Bodhi Zendo. Tagasiteel.

18.veebruar

Sain oma jaheduse, mida ma igatsesin.....

Pagan küll, miks ma jäin uskuma Emili, et midagi erilist pole kaasa vaja võtta:(

Asume Kodaikanali lähedal, rohkem kui kahe tuhande meetri kõrgusel merepinnast. Tundub, et sooja on alla +20c. Igatahes mu jalad on täiesti külmad ja sokke ma kaasa ei võtnud:( Õnneks andis Anu mulle ühe dressipluusi moodi asja, samuti ühe õhukese kerge teki, mida saan meditatsiooni ajal ümber võtta.

Mul veab- saan privaatse toa, voodis on paks soe tekk:) Emil peab tuba jagama mõningate teiste inimestega.

Infot minu asukoha kohta võite leida aadressilt www.bodhizendo.org

19.veebruar

Kui Šokolaadipoiss kuulis, mis põhjusel ma Madurai suunas sõidan, kommenteeris ta, et ainult hullud inimesed vajavad mediteerimist:) Või siis näiteks pärast seda, kui ta on liiga palju joonud ja suitsetanud, vajab ta tasakaalustamiseks meditatsiooni.....:) Pärast siinveedetud esimest õhtut ja järgmist päeva on mul tunne, et mingil määral võib tal isegi õigus olla....Vist tuleb lõpetada ašramite ja muude taoliste kohtade külastamine vaimse arengu eesmärgil. Ma ei suuda siin toimuvat tõsiselt võtta. See lõputu kummardamine ja koogutamine on mulle väga võõras. Aga eks see on minu viga, et ma ronisin ilma eelteadmisteta sellisesse kohta....

Ma ei saa midagi parata, mind ajab kohutavalt naerma, kuidas inimesed käivad kalanägudega ringi, pilgud langetatud ja käed kõhu peal või rinna kohal koos. Kujutan ette, et pärast suurt psüühilist traumat oleks siin igati sobiv viibida. Täielik vaimuhaigla tunne, eriti kui vaatan, kuidas inimesed hommikuti vaikides SEVA-t teevad.

Emilil on siin tutvused, seetõttu palus ta meile võimaluse korral anda vabatahtlikuks tööks (SEVA)tualettruumide koristamise. Tema meelest on see kõige parem töö, kuna võtab kõige vähem aega võrreldes igasuguste aia- ja köögitöödega. Tal on õigus- kõik on siin väga puhas, inimesed koristavad ise enda järelt- lihtne on oma töö ära teha ja siis pisut rohkem vaba aega omada. Peaaegu hakkan koristades mingit lauluviisi ümisema, siis meenub, et vaikuses peab olema. Ei mingit laulmist ega lõbutsemist....

20.veebruar

Esimesel õhtul esimesel zazenil olin päris lähedal meditatiivsele seisundile. Kahjuks saab just siis 25 minutit täis ja tehakse paus. Sellel hetkel tundub, et 25 minuti kaupa mediteerida on minu jaoks teostatav. Aga järgmistel päevadel ei õnnestu enam kuidagi. Parem jalg sureb iga kord totaalselt ära või siis tuleb uni peale. Mõtlen hirmuga, et võin ühel hetkel siia põrandale kummuli prantsatada.....Eelmisel aastal oli ühe ameeriklannaga sedasi juhtunud :)) Ma ei suuda selle mõtte juures tõsiseks jääda, kuigi Emil väidab, et tookord ei olnud mitte keegi naerma hakanud:))

Emilil on täna seljas erkoranži värvi ürp- ta meenutab mulle vangi mõnest ameerika märulifilmist:) Aeg-ajalt teeb ta mulle nägusid ja pilgutab silma. Püüan mitte naerma hakata ja tõsise näo ette manada. Tundub, et ka tema ei suuda toimuvat tõsiselt võtta...

Hästi paljud inimesed on köhima hakanud. Huvitav, kas see on kuidagi seotud sellega, et nad ei saa end väljendada....??? Eks jahe on ka muidugi.... Pärast 25 minutit meditatsiooni tehakse kõik aknad ja uksed neljast küljest lahti, nii et tuul vihiseb igast suunast läbi ruumi...Mu jalad on pidevalt külmad....aga pole midagi, ma saan sellega hakkama.

Leian ühelt stendilt ilmavaatluse tulemused. Selgub, et siin valitseb aastaringselt Eesti jaheda suve kliima. Päevased temperatuurid jäävad vahemikku +16.....+20, öised +7....+12c. Aprill, mai ja juuni on pisut soojemad võrreldes ülejäänud aastaga. Huvitaval kombel kasvavad ka siin banaanipuud. Neile vist piisab sellest, et miinuskraade pole. Täna on näiteks väljas +19. Pärast keskpäeva jõuan mõned riided ära pesta ja päikse kätte kuivama viia. Paari tunni pärast müristab ja sajab vihma nii mis kole. Pesu kuivatamisega on igatahes raskusi...Hiljem selgub, et keegi hea inimene on õuest pesud ära korjanud ja varju alla nööridele sättinud....Aitäh talle!

Maitsvat taimetoitu, lisaks ka munad, pakutakse meile kolm korda päevas. Siin on oma köögiviljaaed. Võib-olla saan elus esimest korda mürgitamata banaane süüa, sest näha on, et banaanide sees on justkui ussikäigud....Usse näha pole, nii et söön ära ja maitsel pole viga midagi:)

Meie äratus on hommikuti kell 4:55. Esimene zazen algab 5:30, kui õues on täielik vaikus ja pimedus. Siis ühel hetkel kuulen, kuidas linnud nagu kokkulepitult laulma hakkavad- pimedus taandub.

