Lahkumine Ford Kochist toimus kergelt väljendudes seiklusrohkelt....
Kui olin saabunud rongiga Ernakulami (see on põhimõtteliselt sama linn, mis Kochi, aga ta asub teisel poolsaarel), siis olin olnud enda meelest väga nutikas- nimelt olin jätnud ühe kohvri raudteejaama hoiule, et mitte seda mõttetult edasi-tagasi tarida.
Hommikul ei tahtnud kuidagi Wilsoni pere juurest lahkuda, pärast oma eelmist postitust jäime lobisema, Niidhu pakkus teed ja juttu jätkus kauemaks....Marju kindlasti mõistab mind, kui kirjutan, et Wilsoniga on tore vestelda. Tal on iga asja kohta oma teravmeelne ja humoorikas arvamus. Ja talle meeldib nõu anda:) Laias plaanis tundub, et teda tasub kuulda võtta....Lõpuks lausus Wilson: "Nii, nüüd sa pead otsustama, kas jääd siia magama või lähed raudteejaama". Oli viimane aeg lahkuda!
Otsustasin tagasi liikuda samamoodi nagu olin saabunud ehk siis praamiga otse üle vee ja teiselt kaldalt rikšaga raudteejaama. Paraku..... lahkus praam minu silme all sadamast:-(
Vaatasin kella ja taipasin, et kui järgmist ootama jään, siis võin rongist väga lihtsalt maha jääda. Seega võtsin rikša, et maad mööda raudteejaama jõuda. (kusjuures praamipilet oleks maksnud 2,5 ruupiat, tuk-tuki mehele maksin 300....)
Tuju oli juba pisut rikutud ja siis kõige krooniks küsis rikšajuht, et kumba raudteejaama mul vaja sõita...??? Mul polnud aimugi, et Ernakulamis on kaks raudteejaama....ning mul polnud aimugi, kumba neist ma jätsin oma kohvri.....Valisin heale õnnele lootes selle, kust pidi väljuma rong Goasse. Sõit võttis üsna kaua aega, lõpuks jõudsime jaama. Tuvastasin üsna kiirelt, et see pole sama koht, kuhu olin jätnud kohvri.....Kurat ja kõik need muud taolised sõnad!! Mida ma teen???
Rikša mees pakkus võimalust, et saata kuidagi teise rongiga mu kohver järele, aga see tundus väga kahtlane....Seejärel toimus kiire suhtlus naabruses seisva taksojuhiga, kes arvas, et jõuab minuga teises jaamas ära käia- mamma mia, rongi väljumiseni oli jäänud ainult 25 minutit!!! See oli päris kohutav lugu....Taksojuht kihutas nagu hull, väites, et tore, pühapäeviti on hõredam liiklus. Ma pole küll märganud, et Indias oleks mõnelgi nädalapäeval hõredam liiklus, eriti veel seekord!
Sain kohvri kätte, tagasisõidu ajal maksin taksojuhile 500 ruupiat ja polnud aega juurelda, kas see hind on normaalne või mitte. Palusin, et ta aitaks mu rongi peale. Siis me jooksime nagu pöörased- tema kohvriga ees, mina oma raske seljakotiga tagantjärele.
Kogu selle tormamise käigus vasardas mu peas ainus lausejupp: "See ei ole võimalik, see ei ole lihtsalt võimalik, et ma rongist maha jään!" Tekkis tunne nagu filmis, kus kriitilises olukorras hakkavad kaadrid aeg-luubis liikuma.
Minu suureks õnneks väljus rong esimeselt platvormilt....Ma JÕUDSIN RONGILE higist leemendades ja meeletult hingeldades.......
Mu lähedased, kes teavad mu harjumust igale poole viimasel minutil tormata, tõenäoliselt ei imesta selle loo üle...Haa, kuidas see oligi, et "omad vitsad peksavad"...
Wilsoni ja tema pere külastamine läks mulle kokkuvõttes üsna kalliks maksma:) Ei tea, kas see juhtus selle pärast, et ma mitte kuidagi ei tahtnud sealt lahkuda.....?
Ühe india mehe kaasabil õnnestus lõpuks ka mulle ettenähtud vagun ja õige istekoht üles leida...
