Varkala 2

Voodeid ei toodud, aga kaks madratsit ja kaks patja toodigi samal päeval nagu lubatud. Suurepärane:)

Ja tee joomise asemel toimus hoopis õllejoomine....Ahh, sain vist jälle valesti aru. Aga millegipärast tekkisid mul mingid kahtlused. Et huvitav, miks see majaomanik seda teeb..... kas kuskil on mingi konks peidus? Kõigepealt sõidutas ta meid (mina ja kaks vanaema) hotelli, mida ta rendib. Tahtis tõenäoliselt pisut eputada....Oli küll ilus ja kallis hotell(tuba 5000rp/ öö) Eriti uhke oli ta basseini üle, mis valmistas mulle parasjagu nalja. Hotell asus merele väga lähedal ja mingil juhul ei eelistaks ma kloorist basseini merele. Aga kindlasti on neid kliente, kellele see bassein meeldib.... Igaühe vaba valik. Hinnavõrdluseks - praegu rendime kolme magamistoaga maja 1000 rp /öö (14 eurot), mis on ülisoodsalt saadud. Ma ei tea, kuidas see neil õnnestus, aga vahel asjad lihtsalt juhtuvad....eriti Indias. Võimalik, et oma osa oli väikesel pesamunal. Vahemärkusena olgu öeldud, et nn.vanaemad ei ole üldse vanad. Teoreetiliselt võiksin samuti vanaema olla. See noor isa ongi minu pojast ainult pool aastat vanem...

Seejärel sõitsime järgmise hotelli juurde, mis nägi üsna tavaline välja. Seal elas omanik ka ise.

Õllejoomine õnneks pikalt ei kestnud, sest tegelikult olid kõhud tühjad ja tahtsime hoopis sööma minna...

Läksimegi kogu oma eesti kommuuniga. Poole tunni pärast avastasin, et majaomanik oli saatnud mulle sms-i: "How are you..." Mhm, mis mõttes......??? Otsustasin ignoreerida ja mitte reageerida. Varsti tuli järgmine ja siis millalgi veel järgmine....."Kurat küll," mõtlesin, "oli mul vaja enda telefoninumbrit pakkuda...". Aga kuna ülejäänud perel oli ainult eesti SIM, siis andsin lahkelt oma numbri ja sain ka tema oma, mõeldes samal ajal,et kes teab, millal vaja võib minna.....

Järgmisel päeval saatis ta luuletuse, millele oli lisatud:" I love you." Apppiiiiii, no on ikka naljatilk tõesti.... Ma olin temaga võib-olla üldse kolm lauset vahetanud ja ta ei pakkunud mulle vähimatki huvi. Seekord saatsin lühikese ja konkreetse vastuse: Sorry, I´m not available. Paistis, et see mõjus......Secro rääkis, et ta oli temaga ka midagi üritanud, nii et ju ta siis katsetab, kui vähegi võimalus avaneb....

Jooga harjutamisse tekkis vahepeal 4-päevane lünk. Eile hommikul liigutasime end koos Secroga maja terassil, aga jälle tundsin, et see kõva aluspind ei sobi mulle kohe üldse. Täna võtsin end kokku ja kõndisin taas mere äärde harjutama. Kõik lihased ja liigesed tundusid kuidagi kanged- võib-olla sellest, et ei suutnud kiusatusele vastu panna ja käisin eile massaažis....

Praegu sain just positiivse üllatuse osaliseks. Kaks meest läksid käruga mööda tänavat, ma ei saanud nende jutust sõnakestki aru, aga nad korjasid meie aiast kõik plastiktaara kokku ja viisid minema:) Väga tore:)

Mis sellest prügist edasi saab, seda ma kahjuks ei tea. Kogu India on mattumas jäätmete alla:(

Varkalas

Tundub, et kirjutamata on möödunud terve igavik. Pean ajas tagasi minema umbes 25.jaanuarisse...

Olin rumal ja selle tagajärjeks oli haige kurk ja algav nohu....Lasin endale massaaži teha ning läksin pärast seda liiga ruttu külma (muud valikut ju polnud...) dušši alla. Sain peaaegu momentaalselt aru, et tegin vea....