Võimas loodus on siin – selles pole kahtlustki. Mäekülgedel kasvavad meeletult kõrged puud. Õhtupimeduses on hästi näha, kuidas mägede kohal pilvedes välku lööb. Öösel sajab vihma.

Praegu meenub mulle, et ma ei kirjutanud sellest, kuidas me Emiliga teel Maduraist siia keskusesse vihma kätte jäime. Me ei olnud siis veel mägede vahel, kui vihm meid ootamatult tabas. Emil pööras tee ääres asuvate hoonete poole, mis osutusid viljakuivatiks. Üks naisterahvas tuli ja hakkas kohe organiseerima, kuhu ratas panna, kuidas meie asjad kinni katta ning juhatas meid siis kuivatisse viljakottide vahele istuma. Töölised pidasid just lõunat. Nad olid valmis ka meile toitu pakkuma, aga me olime tõesti just söönud. Ja tegelikult poleks tahtnud nende sööki ära süüa. Näha oli, et igal ühel oli oma topsikutega toit kaasa võetud.

Näppisin kotis olevaid viljateri ja üritasin aru saada, millega tegu. Mu naabruses istunud naine võttis seepeale mõned terad ja hõõrus neid pihkude vahel- ja üllatus, üllatus- nähtavale tulid valged riisiterad.....

Kui vihm üle jäi ning tänades teekonda jätkasime, kommenteeris Emil: "Need inimesed ei reisi mitte kunagi, neil pole passigi, iga päev ikka sama toit, mitte kunagi vahelduseks jäätist ega hamburgerit..... " Nii et oleme õnnelikud kõikide meile antud võimaluste üle....

21.veebruar

Ärkan hommikul viis minutit enne äratust selle peale, et kuulen selgelt, kuidas keegi vanem naisterahvas hüüab unes mu nime. Paistab, et kehakell on juba tööle hakanud.

Pärast hommikusi koristustöid ja kohvijoomist kutsub Emil mu kõrvale ja teatab, et ta ei suuda siin enam olla. Vau......või sedasi on lood....Nii paljud asjad olevat teisiti kui eelmisel aastal: teistsugune energia, imelikud inimesed, kes teevad talle pidevalt märkusi (mitte sõnades, aga kehakeeles). Küsin, et kas ta tahab lahkuda. Ta vastab jaatavalt.....Mina oleks kindlasti suuteline olema pühapäeva hommikuni, aga ma ei tea, kas see on vajalik. Tõenäoliselt segan ma teisi oma mittepühendunud siinviibimisega. Igal juhul otsustan koos temaga lahkuda.

Manager püüab küll Emiliga rääkida ja teda ümber veenda, aga ta ei muuda oma meelt.

Pakime oma asjad ja alustame tagasisõitu Madurai suunas. Teeme peatuse makaakide juures ja söödame neid banaanidega. Tunneme rõõmu, et oleme taas vabad:)) Laulame koos täiest kõrist: "We are the champions, we are the champions..."

Otsustame, et Madurais vaatame lähemalt Meenakshi templit ning jääme ööseks samasse hotelli, kus eelnevalt juba olime.

Taas hotellituppa jõudes näen end kogemata peeglist ja röögatan: "Ooou my goood!!!" Näen välja nagu kõige ehtsam Tahmanägu: juuksed pulstunud, nägu tahmane...Pesema, ruttu pesema....

Meenakshi tempel on tõesti võimas. Näeme templielevanti, kes võtab oma londiga sinult kümme ruupiat ja seejärel nii öelda õnnistab sind, pannes oma londi sulle korraks pähe. Enamus inimestest tahavad elevandile raha anda, mina kaasaarvatud. Sellel 15 – aastasel emasel elevandil on ainult üks kett ümber esijalgade, nii et ta liigutab end üsna vabalt. Näen, et ta jalad on terved ja silmad ei ole kurvad- selle üle on mul hea meel....Imestan ikka ja jälle, kui religioossed on siinsed inimesed. Aga mis siin imestada, kui vastav kasvatus algab kodust ja lasteaiast pihta. Anu töötas mingi aja India lasteaias ja rääkis sellest.

Talle jäi mulje, et õpetamine on siis üsna jäik: on ainult õige vastus ja vale vastus ning loovust ja iseseisvat mõtlemist kahjuks ei arendata....

Õhtusel tänaval pakutakse meile järjekordselt marihuaanat. Emil röögatab:"Väga hea, me võtame 5 kilo!" Tüüp sosistab ehmunult, et tal on hetkel ainult kümme grammi pakkuda.....Oh jah, Emil ja tema naljad...:)

Järgmisel hommikul algab rattasõidu maraton Maduraist Kovalami. Kilomeetreid umbes 300 ümber. Eestis poleks see kuigi hirmus. Siin tähendab see peaaegu tervet päeva teekonda. Mu tagumik jääb iga kilomeetriga järjest valusamaks ja kogu keha järjest kangemaks. Ning mu nägu läheb järjest tahmasemaks ja tahmasemaks... Teeme küll mõned söögi- ja joogipausid, aga väga palju abi sellest ei ole. Kusagil tee ääres näeme viita "water fall". Oh yes, sinna me läheme! Tee otsa peal on aga tõkkepuu ja mehed, kes ütlevad: "No waterfall." "Why ????" "No water." "Millal vesi tuleb?" "Kahe kuu pärast." Selge siis.....Tuleb edasi sõita ja loota, et leiame mõne teise veekogu.

