Lahkumine Ford Kochist

Lahkumine Ford Kochist toimus kergelt väljendudes seiklusrohkelt....
Kui olin saabunud rongiga Ernakulami (see on põhimõtteliselt sama linn, mis Kochi, aga ta asub teisel poolsaarel), siis olin olnud enda meelest väga nutikas- nimelt olin jätnud ühe kohvri raudteejaama hoiule, et mitte seda mõttetult edasi-tagasi tarida.
Hommikul ei tahtnud kuidagi Wilsoni pere juurest lahkuda, pärast oma eelmist postitust jäime lobisema, Niidhu pakkus teed ja juttu jätkus kauemaks....Marju kindlasti mõistab mind, kui kirjutan, et Wilsoniga on tore vestelda. Tal on iga asja kohta oma teravmeelne ja humoorikas arvamus. Ja talle meeldib nõu anda:) Laias plaanis tundub, et teda tasub kuulda võtta....Lõpuks lausus Wilson: "Nii, nüüd sa pead otsustama, kas jääd siia magama või lähed raudteejaama". Oli viimane aeg lahkuda!
Otsustasin tagasi liikuda samamoodi nagu olin saabunud ehk siis praamiga otse üle vee ja teiselt kaldalt rikšaga raudteejaama. Paraku..... lahkus praam minu silme all sadamast:-(
Vaatasin kella ja taipasin, et kui järgmist ootama jään, siis võin rongist väga lihtsalt maha jääda. Seega võtsin rikša, et maad mööda raudteejaama jõuda. (kusjuures praamipilet oleks maksnud 2,5 ruupiat, tuk-tuki mehele maksin 300....)
Tuju oli juba pisut rikutud ja siis kõige krooniks küsis rikšajuht, et kumba raudteejaama mul vaja sõita...??? Mul polnud aimugi, et Ernakulamis on kaks raudteejaama....ning mul polnud aimugi, kumba neist ma jätsin oma kohvri.....Valisin heale õnnele lootes selle, kust pidi väljuma rong Goasse. Sõit võttis üsna kaua aega, lõpuks jõudsime jaama. Tuvastasin üsna kiirelt, et see pole sama koht, kuhu olin jätnud kohvri.....Kurat ja kõik need muud taolised sõnad!! Mida ma teen???
Rikša mees pakkus võimalust, et saata kuidagi teise rongiga mu kohver järele, aga see tundus väga kahtlane....Seejärel toimus kiire suhtlus naabruses seisva taksojuhiga, kes arvas, et jõuab minuga teises jaamas ära käia- mamma mia, rongi väljumiseni oli jäänud ainult 25 minutit!!! See oli päris kohutav lugu....Taksojuht kihutas nagu hull, väites, et tore, pühapäeviti on hõredam liiklus. Ma pole küll märganud, et Indias oleks mõnelgi nädalapäeval hõredam liiklus, eriti veel seekord!
Sain kohvri kätte, tagasisõidu ajal maksin  taksojuhile 500 ruupiat ja polnud aega juurelda, kas see hind on normaalne või mitte. Palusin, et ta aitaks mu rongi peale. Siis me jooksime nagu pöörased- tema kohvriga ees, mina oma raske seljakotiga tagantjärele.
Kogu selle tormamise käigus vasardas mu peas ainus lausejupp: "See ei ole võimalik, see ei ole lihtsalt võimalik, et ma rongist maha jään!" Tekkis tunne nagu filmis, kus kriitilises olukorras  hakkavad kaadrid aeg-luubis liikuma.
Minu suureks õnneks väljus rong esimeselt platvormilt....Ma JÕUDSIN RONGILE higist leemendades ja meeletult hingeldades.......

Mu lähedased, kes teavad mu harjumust igale poole viimasel minutil tormata, tõenäoliselt ei imesta selle loo üle...Haa, kuidas see oligi, et "omad vitsad peksavad"...
 Wilsoni ja tema pere külastamine läks mulle kokkuvõttes üsna kalliks maksma:) Ei tea, kas see juhtus selle pärast, et ma mitte kuidagi ei tahtnud sealt lahkuda.....?