Järgmisel hommikul marssisin veel vapralt koos Anuga Emili juurde joogat tegema. See oli teine kord- mina läksin selle pärast, et vahelduseks grupis osaleda ja võib-olla midagi meelde tuletada või uut avastada, Anu seepärast, et end käsile võtta ja uuesti joogaga alustada – ta arvas, et temast ikka üksi harjutajat pole.

Kõiks oleks väga tore olnud, ainult et sinna katusele, kus me harjutame, hakkab varakult päike peale paistma. Hoolimata sellest, et alustasime 7.30, piinlesime kohutavas kuumuses. Emil väitis ise, et ta on harjunud, meie jaoks oli see liig mis liig...Tõeline hot yoga, kus higi voolab ojadena...

Pärast sellist pingutust olin omadega täiesti läbi. Kurk ja nina andsid ka ennast tunda. Mõtlesin, et kuidas veel olukorda päästa annaks.....Noh ja teate ju küll, et "kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi...":) Küsisin šokolaadipoisilt, kas ta saaks mulle pisut viina organiseerida....Mõne aja möödudes ta tuligi kahe joogiklaasiga, mis olid umbes 1/3 ulatuses täidetud, lisaks veel alustaldrik sidrunisektoritega. Minu küsimusele, et mis on teises klaasis, vastas ta , et see on talle.... Okay.....Jälgisin, kuidas ta klaasi erilise pingutuseta tühjendas ning tegin sama(olgem siiski ausad,  mitte ühe vaid kahe korraga....) Ei tundunudki jube.... Tegelikult ei tundnud üldse alkoholi mõju kehale.

Päris naljakas- ma ei suuda ära juua klaasi õlut, aga viina neelan ilma eriliste raskusteta.....

Pigistasin ka sidrunimahla kurku , kobisin voodisse ja magasin praktiliselt õhtuni. Kahjuks see ei aidanud:( Järnevad kaks päeva olid kehva enesetundega- see on see tunne, kui neelata on valus ja nohu on algusjärgus. Palavikku polnud.

Laupäeval otsustasime Emiliga sõita Varkalasse - see on umbes 60 km Kovalamist põhja poole. Olin Secrolt kirja saanud, et ta lahkus ašramist ja on jõudnud Varkalasse. Seal olevat väga tore ning et tal oleks hea meel meid näha- meil teda muidugi ka:)

Mootorrattaga võttis see teekond umbes poolteist tundi koos paari vahepeatusega.

Tavaliselt olen suutnud Emiliga sõites end lõdvaks lasta, aga seekord tõmbusin nii mõnelgi korral pingesse....Väljendasin ennast öeldes, et minu meelest on ta vihane ja see pole üldse hea.....Tema väitis, et on seesmiselt rahulik ja laseb lihtsalt auru välja (sõimates ohtlikes olukordades teisi sitapeadeks jne.)...

Sellised sõidud on väsitavad, aga samas ägedad. Kui Varkalasse jõudsime ja Emil mulle otsa vaatas, hakkas ta naerma, öeldes, et olen näost täiesti must. Tegin testi pühkides nägu pabertaskurätikuga- taskurätik muutus tahmaseks...Jeee, olen Tahmanägu:))

Mõningase otsimise järel leidsime normaalse ööbimiskoha- sooja veega muide, suhteliselt rahuliku ning puhta- isegi riidekappi oli puhastatud. Odavamates kohtades ei kannata kappi midagi panna, enne kui oled ise üle pühkinud. Tegelikult tundub, et neid ei ole peale valmistamist mitte kunagi puhastatud.....Seevastu ilusa nimega hotellis Dreams Beach Resort olime üllatunud meeldivast teenindusest ja mina puhtast riidekapist (kuigi mitte ühtki riidepuud seal ikkagi polnud, mis on siin ülimalt tüüpiline-:)

.

Aga meie mõtetes oli Secro. Kuidas teda leida??? Telefoni tal polnud ja kuigi olin igaks juhuks andnud enda india mobiilinumbri, ei olnud ta mulle helistanud. Mingeid koordinaate ka ei kirjutanud. Lihtsalt: kohtume Varkalas. See on sama hea, kui kellelegi midagi täpsustamata öelda, et saame Haapsalus kokku....