Peagi näeme tee kõrval looklevat ojakest, mis muutub tasapisi suuremaks. Lõpuks peatume ja kastame ennast madalasse vette ning peseme vahelduseks tolmu maha. Mõtlen, et hea on ikkagi koos meesterahvaga reisida. Üksi sellist asja ette ei võtaks. Eks ma muidugi läksin riietega vette ka.

Pärast suplust on märgatavalt värskem tunne, aga pikk teekond on veel ees....

Pärast loendamatuid lehvitusti ja "hi" hõikeid jõuame päikeseloojangu ajaks Trivandrumisse. Meelitan Emili "Zam-zami " sööma. See on populaarne moslemite söögikoht, kus saab hästi tehtud kana mitmel erineval moel, lisaks kõiksugu muud head ja paremat. Näen järjekordselt kohutav välja. Tegelikult jubedam, kui Madurais, sest lisaks tahmasele näole on mul punetavad silmad. Üritan end tualettruumis pesta, aga seepi ei ole ja nii näengi välja nagu punaste silmadega automehhaanik.

Kõhud täis söödud, tuleb viimane ponnistus: õhtupimeduses Trivandrumist Kovalami. Jõuame kohale umbes kaheksaks. Startisime vist hommikul kümne paiku....

See oli raske päev......Normaalsed inimesed ei sõida Indias mootorrattaga kolmsada kilomeetrit....

Teekond Maduraisse ja edasi

18.veebruar

Meie reis Bodhi Zendo meditatsiooni keskusesse algas pühapäeval. Emil sõitis juba hommikul bulletiga Trivandrumisse, et ratas pakkimiseks raudteejaama jätta. Seejärel tuli ta tagasi Kovalami ja koos sõitsime bussiga pärastlõunal uuesti linna. Trivandrumi raudteejaama perroonil võttis meid vastu otsekoheselt väljendudes hingemattev kusehais. Nagu ma "Minu India " raamatust lugesin, jookseb kogu kraam inimeste soolestikust otse rööbastele.

Emil ei talu enam Indiat- kõik ärritab teda. Ta ei suuda leppida, et kõigil on siin kõigiga pistmist ja et ei tunta mõistet "oma ruum".

Arvan, et tänu tema seesmisele ja ka välisele ärritusele tõmbame igasuguseid ebameeldivaid olukordi ligi....

Maduraisse loksume rongiga 7 tundi. Emil ütleb, et ta pole varem India rongides prussakaid näinud (huvitav, huvitav?). Naeran ja oletan, et see on ekstra kingitus talle:) Samuti istume lähestikku mitte eriti sümpaatse perekonnaga. Mulle mõjub rongi loksumine uinutavalt. Viskan end pikali ja magan hoolimata prussakatest ja kahest väikest india lapsest, kes lakkamatult kisavad ja ringi hüppavad ning mingit küpsisepuru ülemiselt korruselt minu narile loobivad. Emil on närvis ja räägib hiljem, kuidas ema oli pisipoega näkku löönud ja karjunud....

Maduraisse saabudes tundub, et enamus isikuid on purjus või laksu all. Kaasa arvatud rotid ning raudteeametnik, kes väidab, et Emil ei saa oma ratast kätte enne kui järgmisel hommikul kell 9. Mis mõttes, kui ratas seisab sealsamas perroonil??? Pisut seletamist ja saame koos rattaga minema. Lükkame ratast läbi saali, kus magab hulgaliselt inimesi põrandal – kes mingi riidekaltsu, kes lihtsalt papitüki peal. Tõenäoliselt on nad kusagile reisimas...

Nii, jõuame välja ja Emil hakkab paaki bensiini valama. Nagu maa alt kerkivad meie kõrvale kaks tüüpi- üks nendest "ladyboy"(naiseks maskeerunud mees). Emil ei saa end muidugi tagasi hoida ja küsib üsna teravalt mehe moodi mehelt tema kaaslase kohta: "Who is it? Your father???" Togin teda, et ta vait jääks.

Nii, lõpuks bullet käivitub ja saame minema sõita. Kui Kovalami rannas on kell 23 juba öörahu ja politseinikud ei luba isegi rannas istuda, siis Madurais elu alles keeb. Võtame kuskilt tänava ääest mingit näksi ja teed.

Õnneks leiame peagi üles hotelli "Sree Devi", mille ainuke hea omadus on see, et katuselt avaneb imeline vaade läheduses asuvatele iidsetele templitele. Vantsime jalgsi kuuendale korrusele oma tuppa, sest lift ei tööta. Toas on indiapärane WC koos duššiga. Voodis on üllatavalt valged linad, seinal õhukene telekas- kõik muu on ligadi- logadi ja määrdunud nagu ikka sellise hinnaklassiga hotellides (550rp). Imelikul kombel on siin vaikne. Võib-olla sellepärast, et kesköö on juba käes? Ronime katusele ja imetleme templeid. Mul tekib kahtlus, et need ei saa olla inimeste ehitatud....Või kui ongi, siis igatahes praegused indialased ei saa olla nende järeltulijad...

Uskumatu- siin on vaikne, kuidas see on võimalik? Magan sügavalt hommikuni.

19.veebruar

Maduraist Bodhi Zendo poole sõites läbime mitmeid külasid (või on need linnad?). Ikka samasugused betoonist kandilised majakuubikud, ikka samasugused müügiputkad teede ääres ning lokkav vaesus. Tihedas liikluses rebeneb katki Emili reisikott. Oleme sunnitud X linnas peatuma. Otsekohe oleme ümbritsetud trobikonnast meestest. Meid vaadatakse selliste nägudega nagu oleksime just äsja maandunud tulnukad teiselt planeedilt. Õnneks ei soovi keegi meid katsuda ega ka ära süüa...