Parast maharahunemist hakkasin oma naabritega suhtlema (kaks kutti) Ma ei mäleta enam, kes mida esimesena küsis, aga rääkisime elust- olust üleüldiselt ja nad teadsid isegi Eestit. Nende teekond oli võrreldes minu omaga lühike- umbes kolm tundi.
Minul aga tekkis suur küsimus- kuidas peaksin aru saama, millal rongi pealt maha kobida.... Valgel ajal õnnestub peatuste nimesid silmta, aga pimedas....?? Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem :-) Minu uuel naabril oli paber, kus olid kirjas kõik peatused ja sinna saabumiste ajad. Minu peatusesse pidi rong saabuma öösel 1:20. Panin endale äratuse kella 1:05-ks ja heitsin südamerahuga magama. Ei saanudki aru, kas telefon helises või mitte. Igatahes kell 1:00 ärkasin ise ja lohistasin oma pagasi igaks juhuks uste juurde. Rong peatus umbes1:30 ja mul õnnestus isegi peatuse nime silmata- see oli õige koht.
Edasi järgnes umbes sama lugu, mis aasta aega tagasi Delhis. S.t. öösel ei ole tore majutust otsida. Hinnad, mida küsiti, olid tunduvalt kõrgemad, kui olin eeldanud. Kus on odav Goa, millest mulle räägiti Keralas??? Valisin siiski 700 Rp-ga teisena pakutava koha, et lihtsalt öö mööda saata. Tuba ei olnud üldse parem, kui see, mille eest Kovalamis 300 olin maksnud. Hea küll- sea oli soe vesi...aga muidu oli kõik väga amortiseerunud. Järgmisel hommikul tõusin juba kell seitse, et aru saada, kuhu mind siis öösel toodi. Rand oli küll lahedal, aga valgeid inimesi nagin ainult mõnda üksikut.....Jalutasin ringi, küsisin majutuse hindasid. Lõpuks võttis keegi mind mopeedi peale ja lubas ilusat ja vaikset tuba näidata. See oli kodumajutus, mis paistis tõesti rahuliku koha peal olevat.... Hind õnnestus 500 peale kaubelda. Tuba on küll väga väike, aga muidu pole viga. Esimese päeva saatsin mööda hotellist tellitud bussireisiga, et midagigi siin näha. Tundsin end üsna masendununa. Mõistsin, et see rand, kus ma olen (Colva beach) ei ole kindlasti see, kuhu ma igatseksin puhkama tulla. Selleks, et kuskile mujale minna, tulnuks jällegi hakata sõitma, otsima ja maksma.....õhtuks olin surmväsinud...
Helistasin oma armsale šokolaadipoisile ja nutsin natuke telefoni otsas....Mõtlesin, et mida Marju mulle praegu soovitaks....Võib-olla seda, et prooviksin midagigi positiivset oma päevast leida....Noh, midagi ikka leidsin ka....Väga positiivne oli aga see, et ma magasin üle hulga aja normaalselt. Ärkasin enne kella kuute hommikul ja kuulatasin: vaikus, täielik vaikus....pole võimalik......seejärel hakkasidki mõned linnud häälitsema ning naabri koer ulgus pisut, aga ma jäin uuesti magama ning ärkasin alles pärast poolt üheksat.
Arvan, et elan moslemite juures. Said tundub vägagi moslemi nimena. Esimesel hommikul ei jätnud ta mulle sümpaatset muljet....Üldse tundub, et siin kliente ei usaldata. Raha küsitakse ette ja eelmises hotellis küsiti isegi 200 Rp deposiiti. Hommikul läks kutt kontrollima, et kas ikka kõik linad ja rätikud on toas alles.....Appikene, ei Kovalamis ega ka Varkalas ma sellist käitumist ei kohanud.
Teisel hommikul, kui olin ennast välja maganud, tundus kogu maailm parem. Said tuli ja küsis väga viisakalt, kuidas ma end tunnen ja et kas kõik on hästi. Vastasin, et olen väga rahul selle rahuliku ümbrusega.
Täna kohtasin kedagi, kellel oli palju vaba aega nagu minulgi. Ta sõidutas mu mopeediga Palolami randa, mis on siit umbes 25 km kaugusel. See oli mõnus reis ja rand oli väga ilus. Olen rõõmus, et ma selle ara nägin.