Läksime õhtust sööma ja otsustasime, et võtame vabalt- vaatame, mida toob homne päev.

Hommikul jalutasime pisut rannas edasi- tagasi, aga siin on ju mitmeid randu....Sosistasime vaikselt omaette: "Secro, kus sa oled....? " Teadsin kohe, et kui me hakkame teda kramplikult otsima, siis see meil ei õnnestu. Ma võin siin nädal aega kõndida ja mitte teda kohata....Nii et: lase vabaks, lase vabaks, lase vabaks....:)

Ma ei olnud kaks päeva merre saanud - mmmm, vesi oli nii mõnusalt soe ja pehme. Mõnulesin tükk aega ujudes pisut ühele poole ja siis jälle tagasi, kõhuli ja siis pisut selili..... Ja siis korraga näen, et minust maksimaalselt kümne meetri kaugusel vees on Secro oma uue sõbraga! See oli liigutav taaskohtumine:) Emil oli vahepeal rannas magama jõudnud jääda. Ehmatasin ta üles oma hüüetega: "Vaata, vaata, ma leidsin ta!!!"

Tundub, et Secro on saavutanud mõnusa kulgemise seisundi. Ta rääkis, et kogu ta reis pärast Kovalamist lahkumist on sujunud väga hästi. Varkalasse jõudes oli ta praktililselt kohe kokku sattunud eesti perega, kes endalegi üllatuseks oli just äsja endale väga soodsalt kaheks nädalaks maja rentinud. Secro teatas, et võib mind nendega tuttavaks teha, kui tahan ja et samas majas oleks võib-olla võimalik ka soodsalt tuba saada.

Ja siin ma nüüd olengi.... Suur kahekorruseline valge maja, kus küll eriti mööblit pole-:) Minu ja Secro toas ei ole mitte midagi- isegi voodit mitte. Oi vabandust- seinal on siiski üks nagi. Aga selle eest on majas külmik, väike pliit, mõned nõud, terassil on isegi wi-fi....... Ja mis põhiline- siin elab sõbralik eesti pere: ema ja isa koos aastase lapsega + lapse mõlemad vanaemad.

Umbes pool tundi tagasi kohtusin ka majaomanikuga, kes jättis sümpaatse mulje. Ei olnud traditsiooniline suure kõhu, peenikeste jalgade ning mustade vuntsidega jõukas india mees. Shinu ei teinud teist nägugi, et veel üks eestlane on majja juurde siginenud - kutsus hoopis koos kahe vanaemaga õhtul teed jooma:)

Saab näha, millal saabub lubatud voodi....

LINNUD, LOOMAD JA TEISED

Päevad mööduvad märkamatult. Kirjutamiseks pole eriti aega jäänudki....

Iga kord, kui oma läpaka avan, jookseb siin vähemalt üks pisike vaaraosipelgas. Huvitav, mida huvipakkuvat nad siit leiavad? Võib-olla nad siia sisse juba pesa teinud...??? Vannitoas oli samuti üleeile sipelgate invasioon. Mu pisike kookosõli pudel oli vist väljastpoolt õliseks saanud- igatahes olid nad kobaras koos pudeli kallal:)

Varestest ja kägudest kirjutasin vist juba eelmisel aastal....Eile märkasin pisikest oravat- arvasin algul, et mingi lind häälitseb närviliselt, siis nägin, et see oli hoopis orav, kes tõstis vareste pärast lärmi. Orav oli varestega võrreldes väga väike- kujutan ette, et need mustad suurte nokkadega linnud tahtsid ta nahka panna.....

Koertest olen samuti kirjutanud. Aga neid on endiselt vahva jälgida- see, kuidas nad omavahel suhtlevad, jooksevad ja vallatlevad, oma territooriumi kaitsevad- see kõik on armas ja inspireerib liikuma. Secrol näiteks tuli koeri vaadates soov hundirattaid teha, minul tuli tahtmine Kundalini joogast tuttavaks saanud "konnasid" teha. 53 korda küll ei ei pingutanud, aga 30 tuli üsna lõdvalt:)

Need vahvad neljajalgsed mõtlevad vist, et hommikuti pannakse lamamistoolid just nende jaoks randa, sest nad sätivad kohe end mõnusalt nende alla pikutama:)