Mulle oli ekslikult meelde jäänud, et Maduraist on meil sõita ainult paarkümmend kilomeetrit. Tegelikult sõidame üle saja...Eemalt mägesid nähes ei usu ma, et sinna kõrgele me suundumegi. S-kurve läbides tõuseme aeglaselt ülespoole. Õhk läheb aina jahedamaks ja jahedamaks ning loodus muutub. Märkan teede ääres hulgaliselt ahvipärdikuid:)

Kella viie paiku jõuame sihtkohta.

Tormid

Olen laupäeva hommikust saadik Kovalamis tagasi.

Viimane hommik Varkalas erines eelnevatest. Õhtul olime saanud  infot, et üks rikšajuht, kellega Kristi ja ta pere sõbraks olid saanud, lubas meie ainukese meesterahva viia varahommikul templisse, kuhu tavaliselt valgeid ei viida. Enne seda pidi toimuma kose all pesemisprotseduur, mingid rituaalid jne. Kuna ma olin juba kella viiest ärkvel, tekkis mõte, et võib-olla tohiksin lihtsalt kaasa sõita. Krishnal ei olnud selle vastu midagi. Kärutasime hommikupimeduses kitsaste tänavate labürindis. Varsti sõitsime üle raudtee ja peatusime, et juua chaid. Veel pisut sõitu ja olime üsna linna servas. Kõndisime majade vahelt läbi ja jõudsime metsa (või džungli?) servale. Muigasin omaette, et selleks mul oligi vaja hommikuti tasakaaluharjutusi teha- me läbisime osa teekonnast maapinnast kõrgemal asuva betoonseina serva peal, mis oli umbes 1,5 poomi laiust. Ühel pool "poomi" voolas oja, teisel pool oli lihtsalt roheline sügavik. Sain kenasti harjutusega hakkama:) Selleks ajaks oli juba valge, päike hakkas tõusma ja meie ees laiuva riisipõllu kohal oli udu. Paitasin esmakordselt elus oma käega riisikõrsi ning Krishna osutas põlluservale palmide alla- seal olid osmikud, kus elasid riisikasvatajad. Ta rõhutas kahel korral, et me ikka aru saaksime- need inimesed on väga vaesed. Ja mina mõtlesin pärast seda (ja mitte esimest korda), et mis jaburas maailmas me küll elame, kus need inimesed, kes teistele süüa kasvatavad, on väga vaesed..........

Selle aja peale olin jõudnud arusaamiseni, et Krishna oli toonud meid kohta, kus ta käib ennast tasakaalustamas või nii öelda akusid laadimas- ta näitas meile oma "salaaeda". Seal oli rahu ja vaikus, seal oli loodus ja rohelus. Tundsin end kohe hästi- see oli mulle sobiv keskkond. Olin õnnelik, et kaasa olin tulnud.

Krishna tutvustas veel mõningaid taimi- tapiokat olen söönud, nüüd siin nägin, kuidas ta kasvab. Seal samas oli sidrunipuu, millelt ta lehe tõmbas, hõõrus seda sõrmede vahel ning värskendas end selle eeterliku õliga.

Pesemiskohta koseks nimetada oleks liig mis liig – see oli kunstlikult ehitatud -nagu õuedušš väikese kõrgendiku külje sees. Maa seest tuli toru, kust voolas vesi. Seal oli ka teisi külamehi end pesemas. Väike tempel asus "duššist" umbes 60m kaugusel ja oli parasjagu suletud. Buudža aeg algas hiljem  poole kümnest. Üks altar asus väljaspool templi müüri. Krishna luges seal oma palved ja tegi meile ka täpid otsaette. Päev oli alanud.

Kõndisime rikša juurde tagasi. Kohalikud vaatasid meid nii, et kaelad tagurpidi. Krishna sõnas vabandavalt, et sealsed elanikud tavaliselt valgeid inimesi ei näe.

Asusime tagasiteele. Peatusime veel korra, et juua chaid. "Kodus" tuli pakkida asjad- seejärel pidin sõitma bussijaama ja Kristi pere raudteejaama- toimus üheaegne majast väljakolimine. Krishna ei võtnud minu poolt pakutud chai raha vastu...Mulle jäi meelde eelmisel päeval tema poolt öeldud lause: "Paljud turistid käivad ainult oma hotellitoast randa ja sealt tagasi tuppa. Nad ei teagi, et siin läheduses on nii palju ilusaid paiku." Kahju, et ma temaga varem suhtlema ei hakanud, kõndisin praktiliselt iga päev temast mööda....

Minu jooga praktikasse on tekkinud paus. Juba viimastel päevadel Varkalas tundsin , et asi läheb järjest hullemaks, vist teen midagi valesti.......põlved andsid tunda, siis õlg, siis kael.....Järeldasin, et vist tuleb vabamalt võtta....