Ühe india mehe kaasabil õnnestus lõpuks ka mulle ettenähtud vagun ja õige istekoht üles leida...
Parast maharahunemist hakkasin oma naabritega suhtlema (kaks kutti) Ma ei mäleta enam, kes  mida esimesena küsis, aga rääkisime elust- olust üleüldiselt ja nad teadsid isegi Eestit. Nende teekond oli  võrreldes minu omaga lühike- umbes kolm tundi.
Minul aga tekkis suur küsimus- kuidas peaksin aru saama, millal rongi pealt maha kobida.... Valgel ajal õnnestub peatuste nimesid silmta, aga pimedas....?? Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem :-) Minu uuel naabril oli paber, kus olid kirjas kõik peatused ja sinna saabumiste ajad. Minu peatusesse pidi rong saabuma öösel 1:20. Panin endale äratuse kella 1:05-ks ja heitsin südamerahuga magama. Ei saanudki aru, kas telefon helises või mitte. Igatahes kell 1:00 ärkasin ise ja lohistasin oma pagasi igaks juhuks uste juurde. Rong peatus umbes1:30 ja mul õnnestus isegi peatuse nime silmata- see oli õige koht.
Edasi järgnes umbes sama lugu, mis aasta aega tagasi Delhis. S.t. öösel ei ole tore majutust otsida. Hinnad, mida küsiti, olid tunduvalt kõrgemad, kui olin eeldanud. Kus on odav Goa, millest mulle räägiti Keralas??? Valisin siiski 700 Rp-ga  teisena pakutava koha, et lihtsalt öö mööda saata. Tuba ei olnud üldse parem, kui see, mille eest Kovalamis 300 olin maksnud. Hea küll- sea oli soe vesi...aga muidu oli kõik väga amortiseerunud. Järgmisel hommikul tõusin juba kell seitse, et aru saada, kuhu mind siis öösel toodi. Rand oli küll lahedal, aga valgeid inimesi nagin ainult mõnda üksikut.....Jalutasin ringi, küsisin majutuse hindasid. Lõpuks võttis keegi mind mopeedi peale ja lubas ilusat ja vaikset tuba näidata. See oli kodumajutus, mis paistis tõesti rahuliku koha peal olevat.... Hind õnnestus 500 peale kaubelda. Tuba on küll väga väike, aga muidu pole viga. Esimese päeva saatsin mööda hotellist tellitud bussireisiga, et midagigi siin näha. Tundsin end üsna masendununa. Mõistsin, et see rand, kus ma olen (Colva beach) ei ole kindlasti see, kuhu ma igatseksin puhkama tulla. Selleks, et kuskile mujale minna, tulnuks jällegi hakata sõitma, otsima ja maksma.....õhtuks olin surmväsinud...
Helistasin oma armsale šokolaadipoisile ja nutsin natuke telefoni otsas....Mõtlesin, et mida Marju mulle praegu soovitaks....Võib-olla seda, et prooviksin midagigi positiivset oma päevast leida....Noh, midagi ikka leidsin ka....Väga positiivne oli aga see, et ma magasin üle hulga aja normaalselt. Ärkasin enne kella kuute hommikul ja kuulatasin: vaikus, täielik vaikus....pole võimalik......seejärel hakkasidki mõned linnud häälitsema ning naabri koer ulgus pisut, aga ma jäin uuesti magama ning ärkasin alles pärast poolt üheksat.
Arvan, et elan moslemite juures. Said tundub vägagi moslemi nimena. Esimesel hommikul ei jätnud ta mulle sümpaatset muljet....Üldse tundub, et siin kliente ei usaldata. Raha küsitakse ette ja eelmises hotellis küsiti isegi 200 Rp deposiiti. Hommikul läks kutt kontrollima, et kas ikka kõik linad ja rätikud on toas alles.....Appikene, ei Kovalamis ega ka Varkalas ma sellist käitumist ei kohanud.
 Teisel hommikul, kui olin ennast välja maganud, tundus kogu maailm parem. Said tuli ja küsis väga viisakalt, kuidas ma end tunnen ja et kas kõik on hästi. Vastasin, et olen väga rahul selle rahuliku ümbrusega.
Täna kohtasin kedagi, kellel oli palju vaba aega nagu minulgi. Ta sõidutas mu mopeediga Palolami randa, mis on siit umbes 25 km kaugusel. See oli mõnus reis ja rand oli väga ilus. Olen rõõmus, et ma selle ara nägin.

