See, mis edasi toimus, leidis aset nagu kusagil teises reaalsuses ja teisel planeedil. Ainuüksi teadmine, et tegelikult on jaanuarikuu, muutis minu jaoks kõik ebareaalseks. Lisaks sellele oli täiskuuöö- kuuvalgus tekitas merele sädeleva raja, palmid selles erilises öises valguses...Vapustavalt ilus....Üritasin seda pilti igaveseks oma mällu söövitada.....
See tunne, mis meie vahel oli tekkinud, ei olnud ootamatu kirelõõm või armumine. Kogesin pigem suurt hoituse, kaitstuse ja õnne tunnet. Tundsin, kuidas mu keha justkui sulab, nii et mu piirid hägustuvad ja ma ei saanud enam aru, kus minu keha lõpeb või tema oma algab...

Jäime rannal peaaegu magama. Meie ümber kogunesid mõned hulkuvad koerad - neid kollakat värvi keskmises suuruses koeri on siin külluses ja üldjuhul on nad sõbralikud. Üks penidest võttis justkui meid oma karja- ehk siis ta võttis meid oma hoole alla. Ta pikutas meie juurde ja teisi koeri ligemale ei laskund. Midagi sellist pole ma oma elus ei varem ega hiljem kogenud. See oli tõeline loodusega üheks sulandumine....
Hoolimata soojast ööst, hakkas mul vastu hommikut siiski jahe- olime öösel veel ujumas käinud. Minu kodutee läks täiesti juhuslikult Martini hotellist mööda ja kui ta küsis, et kas tahaksin tema juurde jääda, et olnud mul vähimatki kõhklust.
Kui vastu hommikut tema kaisus silmad sulgesin, kuulsin edasi lainete loksumist ja nägin merd maagilises kuuvalguses....

Kõik see vahva kamp on tänaseks laiali lennanud....Martiniga olime veel eile koos ja proovisime pisut tangot tantsida - see on tõesti keeruline. Saan aru, et naisel on lihtne- ta peab lihtsalt meespartnerit usaldama. Aga nagu Martin ütles- kui naine õpib ühe tunni, siis mees peab oma osa 5 tundi harjutama....
Öösel kella kahe paiku lahkus ta Varkalast Trivandrumi lennujaama, et koju lennata. Tema nädal sai läbi.....Hämmastav, kui ruttu võib kellegagi lähedaseks saada.....Saatsin talle järgmisel päeval meili ja olin endast väljas, kui ta vastas mulle alles kolme päeva pärast!!!
 Paari kirja põhjal oli mul selge, et tema tuleb hetkes elamisega tunduvalt paremini toime kui mina. Ta oli täielikult sukeldunud oma igapäeva ellu ega kavatsenudki mind taga igatseda. Ta elas oma elu seal, kus ta nüüd oli- oma kodus, Berliinis.

Nüüd on  järelemõtlemise aeg....Märkan, kuidas mulle selle reisi jooksul ikka ja jälle korratakse - ära klammerdu mitte millegi ega mitte kellegi külge.!!! Usalda elu ja ta pakub sulle uued võimalused! Ole õnnelik praegu!
Üleeile hommikul merel hulpides tuli pähe võrdlus, et siin ujuma minek on nagu elamise kunst. Variant a.- võid kaldal hirmunult laineid vaadata ja mõelda, et ujumine on ohtlik.  Variant b- üritad ujuda madalas vees ning lained peksavad sind valusalt kogu aeg. Variant c.- võtad oma julguse ja jõu kokku ning võitled end murdlainetest läbi. Siis avastad, et meri on sile ja sillerdav ning kui suudad veel lõdvestuda, siis koged hämmastusega, et vesi kannab sind.....et ei olegi vaja pingutada, et pinnal püsida. Nii võib lõputult loksuda ja tunda, et oled pisike osa hiigelsuurest hoomamatust tervikust.....