Kovalami saabudes vedasin oma seljakoti taas Šokolaadipoisi hotelli ja helistasin Anule. Anu kutsus külla- talle olid eelmisel õhtul saabunud kaks eesti kutti. Kuigi olin vara tõusnud ja rohkem kui kahetunnisest bussisõidust (ainult 60km)uimane, tundsin et und nagunii ei tule ja sammusin Anu poole. Poisid olid saabunud Goast ja lõbusas meeleolus - rumm ja coca olid neil alati käepärast, lisaks vist ka igasugust muud kraami.....Kolme päeva jooksul sain kokku puutuda minu jaoks suhteliselt tundmatu maailmaga. Need kaks väga head sõpra olid mõlemad suhteliselt äärmuslikud kombinatsioonid inimese pahelisusest, lahkusest ja hoolivusest, hinnangulisusest, elutarkusest ja paljust muust. Igatahes ei olnud nad igavad ega ükskõiksed. Nad olid huvitatud ajaloost ja nad omasid üsna suuri teadmisi. Vaimustusega jagasid nad meiega oma reisi muljetavaldavamaid hetki.

Kahest tüübist üks nägi välja selline, et kui ma teda ei tunneks, siis väga temaga suhtlema ei kipuks (kiilakas, tätoveeritud). Teine jättis vastupidise mulje- selline armsakene, kuigi ka tema väitis, et on perekonna must lammas.

Et saada pisut vaheldust (minu subjektiivne arvamus), tegid nad lahke pakkumise nendega koos Keralas ringi sõita- lihtsalt seltskonna mõttes (nad rentisid auto koos juhiga). Olin rõõmuga nõus, hoolimata sellest, et osad sihtpunktid olid mulle juba tuttavad- rahulikke paigalolemise päevi olin juba piisavalt kogenud.

Ma ei pidanud kahetsema..... Näiteks elevantide külastus oli sellel korral palju vahvam kui eelmisel aastal. Juurde olid tekkinud kaks umbes aastast elevandibeebit, kellest nii mina kui "poisid " olime täielikus vaimustuses:)

India lõunatipust tagasi sõites käisime läbi väga vanast suurest templist, mis oli väga muljetavaldav- midagi sellist ei ei osanud ma oodatagi.

Lisaboonuseks nähtule oli pidev naer ja nali, mis saatis meie kulgemist.

Teise päeva õhtul, kui elevantide keskusest tagasi Kovalami suunas sõitsime, andsid kutid autojuhile teada, et võiks kuskil söögi- ja joogipausi teha. Poistel käisid muidugi ka õlleneelud (väike meeldetuletus- alkohol ei ole siin igal pool vabalt kättesaadav).

Sõitsime ja sõitsime....ega siin ei saa ju aru, kus sa oled- kogu aeg on teede ääres majad, müügiputkad jne. Linn kestab justkui lõputult, nii et ma tõesti ei tea, kuidas peaks aru saama, et kust algab järgmine asula. Lõpuks peatus autojuht uhke hotelli ees. Arvasime, et nii suurt luksust pole meile vaja, et võib ka lihtsam koht olla. Jätkasime teekonda......Järgmise maja ees näidati meile korraga suunda kolmele erinevale korrusele. Kui me trepist üles jõudsime ja ukses sisse astusime, siis nägime vaatepilti, mis oli pehmelt väljendudes üllatav- võiks võrrelda Haapsalu Saue baariga, ainult et ruum oli viis korda suurem ja lärm samuti. Kuigi sealviibimine oleks olnud ekstreemselt terav kogemus, lausus meie kamba kõige kurjema näoga mees, et tema sinna jääda ei soovi. Laskusime trepist alla ning avasime järgmise ukse.......sama vaatepilt, ainult selle erinevusega, et seal oli konditsioneer....Tulime ka sealt välja ning ronisime keldrikorrusele, kus oli üsna pime. Siiski oli näha, et seal olid pisut viisakamad lauad ja et lisaks joomisele seal ka söödi.

Pärast kahte eelnevat korrust ei olnud enam eriti tahtmist sinna jääda. Karm Mees viskas autojuhiga nalja, et siin on vist Local Drinking Center (India on täis kõikvõimalikke Centereid – üks naljakam kui teine:-)

Teekond jätkus, autojuhi järgmiseks valikuks osutuks ilus stiilne hotell. Meid koheldi meeldiva viisakuse ja tähelepanuga ning suunati restorani poole. Juba eemalt nägin üllatusega, et restorani terassilt paistab meri.....(huvitav, kuidas me mere äärde saime?)ning siis veel suurema üllatusega, et kohe vasakul kõrgub majakas......Ha-haa, me olime tagasi Kovalamis Light House Beachil:) Olime lihtsalt teisest küljest rannale lähenenud. Seda mõistnud, lasime autojuhi koju ning seadsime end restorani terassil mõnusalt sisse. Jõudsime täpselt päikeseloojangu ajaks. Ehh, elu on ilus...:)

Teenindus oli küll ülimalt viisakas, aga süüa ootasime üle tunni. Ma ei nuriseks üldse, kui toit oleks väga hea olnud, aga paraku võis seda iseloomustada sõnaga "keskpärane". See pisiasi ei muutnud meie toredat päeva olematuks- lihtsalt järjekordne tõdemus, et kallimas ja ilusamas kohas ei pruugi (aga võib) parem söök olla.

See hästi tumeda mehe odav söögikoht, mida me eelmisel aastal korduvalt Epu ja Leoga külastasime (see sama, kuhu ma eestikeelse reklaamlause kirjutasin),ei suuda enam kahjuks samaväärset toitu pakkuda, seetõttu olen seal sellel aastal ainult kaks korda käinud...