Lahkumine Kovalamist. Saabumine Kochi

Eile hommikul pakkisin oma asjad, ühtlasi jätsin osa neist maha.....kaasaarvatud joogamati.....Kotid olid lihtsalt kohutavalt rasked. Üks suur kott seljas, teine ratastega järgi veeremas- nii lahkusin Kovalamist ja pisarad tahtsid vägisi silma tulla....
Eelmisel õhtul üritasin kõigile oma  headele tuttavatele head aega öelda.  Kõik muidugi küsisid, et kas ma tulen järgmisel aastal tagasi.... Nüüd ongi uus probleem- tuttavad on laiali üle kogu maailma ja tahaks kõiki neid külastada:) Sebastian, kellega ašramis tutvusin, arvas näiteks, et Uruguai on see riik, mida peaksin kindlasti külastama:)
Trivandrumist sõitsin rongiga Ford Kochini 5 tundi...See oli paras piin, sest akendest puhuv tuul ei jahutanud mitte üks raas. Pudelis olev vesi oli täiesti soe- oletatavasti oli temperatuur päris mitu kraadi üle +30c. Sellel rongisõidul hakkasin küll Eesti kliimat taga igatsema...
Tegin peatuse Kochis ainuüksi selle pärast, et taaskohtuda Wilsoni perega (head tuttavad eelmisest reisist aasta tagasi) Päev varem olin Wilsonile helistanud ja tuba küsinud. Ta oli rõõmsalt üllatanud, et olen ikka veel Indias- olin talle meili saatnud juba detsembris. Ta naeris ja küsis, et kas olen vahepeal abiellunud...
Jõudsin kenasti kohale. Mind ei üllatanud, et Wilsonil oli parasjagu pärastlõunane uneaeg-  pere elustiil paistab endine olevat:) Nende armas tütar Krittikha oli just eelmisel päeval (ehk siis Eesti Vabariigi aastapäeval) 3-aastaseks saanud. Huvitav on see, et nii Wilsoni kui tema naise välimus on kuidagi muutunud. Kui Niidhu mulle ukse peale vastu tuli, siis mõtlesin, et kas see ikka on tema....Aga muidu on nad ikka endiselt rõõmsameelsed, avatud ning tundsid huvi minu seekordsete reisikogemuste vastu.
Kahju, et pean juba tunni pärast end taas raudteejaama sättima. See rong, millega Goa poole kulgema hakkan, sõidab ainult pühapäeviti. Eile õhtul selgus lõpuks, et mu e-pilet on kinnitatud ehk siis ma ei ole enam ootejärjekorras. Seekord seisab ees ligi 12-tunnine sõit... Õnneks vist siiski paremates tingimustes- paberite järgi peaks konditsioneer olema....loodan, et mitte liiga külm.
Pean nüüd juba kiirustama!
.
PÄIKEST TEILE!

JOOGA ILU / vaala saba

Jah, alles nüüd hakkab minuni jõudma jooga ilu:) Olen pärast saabumist igal hommikul rannas omas rütmis harjutamist nautinud. Varem ei julgenud seda teha, aga nüüd ma enam ei hooli sellest, et keegi voib-olla kuskil vaatab......Mäletan väga hästi, kui nauditav oli Varkalas rannas jälgida inimesi, kes midagi harjutasid ja eriti muidugi neid, kellel hästi välja tuli:) Ma olen kindel, et ka mõnda minu poolt sooritatud asanat on hea vaadata. Samas võib-olla ongi parem, kui mõni näeb, et mul ei õnnestu kõik väga hästi. Ma ise olen tundnud teiste perfektseid sooritusi vaadates, et olen väga saamatu ja et kas ma üldse julgen alustada....
Aeg- ajalt kummitavad mind ašramis lauldud mantrad.
Igal juhul jätsid need kaks nädalat minusse oma jälje, mida kohe võib-olla ei teadvustanud.