Varkala

Kuna mitu postitust laks aia taha, siis pyyan teha lyhikokkuvotte, mis on iseenesest kurb, sest sattusin vahepeal syndmuste keerisesse.
Koigepealt Varkalast- mulle meeldib siin rohkem kui Kovalamis. See on toesti huvitav, et soidad 60km eemale ja ohkkond on kuidagi teistsugune. Siin on kuidagi rahulikum, rohkem on ohku ja avarust. Restoranid on puhtamad, kaubandus ei ole nii pealetykkiv kui Kovalamis. Teenindajad on ka teistsugused (tundub, et mitte hindud, pigem justkui kusagilt Tiibeti poolt....) Tiibeti poode on siin palju. Paljudes kohtades on vaba Wi-fi- tunnen nyyd toesti kurbust, et mul laptopi pole....:((

Aga turistide seltskond on kirev. Hasti palju on jooga harrastajaid- selleks on siin palju voimalusi- samuti erinevaid muusikuid ja muidu toredaid reisiselle.

Head uut aastat!

Võtsin uue aasta vastu sama seltskonnaga, kellega jõulude ajalgi koos olime. Keskköö paiku jalutasime mererannale ja nautisime ilutulestikku. Ma ei tea, kas üks hotell alustas teadlikult hiljem, kui teised olid lõpetanud, või oli see juhus...meie saime tänu sellele üsna kaua  taevasse kerkivat värvilist vaatemängu jälgida.
Ütlesin endale: jäta nüüd meelde see tunne- sa võtad uue aasta vastu jalgupidi merevees.....  puhub soe briis......kookospalmid tumeda taeva taustal...... taevasse lendavad raketid....
Esimest korda elus olen jõulude ja aastavahetuse ajal Eestist kaugel.....
Muide Epul ja Leol oli see juba seitsmes kord...:))
Parast ilutulestikku arvasid kogenenumad rändurid, et võiks proovida minna ühe naabruses asuva hotelli peole. Seal oli muidu kohutavalt kallis pilet (4000rp), aga oletasime, et parast keskööd ei ole probleemi sinna sisse saada. Noh ja nii oligi- turvamehed tervitasid meid lahkelt ja jalutasime enesekindlate nägudega peopaika. Õhtusöök oli läbi, koristati laudu, enamus hotellikülalisi olid vist juba magama lainud. Kuna meie olime alles väga reipad, siis olime üsna varsti tantsupõrandal. Hiljem saime aru, et paljud, kes veel tantsisid, olid ürituse korraldajad ja esinejad. Peagi kuulutati välja viimane lugu ning kutsuti tantsima kogu teenindav personal- vot see oli alles võimas vaatepilt.....Kokad vormis oma uhkete valgete kõrgete mütsidega, kelnerid valgetes särkides....ja milline tants...Parast seda nuruti valja veel üks lugu -nagu ikka ei taha ju keegi pidu ara lõpetada:)) Siis läksid tantsijad (praktiliselt kõik mehed)  lausa ekstaasi- vaatasin silmad suured ja mõtlesin ,et kas tantsupõrandal olek muutuks juba ohtlikuks....Aga muusika oli nii kaasahaarav.... olime julged hundid ja läksime ka....:) Kuna mulle meeldib niiiiiiiiii vaga tantsida, siis oli see minu jaoks erakordne elamus.... Meenutas pigem juba templifestivali.....
Saime järjekordselt nautida  suurt tähelepanu- eriti populaarne oli meie eesti pere 7a tütar, kellega paljud tahtsid tantsida. ...Igatahes jäime ellu selles meeletus mustade meeste tantsuringis:)) Olime läbimarjad......siin kliimas ei nõua see muidugi erilist pingutust- end märjaks tantsida.
Minu hing oli rohkem kui rahul...:) Pidustused võis lugeda kordaläinuks:))
Homme lahkume Kovalamist- liigun koos Epu ja Leoga Varkalasse.