Kahel viimasel ööl on siin olnud väga vali tuul. Esimest neist võiks isegi tormiks nimetada. Piilusin kardina vahelt välja- palmide oksad lehvisid horisontaalselt tuules ja osa neist ka tõenäoliselt murdusid. Hommik oli pilvine ja lühikeseks ajaks jätkus jahedamat värsket õhku. Avastasin, et isegi vihma oli sadanud. Läksin tegin väikese tiiru küla vahel, et banaane osta. Paistis, et mingeid tõsisemaid kahjustusi pole. Kui kohaliku söögikoha poisid mind tervitasid, küsisin naljatades, et kas kõik on tormi üle elanud. "Mis torm?" küsisid nemad, "see oli lihtsalt vali tuul".

Kohe, kui öösel tuul tõusis, kadus elekter ja tuli tagasi alles õhtul kella kuueks. Enne seda jätsime kõik nõud ja pesud pesemata, et ikka vett hädavajalikeks asjadeks jätkuks. Siin pumbatakse kõik katustel olevad veetünnid elektriliste pumpadega niimoodi täis, et kui sul kraanist enam vett ei tule, siis lähed ja lülitad pumba tööle ja kui kuuled, et kusagil katusel hakkab vesi sorinal üle ääre alla voolama, siis jooksed ja lülitad pumba välja. Noh ja hotellis teeb seda sinu eest keegi teine....

Täna öösel kordus sama lugu- vali tuul ja elekter kadus koheselt. See tähendab paraku ka seda, et laes olevad tiivikud ei tööta enam....Nii...jälle tuleb piinelda. Seisan dialemma ees- kas avada aken, et saada pisut jahedamat õhku, mis samal ajal tähendab aga sissetungivaid sääski. Või siis kinnise aknaga higistada ilma sääskedeta voodis.....Avan akna ja võitlen peaaegu hommikuni sääskedega.....

Tundub, et ma ei saa enne magada, kui ükskord Eestisse tagasi jõuan. Imelikul kombel ei tunne end väsinuna. Või kui tunnen, siis tukun päeval pisut ja pärast seda on jälle hea olla.

Kõigi eelduste kohaselt algab pühapäva pärastlõunal minu ja Emili reis Maduraisse, mille läheduses ootab meid üks järjekordne center (Bodhi Zendo zen center), mis asub mägedes imeilusa vaatega kohas, kus on suurepärane taimetoit ning kus me kavatseme peaaegu nädal aega vaikides viibida. Kerge ei saa seal olema....

Maduraisse sõidame rongiga, sealt edasi ning tagasi Emili bulletiga.

Varkala teine nädal

Samal õhtul, kui Anu saabus Varkalasse, tegi üks (vana)emadest oma viimase õhtu puhul Varkalas meile restoranis kala välja. See oli tõeliselt mõnus õhtusöök. Pistsime viiekesi nahka ühe suure barrakuuda.

Järgmisel päeval oli ta juba Delhis, kus pidi soojakraade olema ainult +17c. Võrreldes rohkem kui +30-ga, on seda tõesti vähe. Ta ei olnud üldse vaimustuses....

Anu ja tema kaaskonnaga sain samal õhtul pisut hiljem kokku Rock`n Roll Caffees.

Anu jäi silmitsema naaberlauas istuvat kutti ja väitis, et on 100% kindel, et too on soomlane. Mina ja veel üks eestlanna ei olnud nii kindlad....Noh ja nii me siis muudkui kiikasime oma naabrit ja arutlesime. Ei tea, kas tal hakkas juba imelik ka, et mingid naised vahivad? Aga Anul oli õigus:) Ta oligi soomlane. Suomen poika sai sujuvalt meie kampa haaratud. Kuna ta reisis üksinda, siis oli ta üsna rõõmus meie seltskonna üle. Nimetan ta siin väga ebaoriginaalselt Pekkaks.

Pekka töötab Helsingis kokana. Talle meeldib 9 kuud tööd rabada ja seejärel paar kuud talvisel ajal mööda maailma reisida. Seda peamiselt ikka soojades maades. India sobib talle väga.

Kuna Pekka on Varkalas esmakordselt, siis oli mul võimalus paaril päeval talle teejuhiks olla ja näidata paiku, mida tean. Samuti sai ta koos minuga esimese India bussisõidu kogemuse, kuna seni oli ta seda peljanud:)

8.veebruar

Varasema plaani kohaselt pidin täna Kovalamis tagasi olema, aga viibin siiski alles Varkalas. Millegi pärast on nii, et kui kusagilt hakkad ära minema, alles siis tundub, et nii, nüüd läheb huvitavaks. Minu viimased päevad on toredaks teinud trummimäng. S.t olen üritanud seda õppida. Siin on vist peaaegu iga trummimüüjja nõus tasuta õpetama, kui temalt trummi ostad, vastasel korral tuleb maksta.....Minu trummike ootab mind Eestis, teist ei tahtnud osta....Kuigi ma mõistan, et see pisike trumm on ikka niru.....Huvitav, kui palju Eestis korralikud trummid maksavad? Siin küsiti vist 3500 ruupiat...(50 eurot) Palju seal tingimisruumi oli, ma ei tea.

Üleeile õhtul müristas. Mere kohal võis näha pimeduses sähvivaid välgunooli - vihma siiski sadama ei hakanud. Oli tore vaatemäng.

Kohalikelt elanikelt olusid uurides olen jõudnud järeldusele, et tegelikult võiks sõita Indiasse ka oktoobris või novembris. Siis on madal hooaeg- hinnad on all, rahulik- ja kliima pidi olema normaalne. Vahel võib vihma sadada, aga muidu täiesti sobiv – ei ole nii palav kui praegu.

Muidugi võib ka nii planeerida, et tulla talvel lõunasse ja hakata kevade poole tasakesi kuuma eest põhja poole sõitma.