Olen Kovalamis juba päris mitut ašramikaaslast kohanud. Nii et ei ole nii nagu õpetajatele meeldis rõhutatada: "ühed inimesed valivad Kovalami ja Varkala ning teised valivad Sivananda ašrami." . Ei pea tingimata olema üks või teine. Võib-olla üks JA teine JA kolmas jne. Väljendasin ka koolis, et mind see kaheks jagamine pisut häirib, (et ühed on justkui vaimsed ja teised mitte). Kui sa oled turist Euroopast ja viibid Kovalami kuurordis, siis ei tähenda see automaatselt seda, et sa kindlasti kaanid igal õhtul ohjeldamatult õlut või rummi ning et muud väärtused sulle korda ei lähe.....
 Minu meelest on võimalik spirituaalsust leida igalt poolt, kui me ainult tahame ja oskame seda märgata.

Aga eilse päeva tippsündmus minu jaoks oli see, et ma nägin VAALA!!!
Võiks ju mõelda, et noh ja siis... et oleme ju küllalt näinud loodusfilme, kaasaarvatud ka vaaladest.
Aga see, mis moodi mulle antud sündmus mõjus, oli täiesti ootamatu....Olin just lõpetanud ujumise ja loputasin meres oma joogamatti, kui märkasin, et hulk meres olevaid inimesi kiljuvad vaimustunult ja vaatavad kõik ärevalt ühes suunas. Kiirelt tegi aju järelduse, et siin saab olla kaks võimalikku põhjust: delfiinid või vaal. Liikusin kiiresti teistele lähemale ja suunasin pilgu merele. Kõigepealt nägin midagi veest välja kerkimas, mis võis olla nagu suur uim. See järel aga tõusis lausa kolmel korral järjest veest välja VAALA SUUR SABA. Tundus nagu ta spetsiaalselt lehvitaks meile. Saba pidi olema hiigelsuur, rääkimata muidugi vaalast endast, kes oli ju rannast üsna kaugel.  Ei oskagi vahemaad mere peal hinnata- võib-olla 300m, võib-olla 500.....Aga ainuüksi saba nägemisest piisas, et hinge tekkis täiesti eriline tunne, selline isemoodi värin. Ja ma polnud kindlasti mitte ainus...
Sellel päeval käis hulk inimesi Kovalamis õnnistatud nägudega ringi. See pidi mu näost ilmselgelt välja paistma, sest üks "Volga" kelner, kes nägi mind promenaadil jalutamas, vaatas mulle korraks otsa ja konstanteeris: ah-haa, sa nägid vaala, jah?"
Tundsin, et India oli teinud mulle järjekordse võimsa kingituse.....
Minu jagatud kogemuse peale rääkis Emil, et kunagi sukeldumas käies oli ta kuulnud vee all vaala häälitsusi- see oli olnud tema jaoks vapustav kogemus...Minu vaala saba nägemise peale oli tema kommentaar : "You are blessed!"
Tema häälest kostis isegi pisikest kadedust, sest hoolimata paljudest Indias veedetud talvedest, ei olnud Emil vaala ega ka mitte tema saba juhtunud nägema...

Just praegu sain järgmise " vapustava"  kogemuse.....naaberlaua tagant tuli üks naisterahvas minu juurde ja viisakalt vabandades küsis ta, et kust ma pärit olen ja et kas ma olen  supermodell..... ma pidin tema meelest vapustavalt hea välja nägema.....olin kergelt väljendudes hämmingus. Vastasin et olen tavaline inimene, kes modellindusega pole kunagi kokku puutunud. Ma poleks sellest sündmusest üldse numbrit teinud, kui ütleja oleks olnud meesterahvas, sest neid valgete naiste meelitajaid on siin küllaga. Aga et naine...
Kaks inimest veel (üks neist mees ja teine naine) on öelnud mulle pärast ašramist tagasitulekut, et olen ilusam kui enne ja et mu nagu särab. Ha-haa-haa, kas tõesti hingamisharjutused juba mõjuvad??:))

PÄIKEST KÕIGILE!