Kahel viimasel õhtul õnnestus nautida päikeseloojangut eemal siinsest rannamelust. Esimesel korral ei olnudki vaja kaugele minna. Majaka lähedal, kus ma alati hommikuti asanaid harjutan, on kaljune kaldaserv - mul pole mõttesegi tulnud sinna üksinda turnima minna. Aga teemajas, kus käib hulgaliselt kohalikke ja hinnatundlikke turiste koos, sain tuttavaks veel ühe britiga, kes pärast teejoomist tegi ettepaneku sinna kaljudele päikeseloojangut vaatama minna. See oli mõnus kogemus- ei midagi ohtlikku, kui keegi seda mõtleb. Olin täiesti ära unustanud, kui väga mulle selline kivide peal ronimine meeldib:) Tänasin Seani, et ta mulle seda meelde tuletas. Vestlesime ja mul oli hea meel tõdeda, et sain peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis.

Kui ma rääkisin eile Emilile kivide peal ronimisest, küsis ta, et kas ma olen viibinud siin kusagil külas, kus on hiigelsuur kivirahn, väike tempel selle kõrval ja imeilus vaade merele. Muidugi ma polnud käinud. Ta oli kohe nõus mu samal õhtul sinna sõidutama- see võis olla meie rannast umbes 6-8 km.

Vaade oli täiesti fantastiline: Loojuva päikese kiired ookeanil, avar silmapiir, loendamatute palmide ladvad, mis jäid meie ja mere vahele, pisike armas tempel, eemalt külast kostev muusika.....Istusime hiiglasliku sooja kivilahmaka otsas ja imetlesime.

Kui tagasi saabudes sai söödud maitsev õhtusöök, tundsin, et päev on olnud täiuslik..Aitäh, aitäh kõigi nende tundmiste ja kogemiste eest! Olen tänulik selle külluse tulva eest, mis iga päev kujundab minu elu!

Hästi vahva, et Emil viitsib mu inglise keelega tegeleda. Esitab küsimusi, seletab, toob näiteid...Nagu ta mainis, siis minuga räägib ta minu pärast korralikku inglise keelt. Sattudes aga mõne kaasmaalasega kokku, võib kuulda midagi teistsugust, millest ma ei saa tõesti mitte tuhkagi aru:) Sama situatsioon umbes nagu Lääne-Eestist pärit inimesel võrokeste või setudega:)

Näen rannas igal hommikul üht prantslast edasi tagasi kõndimas ja päevitamas- selline väike edev vanamees, kuldkett kaelas ja väike habemetutt lõua otsas. Ma taipasin kohe, et ta tahab kangesti minuga vestlust alustada. Ma ei julgustanud teda kuidagi, aga ühel hommikul ta ikkagi tuli ja üritas midagi rääkida. Selgus, et inglise keelest ei saa ta mõhkugi aru, noh ja minul pole prantuse keelest aimugi:) Oi ta on nii naljakas, iga kord, kui ta mulle vastu tuleb, pean pingutama, et mitte naerma hakata:) Noh ja siis ta küsib igaks juhuks uuesti, et ega ma ikka prantsuse keelt ei oska ( järsku õppisin vahepeal ühe ööga ära:))

Kui rääkida veel vanadest tuttavatest, siis näiteks šokolaadipoiss on täiesti alles oma endises töökohas. Oli rõõmus mind nähes, aga nagu ikka,on ta kõrghooajal üsna väsinud ja paistab, et langenud vanade harjumuste võrku :( Ehk siis ta on õhtuks nii läbi omadega, et ei oska teisiti end lõõgastada, kui rummi- või viskilaksuga......Kuna ta teab, et mul on Eestis boyfriend, siis ei laula ta mulle enam serenaadi mu ilusatest sinistest silmadest ning šokolaadist võib vaid unistada....

SECRO. ÕPETAJAD.

Kuigi pakkisin eile oma seljakoti ja kolisin tuttavasse Nasa hotelli, tulin õhtul tagasi Anu juurde, et veeta veel viimane õhtuu koos Secroga enne ta ärasõitu. Nukrus oli õhus juba eelmisel õhtul.