Noppeid

3.veebruar

Täna lugesin üle, kui mitu trepiastet tuleb ronida, et ülevalt kaljult, kus me elutseme (North Cliff), alla randa jõuda. Sain päris hullumeelse tulemuse: 80 astet. Nii et hommikul, kui mere äärde joogat lähen tegema, ronin ma suhteliselt püstloodis treppidest alla ja pärast jälle tagasi üles, mis on allatulekust märksa raskem (kergelt väljendudes):) Tegelikult võtab ülesronimine korralikult hingeldama....

Hommikul sain rannas juhuslikult Secroga kokku: ta polegi veel ära läinud:) Ta naeris ja ütles, et lasi lahti mõttest, et ta PEAB ära minema. Pärast seda hakkasid asjad toimima.

Õhtul tuli ta uuesti meid(eelkõige vist siiski Kristit)külastama. Minu küsimusele, et kas tal on vaba aega tekkinud (et taas meie juures) vastas ta, et see on tema kvaliteetaeg, millest ta ei taha loobuda. Mõne aja pärast teatas ta üsna ootamatult, et läheb paari tunni pärast rongi peale (sihtpunktiks Amma ashram)....ja läinud ta oligi...

Secrot nähes meenus mulle lõbus lugu, mille ta mulle Kovalamis rääkis. Selle võib liigitada alarühma "olge ettevaatlikud oma soovidega, sest nad võivad täituda". Üks tema reisikaaslastest oli jutustanud talle, kuidas ta soovis endale suuremaid rindasid. Paari nädala pärast tõdes tüdruk: "Hmm, ongi nagu suuremad." Kuu aja pärast:"No tõesti on suuremad." Seejärel selgus, et ta on rase.....:)

4.veebruar

Ostsin endale üleeile "ballikleidi" - hästi kirju-mirju, kus domineerib kollane värv, õlapaeltega ja peaaegu maani. Nii mõnus tunne on kanda vahelduseks täiesti teistsuguseid riideid. Eestis on teksapüksid igapäevased, kleite ei kanna ma praktiliselt üldse. Eile õhtul panin oma värske ostu selga ja mõned ehted ka ning läksin nn. Kerala toidu festivalile. Tegelikult tähendas see buffee lauda kohalikest traditsioonilistest toitudest, kohalikku muusikat ja lõket puhkekeskuses "Bohemian Masala". Teadsin eelmise aasta kogemusest, et see on armas koht(seal elas Berliinist pärit Martin). Söögid olid tõesti traditsioonilised- see tähendas ka seda, et mu suus oli tulekahju:) Nii et ei ole nii, et muudkui sööd ja sööd...Üks noormees tahtis mulle aias kangesti ekskursiooni teha- no olgu peale siis....Üks majake, mis tähendab täiesti lihtsat tuba moskiitovõrguga laia voodi kohal, pidi maksma 4000 ruupiat.....Vau.....Ja nende nii öelda odavad toad, kus on mitme toa peale dušširuum, maksavad 1200....Mina ööbin siis laias laastus kümme korda odavamates kohtades. Aga ma mõistan, et seal maksab klient kogu ümbritseva miljöö eest, nii nagu meilgi kusagil luksuslikus SPA-s.

Tore, et on olemas erinevad valikuvõimalused- kellel on vaja rohkem raha kulutada, need saavad seda rõõmsalt teha ja ennast hästi tunda. Samuti need, kellel nii palju ei ole, on õnnelikud, et saavad endale lubada seda, mida nad oma kodumaal ei saaks.

Täna on Varkalasse sõpru oodata: Anu oma perega tuleb Kovalamist koos juba mulle tuttava eesti paariga ning jäävad homseni siia.

Jumalannad

Olin paar päeva totaalselt väsinud. Ka liigesed olid justkui kanged....Ma ei oska muud arvata , kui et see oli massaaži järelmõju...Magasin päeval, õhtul pool kümme vajusid silmad jälle kinni.

Eile õhtul otsustasin, et ei heida magama vaid jalutan pisut ringi ja vaatan, mis elu siin elatakse.

Nägin üllatusega, et meile suhteliselt lähedal asuvas Chill Out Lounges toimus mingi pidu- selline ööklubi laadne - tuled sähvisid pimeduses ja üsna vali euroopalik muusika. Kohtasin seal ühte Kovalami tuttavat eelmisest aastast, kes nüüd töötab Varkalas. Krishna istus koos oma heledanahaliste sõpradega ja jõi õlut. Vestlesime pisut, aga tundsin end seal nagu võõrkeha ja jalutasin edasi.

Otsustasin peatuda restoranis nimega Abba, kus võis kuulda ka nimele vastavat muusikat. Minu kavatsus oli juua üks lassi (värskelt valmistatud jogurtilaadne toode), paraku nägin koogiletis šokolaadikooki ja muutsin oma algset mõtet. Kook osutus pettumuseks – see oli lihtsalt üks kuiv biskviit:( Naaberlauas istuv proua tundis huvi, kuidas mu kook maitseb. Sain siis vähemalt pisut vestlust arendada. See oli nii armas, kuidas ta küsis, et kas ma tema inglise keelest ikka aru saan...Ta oli Inglismaalt ning rääkis aeglaselt ja selgelt ilusat inglise keelt. Huvitav oli kuulda tema arvamust, et talle meeldib India atmosfäär rohkem kui Tai oma. Samuti rääkis ta, et kui ta reisis Balil umbes 15 aastat tagasi, oli ta sellest väga vaimustuses, nüüd teistkordsel külastusel tundis ta pettumust- kõik on täis ehitatud. Tundub, et nii kipub minema paljude ilusate ja toredate kohtadega, kus algul on vaikus, rahu ja idüll...