Meenutusi ashramist

Meenusid veel paar ašrami sündmust, millest tahaksin kirjutada.
Ühel õhtul pidi toimuma nn. talentide show. Korraldajaks oli valitud meie toa Lily. Sellest teatati hommikusel satsangil, samal õhtul pidi üritus aset leidma...Lily tegi mulle ettepaneku, et võiksin midagi eesti keeles laulda või siis naiteks luuletust lugeda, kuna talle meeldis mu haal... (huvitav, huvitav...).Laulmisest loobusin kohe- sellega ma vaevalt kedagi lummanud oleks-aga luuletuse peale lubasin mõelda. Olin hetkel (ja vist ka kogu selle kahe nädala jooksul) ainuke eestlane ašramis,  nii et miks ka mitte.....Pingutasin kõigepealt oma aju, et kas mulle meenub mõni luuletus, mis mulle meeldib ja mida ma suudan peast lugeda. Ja siis ta tuli: Marie Underi sonett "Sirelite aegu". Tegin ka ingliskeelse lühikokkuvõtte, et tutvustada paari lausega kuulajatele autorit ja soneti sisu . Lylyga koos vaatasime üle, et grammatiliselt ikka õige oleks.
Hakkama  sain.....oleks muidugi paremini tahtnud, aga väike närv oli ikka sees. See oli mul esimene kord hoida käes mikrofoni ja esineda lligikaudu 200-le inimesele.
Õhtu tõeliseks talendiks oli aga Itaaliast tulnud noormees Juri, kes vahetult enne meie õhtust üritust ašramisse saabus. Ta oli žonglöör- ma ei teagi, kas professionaalne või mitte, aga tal oli kõvasti menu:)). Hiljem rääkis Juri, et ta  astus praktiliselt kohe lavale ilma ettevalmistusajata, nii et see, mida ta tegi, oli puhas improvisatsioon. Ta astus üles kokku kolmel korral ja iga kord tundsin end nagu väike laps tsirkuses- see oli nii vahva, nii lõbus ja põnev, mida ta tegi:)) Lily oli muidugi ka super õnnelik- see kutt oli nagu taevast sadanud kingitus meie üritusele:)

Teine meenutus on seotud samuti ühe itaallasega. Mõned paevad enne minu kahenädalase tsükli lõppu saabus ašramisse lühikest kasvu halli habemega mees, pea üsna kiilas, aga näha oli, et väga heas füüsilises vormis ja väga erksa meelega. Millegi pärast märkasime kohe teineteist. Esimesel võimalusel hakkasime vestlema. Kuulasin põnevusega, et ta oli Shivananda ašramis viibinud 27 aastat tagasi ning et tema õpetajaks oli swami Vishnudevananda isiklikult, kes ongi Shivananda ašrami rajaja. Tollel ajal oli ašram olnud veel imepisike, aga Aldo (nii oli tema nimi) viibis seal kuu aega ja sellest ajast on jooga tema elu osa. Ta ei reetnudki mulle oma vanust, kuigi küsisin:))
Me olime temaga ühel arvamusel, et ašramisse elama jääda  pole mõtet (s.t et meie seda hetkel ei soovi). Eelistame kogeda elu kogu selle värvikuses. Ta rõhutas mulle tungivalt, et ma järgiksin oma sisetunnet ega teeks mitte teha midagi vastu oma tahtmist. Tundus, et see oli ta elu moto, igatahes tundus ta hästi rahulolev ja tasakaalus.
Aldo lahkus ašramist enne mind. Jätsime hüvasti, pakkusin, et võib-olla võiksid teda Roomas  külastada:) Lahkumisel üllatas ta mind siira tänulikkusega selle eest, et saatus meid mõneks tunniks kokku viis. Olin tekitanud temas väga hea tunde....Hmm, olin liigutatud sellisest hinnangust ega saanud päriselt aru, et millega ma siis nüüd hakkama oli saanud...??
Ja mis te arvate, mis täna Kovalamis juhtus? Kõndisin üht oma igapäevast kitsast radapidi rannast pisut eemal, kui nägin, et üks väga Aldo sarnane mees tuleb vastu....Ja see oligi tema!!! Ta oli tunduvalt rohkem üllatunud kui mina ja araütlemata rõõmus:)
Jõime koos õhtul kohvi ja sõime kooki. No mis sa kostad selle peale : India andis meile veel ühe võimaluse nautida teineteise seltskonda, et seejärel taas hüvasti jätta, sest homme varahommikul lendab ta Sri Lankale.
Muide, olen siin kohanud juba nelja ašramikaaslast:) Nii et paljud on otsustanud pärast suurt pingutust pisut lõõgastuda.