Mul hakkasid mingid protsessid toimuma......Võib-olla seetõttu, et Secro on töötanud põetajana, läks meie jutt kuidagi eakatele inimestele ....rääkisime oma päritolust, vanematest, sugulastest jne. Mul kerkis sellega seoses kuskilt mälusoppidest pinnale isa viimane elupäev neli aastat tagasi, kui olin koos emaga teda haiglas vaatamas...See meenutus tõi pisarad silma. Secro vaatas mind pika pilguga, kui kuulis, et ka mu ema suri paar aastat tagasi....Hiljem nutsin voodis ja tundsin, et mu sees on ikka veel nii palju kurbust peidus....

Kirjutasin eelnevalt, kuidas reisil olles inimesed kiirelt sõbrunevad. Sobrasin oma peas ja pidin tunnistama, et nii lähedaseks Indias polegi keegi mulle saanud, kui Secro selle nädala ajaga....Ühine emakeel aitas sellele kindlasti kõvasti kaasa. Secro ei ole tavaline tüdruk- üldsegi mitte......Paari päeva eest jooga tunnist tulles ütles ta, et tal on mingi teema mantratega: neid lauldes hakkab ta nägema jumalaid. Ütlesin, et tahaksin ka midagi taolist näha ja tunda. Tema aga kostis:"Tead, ära parem taha, see võib kohati päris hirmutav olla. Olen korduvalt tundud hirmu, et lähen hulluks...."

Väga mõtlemapanev......võibki nii olla: me ei kuule, ei näe, ei tunneta sellepärast, et me ei ole suutelised selle kogemusega toime tulema...............

Kui te mõtlete, et miks ma küll oma toakaaslasele sellise kentsaka varjunime valisin, siis see on tema enda soov, et ma ei kasutaks ta pärisnime. "Secro" aga pärineb ühest tema unenäost.

Maandudes Nasas oma tuppa, oli esimene emotsioon: "Oooo, yesssss, oma tuba, privaatsus....kuid mõne aja pärast asendus see tundega: "Ja mis siis, on siis tore siin üksinda olla või....????"

Eelnevast ajendatuna jäin eilseks ööseks Anu juurde viimast korda Secroga tuba jagama. See oli võimalik, kuna Anu avastas päeval, et ta õde ei saabugi järgmisel hommikul vaid alles õhtul viie paiku.

Nii olimegi kõik koos, Emil kaasaarvatud, kuna Secro jõudis ta paari päevaga ära lummata:) Secro aga, nagu ma juba eelpool mainisin, oli lummatud tema rattast:) Erinevalt minust oli tal õhtuks olemas ülevaade, kuidas seda riistapuud käima saada, kuidas juhtida, käike vahetada jne.

Hommikul kell seitse "panime" Secro rikša peale...Anu pakkus mulle veel teed, seejärel suundusin oma uude elupaika ning peagi jalutasin randa harjutama.

Olin järjega päikesetervituse juures, kui üks indialane tuli ütlema, et ma teen kolmandat osa sellest valesti. Ma ei saanud hästi aru, mida ta mõtleb, lõpuks lasin tal ette näidata. Noh ma ei tea...mina õppisin ašramis teisiti. Ütlesin talle ka, et erinevad koolid (erinevad joogaharud) õpetavad tõenäoliselt erinevalt. Huvitav, mida tüüp mõtles? Võib-olla ei suutnud enam välja kannatada, et üks valge naine teeb tähtsat harjutuste kompleksi tema meelest valesti. Mina aga mõtlesin, et palun laske mul olla ja teha nii nagu mina tahan........Peas hakkas kohe keerlema Kare Kauksi vana laul: la-laa-laa, sõnu täpselt ei mäleta, aga kõige olulisem oli "laske mul veidi olla prii."....

Kõige hullemad on minu arvates need inimesed, kes arvavad, et ainult nende teadmine on see ainuke ja õige püha tõde ja et kõik ülejäänud eksivad....Kuidas see kõlaski (kahjuks ei mäleta, kes oli selle aforismi autor): kõige sagedamini oleme me ebaõiglased siis, kui oleme veendunud oma õiguses....

Ootasin pikisilmi, et õpetaja mu lähedusest minema läheks. Tema läks, aga varsti möödus järgmine :"Gooooood, try to touch your knee with your head!" Õnneks selle lausega asi piirdus....