Kui olin saabunud rongiga Ernakulami (see on põhimõtteliselt sama linn, mis Kochi, aga ta asub teisel poolsaarel), siis olin olnud enda meelest väga nutikas- nimelt olin jätnud ühe kohvri raudteejaama hoiule, et mitte seda mõttetult edasi-tagasi tarida.
Hommikul ei tahtnud kuidagi Wilsoni pere juurest lahkuda, pärast oma eelmist postitust jäime lobisema, Niidhu pakkus teed ja juttu jätkus kauemaks....Marju kindlasti mõistab mind, kui kirjutan, et Wilsoniga on tore vestelda. Tal on iga asja kohta oma teravmeelne ja humoorikas arvamus. Ja talle meeldib nõu anda:) Laias plaanis tundub, et teda tasub kuulda võtta....Lõpuks lausus Wilson: "Nii, nüüd sa pead otsustama, kas jääd siia magama või lähed raudteejaama". Oli viimane aeg lahkuda!
Otsustasin tagasi liikuda samamoodi nagu olin saabunud ehk siis praamiga otse üle vee ja teiselt kaldalt rikšaga raudteejaama. Paraku..... lahkus praam minu silme all sadamast:-(
Vaatasin kella ja taipasin, et kui järgmist ootama jään, siis võin rongist väga lihtsalt maha jääda. Seega võtsin rikša, et maad mööda raudteejaama jõuda. (kusjuures praamipilet oleks maksnud 2,5 ruupiat, tuk-tuki mehele maksin 300....)
Tuju oli juba pisut rikutud ja siis kõige krooniks küsis rikšajuht, et kumba raudteejaama mul vaja sõita...??? Mul polnud aimugi, et Ernakulamis on kaks raudteejaama....ning mul polnud aimugi, kumba neist ma jätsin oma kohvri.....Valisin heale õnnele lootes selle, kust pidi väljuma rong Goasse. Sõit võttis üsna kaua aega, lõpuks jõudsime jaama. Tuvastasin üsna kiirelt, et see pole sama koht, kuhu olin jätnud kohvri.....Kurat ja kõik need muud taolised sõnad!! Mida ma teen???
Rikša mees pakkus võimalust, et saata kuidagi teise rongiga mu kohver järele, aga see tundus väga kahtlane....Seejärel toimus kiire suhtlus naabruses seisva taksojuhiga, kes arvas, et jõuab minuga teises jaamas ära käia- mamma mia, rongi väljumiseni oli jäänud ainult 25 minutit!!! See oli päris kohutav lugu....Taksojuht kihutas nagu hull, väites, et tore, pühapäeviti on hõredam liiklus. Ma pole küll märganud, et Indias oleks mõnelgi nädalapäeval hõredam liiklus, eriti veel seekord!
Sain kohvri kätte, tagasisõidu ajal maksin taksojuhile 500 ruupiat ja polnud aega juurelda, kas see hind on normaalne või mitte. Palusin, et ta aitaks mu rongi peale. Siis me jooksime nagu pöörased- tema kohvriga ees, mina oma raske seljakotiga tagantjärele.
Kogu selle tormamise käigus vasardas mu peas ainus lausejupp: "See ei ole võimalik, see ei ole lihtsalt võimalik, et ma rongist maha jään!" Tekkis tunne nagu filmis, kus kriitilises olukorras hakkavad kaadrid aeg-luubis liikuma.
Minu suureks õnneks väljus rong esimeselt platvormilt....Ma JÕUDSIN RONGILE higist leemendades ja meeletult hingeldades.......
Mu lähedased, kes teavad mu harjumust igale poole viimasel minutil tormata, tõenäoliselt ei imesta selle loo üle...Haa, kuidas see oligi, et "omad vitsad peksavad"...
Wilsoni ja tema pere külastamine läks mulle kokkuvõttes üsna kalliks maksma:) Ei tea, kas see juhtus selle pärast, et ma mitte kuidagi ei tahtnud sealt lahkuda.....?
Ühe india mehe kaasabil õnnestus lõpuks ka mulle ettenähtud vagun ja õige istekoht üles leida...