Üks huvitav fakt selgus täna veel....Orchide majas elab juba mõnda aega eesti tüdruk, kes töötab Tenerifel massöörina ja kes tuli siia Ayurveda tarkusi koguma. Kuna ta sõbranna lahkus Kovalamist, siis hakkasime alles nüüd temaga rohkem suhtlema. Jutu käigus, et ka tema on kunagi Haapsalus elanud ja mis veel põnevam- tema isale kuulus eelnevalt seesama hoone, kus nüüd tegutseb "Hermannuse Maja"(firma, kus ma olen töötanud juba üle 10 aasta).
Elu on täis kummalisi seoseid................

Ashramist valjas:)

Täna parast hommikust satsangi ja teejoomist, kus olin mõnele "võitluskaaslasele" hüvasti öelnud, läksin oma "tuppa", kuhu olime juba paris mitmeks päevaks jäänud ainult neljakesi. Peale minu pesitsesid seal veel kaks sümpaatset minust vanemat naist- üks neist Kanadast ja teine Londonist - ning veel üks armas tagasihoidlik neiu Jaapanist. Tegin üksinda (teistel algas 2-tunnine asanaklass) omas rütmis harjutusi ja tundsin end väga hästi. Seejärel pakkisin asjad, et lahkuda.
Kerge heldimuse, kuid ilma kahetsuseta sammusin väravast välja.

Teekond tagasi kulges nagu valatult, hoolimata sellest, et ma ei olnud mitte mingisuguseid bussiaegu uurinud. Ašrami lähedalt leidsin rikša, millega sain Neyyari bussijaama, seal seisis buss, mis 5 minutit hiljem startis Trivandrumi suunas. Trivandrumis otsisin söögikoha, kus pisut mahla juua ja midagi näksida. Nautisin vabadust ja hellitasin end ühe jäätisekokteiliga. Seejarel astusin välja, kohe tuli rikša, mis sõidutas mind vajalikku East Worthi bussipeatusesse, kus oli mugav Kovalami buss juba ootamas.
Paar päeva varem oli Anu mulle helistanud ja küsinud mu plaanide kohta. Oli rõõm kuulda, et mul aveneb jällegi võimalus mõneks ööd Orchide majas veeta.
Buss sõitis päris kiiresti Trivandrumist Kovalami. Mulle juba tuttav Vasanta oli parasjagu Orchide majas koristamas. Nii sain kenasti tuppa ja oma seljakotist vabaks. Nautisin ilusat dušširuumi ja pesin mõned riided. Seejärel tegin oma ninale loputusprotseduuri. Ostsin nimelt ašramist spetsiaalse anuma, mis näeb välja nagu miniatuurne ilma sangata kastekann. Sinna pannakse soolane vesi, seejärel kallutad oma pea küljele ja valad ühest ninasõõrmest vee sisse niimoodi, et see hakkab teisest ninasõõrmest valja voolma. Ellujäämiseks tuleb samal ajal suu kaudu hingata:-). Sama kordub teise ninasõõrmega. See tegevus pidi olema väga kasulik- eriti siis, kui on mingi hingamisteede probleem või kui oled kusagil väga tolmuses kohas viibinud. Parast bussisõitu aknaklaasideta bussis Neyyarist Trivandrumisse tundsin end piisavalt tolmusena.....