Olin juba ujunud ja päevitasin, kui Emil mind selja tagant ehmatas. Jagasin oma kogemust temaga- ta reaktsioon oli selline, et ah käigu nad õige põrgu, usalda oma keha ja kogu lugu:)

Täna on olnud sissepoole pööratud päev - mis pole sugugi üllatav, sest taolisi lahkuminekuid kogesin ma ju eelmisel reisil nagu jooksvalt lindilt. Ja alati järgnes sellele endasse tõmbumise päev.

Volga restoranis hommikusööki oodates panin kõrvaklapid kõrva, päikeseprillid ette ja jõllitasin üksisilmi merele, eraldades end sellel kombel muust ümbritsevast maailmast.

Eile tuli jutuks, et siin ei peeta heaks tooniks, kui keegi avalikult nutab. Ehk siis rõõmu võib näidata, kurbust aga mitte....Ja eriti ametiasutustes on levinud, et personal on nagu "kivinäod". Anu teadis oma kogemustest, et peab üldse ettevaatlik olema, kuidas ja mida sa ütled, sest inimesed haavuvad väga kergesti. Huvitav, kuidas siis Eestis on....??? Kõik oleneb vist ikkagi konkreetsest inimesest ja seltskonnast. Olen väga tänulik, et mul on sõpru, kellega saab otse rääkida, kartmata tagajärgede pärast. Samas tasub ikkagi hoolega oma sõnad läbi mõelda, kui tegemist tundliku teemaga.......

Eile saatsin Emili lõõpivale sms-le vastuse, mis koosnes ainult ühest sõnast "player". Hiljem hakkasin mõtlema, et pagan, ta võis sellest teisiti aru saada (meenutan, et on endine kihleveosõltlane). Õhtul nägin teda juhuslikult rannapromenaadil ja küsisin üle: nii oligi, see oli valus olnud.....Palusin siis vabandust oma skorpionliku nalja pärast nii kuidas oskasin . Ja kui ma sõnasin, et tegelikult ta ju teeb ise samasuguseid nalju, siis ta pidi tunnistama, et küllap vist.

Mina aga pean tunnistama, et pole ikka veel aru saanud, mis inimene ta tegelikult on. Kas ongi järsku selline pealtnäha krobeline ja karm tüüp, kes on oma haavatava sisemuse ära peitnud lollitamise, naljatamise ja mängimise taha? Samas, me räägime ikka tõsist juttu ka. Talle meeldib oma elutarkust ja kogemusi jagada.

18.jaanuar

i

Pealt siiru-viiruline, seest kullakarvaline

Viienda päeva hommikuks jõudsin nii kaugele, et ärkasin vabatahtlikult pisut kaheksa läbi. Hurraa- kiiresti randa joogat tegema:) Kui keegi peaks mäletama, siis jätsin oma joogamati eelmisel aastal Kovalami oma viimasesse ööbimiskohta. Läksin uurima, et kas see võiks veel alles olla. Mingi mati sain tõesti- võib-olla mitte minu, sest ma pole üldse kindel, mis värvi oli minu joogamatt.... Ostsin enda oma vahetult enne lahkumist, nii et minust jäi ta siia vägagi uuena maha, praegune näeb pisut räsitud välja, aga pole hullu- saan suurepäraselt hakkama:)

Anu abikaasalt kuulsin meeldivat uudist, et mu sõber Emil on endiselt siin puhkamas. Arvasin, et selle värvika persooniga ma enam ei kohtu, kuna ta lubas Indiaga lõpparve teha ja siirduda "uutele jahimaadele". Aga üllatus, üllatus- siin ta ongi:)

Kuna rääkisin Emilist oma toakaaslasele (oletame, et ta nimi on Secro) ning suutsin ta uudishimulikuks teha(Anu teadis teda juba eelmisest aastast), siis pakkus Anu välja, et võiks Emili külla kutsuda ja pisut õlut juua:) Nii läkski.

Teatavasti ei ole õnnestunud mul õlle joomist ära õppida- võib-olla sain 200 ml-ga hakkama, aga see ei takistanud mul seltskonda nautimast.