Parast maharahunemist hakkasin oma naabritega suhtlema (kaks kutti) Ma ei mäleta enam, kes mida esimesena küsis, aga rääkisime elust- olust üleüldiselt ja nad teadsid isegi Eestit. Nende teekond oli võrreldes minu omaga lühike- umbes kolm tundi.
Minul aga tekkis suur küsimus- kuidas peaksin aru saama, millal rongi pealt maha kobida.... Valgel ajal õnnestub peatuste nimesid silmta, aga pimedas....?? Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem :-) Minu uuel naabril oli paber, kus olid kirjas kõik peatused ja sinna saabumiste ajad. Minu peatusesse pidi rong saabuma öösel 1:20. Panin endale äratuse kella 1:05-ks ja heitsin südamerahuga magama. Ei saanudki aru, kas telefon helises või mitte. Igatahes kell 1:00 ärkasin ise ja lohistasin oma pagasi igaks juhuks uste juurde. Rong peatus umbes1:30 ja mul õnnestus isegi peatuse nime silmata- see oli õige koht.
Edasi järgnes umbes sama lugu, mis aasta aega tagasi Delhis. S.t. öösel ei ole tore majutust otsida. Hinnad, mida küsiti, olid tunduvalt kõrgemad, kui olin eeldanud. Kus on odav Goa, millest mulle räägiti Keralas??? Valisin siiski 700 Rp-ga teisena pakutava koha, et lihtsalt öö mööda saata. Tuba ei olnud üldse parem, kui see, mille eest Kovalamis 300 olin maksnud. Hea küll- sea oli soe vesi...aga muidu oli kõik väga amortiseerunud. Järgmisel hommikul tõusin juba kell seitse, et aru saada, kuhu mind siis öösel toodi. Rand oli küll lahedal, aga valgeid inimesi nagin ainult mõnda üksikut.....Jalutasin ringi, küsisin majutuse hindasid. Lõpuks võttis keegi mind mopeedi peale ja lubas ilusat ja vaikset tuba näidata. See oli kodumajutus, mis paistis tõesti rahuliku koha peal olevat.... Hind õnnestus 500 peale kaubelda. Tuba on küll väga väike, aga muidu pole viga. Esimese päeva saatsin mööda hotellist tellitud bussireisiga, et midagigi siin näha. Tundsin end üsna masendununa. Mõistsin, et see rand, kus ma olen (Colva beach) ei ole kindlasti see, kuhu ma igatseksin puhkama tulla. Selleks, et kuskile mujale minna, tulnuks jällegi hakata sõitma, otsima ja maksma.....õhtuks olin surmväsinud...
Helistasin oma armsale šokolaadipoisile ja nutsin natuke telefoni otsas....Mõtlesin, et mida Marju mulle praegu soovitaks....Võib-olla seda, et prooviksin midagigi positiivset oma päevast leida....Noh, midagi ikka leidsin ka....Väga positiivne oli aga see, et ma magasin üle hulga aja normaalselt. Ärkasin enne kella kuute hommikul ja kuulatasin: vaikus, täielik vaikus....pole võimalik......seejärel hakkasidki mõned linnud häälitsema ning naabri koer ulgus pisut, aga ma jäin uuesti magama ning ärkasin alles pärast poolt üheksat.
Arvan, et elan moslemite juures. Said tundub vägagi moslemi nimena. Esimesel hommikul ei jätnud ta mulle sümpaatset muljet....Üldse tundub, et siin kliente ei usaldata. Raha küsitakse ette ja eelmises hotellis küsiti isegi 200 Rp deposiiti. Hommikul läks kutt kontrollima, et kas ikka kõik linad ja rätikud on toas alles.....Appikene, ei Kovalamis ega ka Varkalas ma sellist käitumist ei kohanud.
Teisel hommikul, kui olin ennast välja maganud, tundus kogu maailm parem. Said tuli ja küsis väga viisakalt, kuidas ma end tunnen ja et kas kõik on hästi. Vastasin, et olen väga rahul selle rahuliku ümbrusega.
Täna kohtasin kedagi, kellel oli palju vaba aega nagu minulgi. Ta sõidutas mu mopeediga Palolami randa, mis on siit umbes 25 km kaugusel. See oli mõnus reis ja rand oli väga ilus. Olen rõõmus, et ma selle ara nägin.
No comments:
Post a Comment