Nii hea tunne on Kovalamis tagasi olla- justnagu sõjaväest oleks koju pääsenud:))
Sain alles eile aru, et olen ašramis kõvasti ülepingutanud. Sealolek kaotab minu meelest mõtte, kui käid ringi nagu zombi, ei jaksa teisele korruselegi ronida ning tahad ainult magada. Olen ju lollilt kohusetundlik ka- kui öeldakse, et programm on kohustuslik, siis nii ma seda võtangi. ("See ei ole siin mingi holiday camp, siin tehakse tööd, kui te tunnete, et teile ei sobi, siis te ei pea siin olema", kõlas lausejupp  direktori sõnavõtust). Samas paljud võtsid vabalt- ehk talitasid oma sisetunde järgi.
Teoorias rääkisid õpetajad, et jooga (õigemini asanad) ei ole võistlus, et ükski asend ei tohi põhjustada valu või ebamugavust, et iga inimene on erinev jne. jne. ...Tegelikult pingutasime seal enamus nii, et higi voolas ojadena....
Aga praegu tahaks juba harjutusi teha- ise, omaette ja mõnuga. Kas tõesti peaks mõne päeva jaoks endale joogamati ostma....?

Enam ei ole palju aega jäänud.... Kolm kuud, mis algul tundusid hirmutavalt pikad, on olematuks kahanenud...
Ašramis jõudsin äratundmiseni, et olen kuumusest küllastunud ja märtsikuine Eesti tundus ahvatlev.
Enne tuleb aga mitmeid kurbi lahkumishetki üle elada, et siis kogeda suurt taaskohtumisrõõmu vanade heade sõprade ja tuttavatega...

Ashrami paevakava

5.20 äratus
6.00 meditatsioon, Satsang: seda võiks nimetada ka jumalateenistuseks. Laulame koos, siis räägitakse midagi tarka ja õpetlikku, lõpuks rituaal. Kokku kestab see üritus 1,5 tundi.
7.30 piimatee
8.00 hommikune asana klass, kestab ligi kaks tundi
10.00 hommiku- ja lõunasöök üheskoos
12.30 võimalus saada individuaalset juhendamist
14.00 teoreetiline loeng
15.30 ingveritee, mingi puuvili voi küpsis
16.00 õhtune asanaklass, umbes kaks tundi
18.00 õhtusook
20.00 meditatsioon, satsang
22.00 ruttu magama, sest väsimus on suur.....

Nagu näha, on aeg tihedalt sisustatud. Lisaks sellele teeme siin enamus karmajoogat. See tähendab vabatahtlikku tööd teiste hüvanguks.
Mõtlesin, et mul on tõesti ükskõik, mida teen...ja mis te arvate, mis töö ma sain.....Siin on nimelt selline väike baar, mis on avatud peale hommiku-ja õhtusööki. Seal on võimalus tellida värsket mahla, puuviljasalatit, teed, pähkleid jne. Käin igal õhtul oma karmajoogat tegemas - umbes 1tund. Ei midagi kontimurdvat. Lisaks sellele aitan aegajalt ka hommikusööki serveerida.
Üks naine rääkis just, et ta võiks kõike teha, ainult tualettruume ei tahaks eriti koristada.....ja mis juhtus: just selle töö ta endale sai:)) Mees oli talle juba varem öelnud, et võtku parem kohe kummikindad kaasa:))

Täna on minu seitsmes päev ašramis. Alles tänahommikuses klassis tundsin endas pisut rohkem energiat ja jõudu. Paar asanat õnnestusid paremini. Lisaks sellele hakkas seedimine lõpuks normaalselt tööle. Võib-olla selleparast, et kahel viimasel paeval oleme hästi palju hingamisharjutusi teinud.

Ootan põnevusega, kuidas mõjuvad järgmised seitse päeva.


Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud- laupäeval sain direktorilt eriloa kella 4-ks ajutiseks lahkumiseks, kuna yks Kovalami kelner kutsus mind umbes kaks nädalat tagasi oma venna pulma. Arvasin, et ta on selle ammu unustanud.... Siin on üldiselt mobiiltelefoniga rääkimine keelatud, samas võib kasutada telefoniga wi-fi-t. Seetõttu on mu mobiil hääletul režiimil kkagi sisselülitatud.
Reedel täpselt sellel momendil, kui juhtusin oma telefoni kätte võtma, nägin, et helistab seesama kelner. Ta küsis, et kas ma ikka tulen. Pidu toimus mitte väga kaugel siit, nii et läksingi ja nägin ära, kuidas Keralas pulmapidu toimub. Tegin fotosid ja suhtlesin noorema generatsiooniga. Kella kaheksaks olin tagasi.