Kellele meeldib inglise huumor ja Monty Python- see on just see, mis võiks aidata teil Emili ette kujutada ja mõista, miks paljud naudivad ta seltskonda. Loomulikult ei saa kuidagi kurta ka ülejäänud seltskonna üle...lühidalt kokku võttes üks tšehhi-briti päritolu mees koos kolme eesti nõiaga:)) (olime Emili eelnevalt valgustanud, et eestlased on ikka üks vana nõiarahvas ja et kui sakslased meie esivanemaid ristiusku pöörama tulid, siis pesti püha vesi pärast maha:)

Muide, kuidas me ka ei proovinud: meil ei õnnestunud teada saada Emili vanust. Meie huvi oli tingitud Anu mehe väitest (ma ei mäleta, kust ta seda kuulis), et Emil on 82!!! aastane. No ma ei suuda seda kuidagi uskuda,......Aga igatahes põikles tüüp vastusest kõrvale ja ütles, et vanus on ainult number, mis ei tähenda midagi - tema tunneb end noorena, ta hing on noor ja ta naudib oma elu. Jah, ta teeb igal hommikul joogat, ujub umbes 50 minutit, aeg-ajalt käib jõusaalis, harjutab kaarditrikke, kihutab palja ülakehaga oma motikaga ringi ning kuulub selle kolme protsendi hulka, kes on suutnud vabaneda kihlvedude sõltuvusest....

Secrot tõmbavad mitmesugustel põhjustel praegusel ajahetkel ekstreemsused nagu näiteks surfamine (ei ütleks ära ka mägedes suusatamisest). Ja just praegu ütles ta, et tema uus armastus on Emili bullet (motikas):) Täna sain mina pisut tagaistmel sõita, homme saab tema:) Secro vist eelistaks ise juhtida, kuigi ta on ise nagu väike Viplala võrreldes selle rattaga. Täna üllatas ta mind sellega, et ajas oma pea külgedelt juuksed maha ja näeb välja nüüd nagu indiaani sõdalane. Norisime Emili, et me võime teda ja tema lahedat motikat sõbralikult jagada:)

Ei tea, kas kahest tassist mustast teest või millest, aga mul ei tulnud jälle und.....Olin päris kaua ärkvel, millalgi öösel kuulsin, kuidas meie uued ülemise korruse naabrid (kuuldavasti ameeriklased -üsna haruldased siin) paraja kolinaga kohale jõudsid....

Hommikul olin juba seisme ajal ärkvel. See on juba väga hea kellaaeg joogaga alustamiseks.  Mis siis muud kui tassike chaid teemajas ja joogamatiga randa....Sellest võiks saada nüüd minu igahommikune tegevus: umbes poolteist tundi asanaid, siis väike ujumine ja päikese käes kuivamine.

Ma vist ei ole selgitanud, et Anu elab oma perega praegu selles samas korteris, mis oli minu kõige armsamaks peatuskohaks eelmise reisi ajal.

Meil on olnud siiani selline tore kommuuni elu: Anu on vaaritanud meile maitsvaid kohalikke roogasid ja meie oleme püüdnud oma tänutunnet väljendada pestes põrandaid ja musti nõusid:)

Paraku toimub üsna pea esimene lahkumine: minul tuleb leida hotellituba ja Secro liigub edasi Isha Jooga Ashramisse.....

Kavatsen mõneks ajaks paigale jääda, oodata ära Epp ja Leo, kes on juba varsti-varsti kohal.

Muide, Emil oli pidanud täpselt eelmisel päeval enne meie seekordset kohtumist ära sõitma Maduraisse sellese vahvasse ašramisse mägedes, millest ta mulle eelmisel aastal rääkis. Millegi pärast jäi tal minemata......Nüüd loodan väga, et saame koos selle tee veebruaris ette võtta. Vat see oleks minu jaoks uudne kogemus- vaikida ja mediteerida (või vähemalt üritada) ligi nädal aega....

Anu saabus just Trivandrumist ja arvake ära, mis ta meile linnast tõi.........india hamburgerit:))

Lapsed, sööööömaaaaaa!!!

