Eile hommikul pakkisin oma asjad, ühtlasi jätsin osa neist maha.....kaasaarvatud joogamati.....Kotid olid lihtsalt kohutavalt rasked. Üks suur kott seljas, teine ratastega järgi veeremas- nii lahkusin Kovalamist ja pisarad tahtsid vägisi silma tulla....
Eelmisel õhtul üritasin kõigile oma headele tuttavatele head aega öelda. Kõik muidugi küsisid, et kas ma tulen järgmisel aastal tagasi.... Nüüd ongi uus probleem- tuttavad on laiali üle kogu maailma ja tahaks kõiki neid külastada:) Sebastian, kellega ašramis tutvusin, arvas näiteks, et Uruguai on see riik, mida peaksin kindlasti külastama:)
Trivandrumist sõitsin rongiga Ford Kochini 5 tundi...See oli paras piin, sest akendest puhuv tuul ei jahutanud mitte üks raas. Pudelis olev vesi oli täiesti soe- oletatavasti oli temperatuur päris mitu kraadi üle +30c. Sellel rongisõidul hakkasin küll Eesti kliimat taga igatsema...
Tegin peatuse Kochis ainuüksi selle pärast, et taaskohtuda Wilsoni perega (head tuttavad eelmisest reisist aasta tagasi) Päev varem olin Wilsonile helistanud ja tuba küsinud. Ta oli rõõmsalt üllatanud, et olen ikka veel Indias- olin talle meili saatnud juba detsembris. Ta naeris ja küsis, et kas olen vahepeal abiellunud...
Jõudsin kenasti kohale. Mind ei üllatanud, et Wilsonil oli parasjagu pärastlõunane uneaeg- pere elustiil paistab endine olevat:) Nende armas tütar Krittikha oli just eelmisel päeval (ehk siis Eesti Vabariigi aastapäeval) 3-aastaseks saanud. Huvitav on see, et nii Wilsoni kui tema naise välimus on kuidagi muutunud. Kui Niidhu mulle ukse peale vastu tuli, siis mõtlesin, et kas see ikka on tema....Aga muidu on nad ikka endiselt rõõmsameelsed, avatud ning tundsid huvi minu seekordsete reisikogemuste vastu.
Kahju, et pean juba tunni pärast end taas raudteejaama sättima. See rong, millega Goa poole kulgema hakkan, sõidab ainult pühapäeviti. Eile õhtul selgus lõpuks, et mu e-pilet on kinnitatud ehk siis ma ei ole enam ootejärjekorras. Seekord seisab ees ligi 12-tunnine sõit... Õnneks vist siiski paremates tingimustes- paberite järgi peaks konditsioneer olema....loodan, et mitte liiga külm.
Pean nüüd juba kiirustama!
.
PÄIKEST TEILE!
Eelmisel õhtul üritasin kõigile oma headele tuttavatele head aega öelda. Kõik muidugi küsisid, et kas ma tulen järgmisel aastal tagasi.... Nüüd ongi uus probleem- tuttavad on laiali üle kogu maailma ja tahaks kõiki neid külastada:) Sebastian, kellega ašramis tutvusin, arvas näiteks, et Uruguai on see riik, mida peaksin kindlasti külastama:)
Trivandrumist sõitsin rongiga Ford Kochini 5 tundi...See oli paras piin, sest akendest puhuv tuul ei jahutanud mitte üks raas. Pudelis olev vesi oli täiesti soe- oletatavasti oli temperatuur päris mitu kraadi üle +30c. Sellel rongisõidul hakkasin küll Eesti kliimat taga igatsema...
Tegin peatuse Kochis ainuüksi selle pärast, et taaskohtuda Wilsoni perega (head tuttavad eelmisest reisist aasta tagasi) Päev varem olin Wilsonile helistanud ja tuba küsinud. Ta oli rõõmsalt üllatanud, et olen ikka veel Indias- olin talle meili saatnud juba detsembris. Ta naeris ja küsis, et kas olen vahepeal abiellunud...
Jõudsin kenasti kohale. Mind ei üllatanud, et Wilsonil oli parasjagu pärastlõunane uneaeg- pere elustiil paistab endine olevat:) Nende armas tütar Krittikha oli just eelmisel päeval (ehk siis Eesti Vabariigi aastapäeval) 3-aastaseks saanud. Huvitav on see, et nii Wilsoni kui tema naise välimus on kuidagi muutunud. Kui Niidhu mulle ukse peale vastu tuli, siis mõtlesin, et kas see ikka on tema....Aga muidu on nad ikka endiselt rõõmsameelsed, avatud ning tundsid huvi minu seekordsete reisikogemuste vastu.
Kahju, et pean juba tunni pärast end taas raudteejaama sättima. See rong, millega Goa poole kulgema hakkan, sõidab ainult pühapäeviti. Eile õhtul selgus lõpuks, et mu e-pilet on kinnitatud ehk siis ma ei ole enam ootejärjekorras. Seekord seisab ees ligi 12-tunnine sõit... Õnneks vist siiski paremates tingimustes- paberite järgi peaks konditsioneer olema....loodan, et mitte liiga külm.
Pean nüüd juba kiirustama!
.
PÄIKEST TEILE!
No comments:
Post a Comment