Aga muidu oleme siin rõõmsalt taimetoitlased:) 

Neljas päev

Ei saa kuidagi Eesti kellaajast välja....Selle tagajärjel tahaks siin ärkvel olla öösel ühe-kaheni ja ärgata pärast kümmet. See ei ole kuigi hea variant, sest olgu öeldud väikeseks meeldetuletuseks: valgeks läheb siin varakult- nii kella kuue paiku, kui õigesti mäletan- pimedaks aga kiiresti õhtul kuue seitsme vahel. Mõistlik oleks seega varem ärgata:)
Täna vähemalt kiirustasime koos toakaaslasega kohe ujuma. Väga lühikese rannas viibimise järel sain juba aru, et on mõistlik lahkuda- nahal oli märgata päikese jälgi.
Ma pole seni midagi kirjutanud oma toakaaslasest....reisil olles toimub inimestega sõbrunemine väga kiiresti. See on vist see fenomen, et täiesti võõraga on kerge olla avatud ja avameelne. Nii ongi - näed kedagi esmakordselt ja varsti tead tema elu kõige põnevamaid detaile. Ja muidugi räägid enda omasid ka:))
Mu toakaaslane on armas, sale, pisut poisilik(kui ta oma pikad lokkis juuksed kinni paneb) 32-aastane naine. Seda viimast numbrit ei oskaks küll pakkuda, kuna sama hästi võiks see olla 20....Ta on reisil olnud juba kolm kuud ja nagu ta end väljendas: see on olnud tema jaoks omamoodi palverännak, mis algas Venemaalt, kulges edasi läbi Mongoolia, Hiina, Vietnami, Kambodža, Tai, Sri Lanka......ja siis me kohtusime Indias Kovalamis Anu juures.Ta oli jõudnud siia umbes neli päeva enne mind. Indiaga asi tõenäoliselt ei piirdu, sest Eestisse ta veel tagasi minna ei kavatse.
Minul ei ole sellise kogemuse vastu küll midagi panna.......Aga mul on võimalus olla hea kuulaja:))
Tunnen jätkuvalt, et olen rahulik ja ei taha kusagile tormata:)
Ah jaa, oleksin juba unustanud- mu ainuke massaaži klient möödunud aastast ju palus, et annaksin märku, kui tagasi Kovalamis olen. Seda ma ka tegin ja juba eile oli võimalus tööga alustada:) Eesti mõistes on mu tasu muidugi naeruväärne, aga siin olen rahul, et saan endale praktikat ja ühtlasi olla kellelegi kasulik.

Soojad tervitused Eestimaale:)

Tagasivaade ja taaskohtumine

Kui mu eelmist Eestist lahkumist võis iseloomustada märksõnadega väsimus, kurnatus ja põgenemine, siis seekord on hoopis teisiti....
Pärast Indiast tagasitulekut ei suutnud ma mõista, miks siis ikkagi Eestis ei toimu selline mõnus kulgemine ja ei toimu toredad sündmused minu elus.....Tegelikult oli vaja pisut aega ja otsustada, mida ma siis ikkagi soovin. Ja imed hakkasidki sündima:) Minu jaoks oli see tõesti ime.....Praegusel ajahetkel tagasivaadates oma möödunud eluaastale tundub see igati suurepärane: üle kolme kuu kestnud India reis, tagasitulek, uus väike ja armas elukoht, kus avastasin enda jaoks  järjest uusi väärtusi, kundalini jooga juurde jõudmine.....ning kirsiks sellel külluslikul tordil oli muidugi romantilise armastuse leidmine:) Tunnen nii suurt tänutunnet, et see lõpuks juhtus.
See kõik kõlab muinasjutuliselt...Ma ei tea - võib-olla olen arendanud endas välja oskuse kõik halvad sündmused ära unustada.....või siis mitte neile keskenduda..... Olgu sellega kuidas on- tunnen end praegu tasakaalus ja rahulikuna ja see on pagana hea tunne.
Paljud (kuid mitte kõik) mu Kovalami tuttavad on siin alles, rõõm taaskohtumistest on olnud vastastikune:)
Ma ei juurdle selle üle, et kas need naeratused on siirad või ärilistest kaalutlustest mõjutatud:) Mulle meeldib uskuda, et vähemalt osad neist on siirad....:)
Nüüd tahaks, et keegi tuleks taas mu teele kaardipakiga, et saaksin sealt tõmmata vastuse küsimusele: mida tulin õppima seekord?