Seejärel hüppas ligi üks tuttav sakslane, kellega olin sellel aastal Kovalamis pisut suhelnud. Tal oli hea meel näha tuttavat nägu:) Tegime pisut bla-bla-bla ja läksime laiali.

Kuigi jagan Secroga tuba, ei näe ma teda peaaegu üldse. Ma ei kurvasta selle üle, sest ta tundub väga õnnelik oleva. Ta hõljub ringi nagu mingis roosas armastusepilves:) "Huvitav, kuidas ta suudab siit edasi liikuda? " mõtisklesin mingil päeval. Aga ta suudab - juba homme suundub ta järgmisse ašramisse...

Tunnen end Secro ja Kristi (meie pesamuna ema) hiidvanade hingede kõrval täiesti pisikesena..... Kuulan huviga nende vestlusi. Kristi seisukoht on selline, et ma ei pea end niimoodi tundma, et meil kõigil on alati üksteiselt midagi õppida.

Oleme rääkinud Surmast ja Sünnist...Küsisin Kristilt, kuidas tema laps sündis- ta jagas oma kogemust ja see oli vapustavalt ilus- mul tekkis kananahk ihule. Imetlusväärne, kui üks naine on nii teadlik oma kehast ja seal toimuvatest protsessidest, kes suudab kontaktis olla ürgsete teadmiste ja jõududega. Milline kingitus sellele siia ilma kehastunud hingele. See lapsuke on praegu imearmas ja taibukas ning Kristi on suurepärane ema. Huvitav on kõrvalt näha, kuidas Kristi, kes on päikesemärgilt Neitsi armastab enda ümber puhtust ja korda. Sellest hoolimata on ta koos oma 1-aastase lapsega Indias....ja ta ei minesta, kui laps siin õues ringi roomab ja midagi suhu topib. Täna võttis Kristi ise laua alla kukkunud makaroni üles ja teatas, et sööb selle sipelgate eest ära:))

Kõhuhädasid pole meil kellelgi.....Pesamuna sööb praktiliselt kõike, mida pakutakse. Õnnelik laps - ta saab lisaks veel oma emmelt maailma parimat piima:)

Vahva on ühiselt koos või kordamööda süüa teha. Üleeile näiteks keetsin kõigile putru. Täna oli meil suurepärane pannkoogihommik, kuna minu eile ostetud piim oli tänaseks hapuks läinud. Olin märganud, et üks tüüp müüb igal hommikul piima (nn.piimamootorratas):), ostsin katsetuseks. Tundus, et see oli värske ja maha jahutamata. Panin küll kohe külmikusse, aga see ei päästnud.

Aga pannkoogid tulid suurepärased. Mmm....see oli ilus hommik:)

Ilusale hommikule järgnes tore päev. Viis naist (mina, Kristi koos tütrega ja kaks (vana)ema) sõitsid rikšaga linna postkontorisse, sest emad tahtsid paar pakki Eestisse ära saata. See oli tõsine ettevõtmine. Selgus, et seljakotti lihtsalt saata ei saa vaid tuleb asjad panna kasti ja kastile omakorda lasta riie ümber õmmelda. Õmblusteenust pakuti kohe postkontori nurga taga. Kõigepealt tuli oodata õmblusjärjekorras, pärast postkontori sabas. Umbes kuue-kilose paki pakkimine ja saatmine Eestisse maksab ligikaudu 2200 ruupiat (30 eurot).

Jalutasime hiljem niisama ringi: maiustasin jäätisekokteiliga (piimaga vedeldatud jäätis, kuhu lisatud pähkleid ja muud kraami), mille kohalik nimetus kõlab umbes nagu "saadža"ja värske ananassimahlaga, mis valmisti tänaval minu silme all. Emad külastasid kotipoodi ja järjekordne suur reisikott leidis uue omaniku:)

Õhtul kokkasime pisut. Mõnus tunne on süüa niimoodi ühise perena suure laua taga (kuigi majas ei ole eriti mööblit, siis vähemalt õues on suur laud ja toolid).

Secro lubas õhtul meile külla tulla. Käisin enne seda poodides hilpe vaatamas. Proovisin mõnda asja selga ka, aga ei leidnud midagi sellist, mis sobiks ja mida väga tahaks.....Ühed kõrvarõngad olid armsad ... Jah, ehteid leiaks siit tegelikult palju, aga ma olen igaks juhuks hoidunud vaatamast:)

Secro tuli ja tegeles joonistamisega: ta oli eelmisel päeval Kristilt küsinud, et kas ta tohib teda "vaadata". Saanud jaatava vastuse, pani ta käed talle seljale, sulges silmad ja tunnetas (või ma tegelikult ei tea, mida ta tegi). Saadud informatsiooni joonistas ta paberile. Kuna ta tundis, et see peab olema kindlasti värviline, tuli ta värvipliiatsitega hiljem tagasi ja jätkas värvimisega.

Pärast Secro lahkumist avastasin toas, et ta on ikkagi mõned riided maha jätnud- kõige tipuks kukkus ühest taskust välja pass.... Panin riided kilekotti, võtsin passi ja läksin Shiva Gardenisse, kus ta sõber peatub, teda otsima, aga neid polnud.....Tulin kotiga koos tagasi.

Õnneks oli Secro passi puudumise õhtul avastanud ning tuli täna hommikul sellele järgi- ärasõit lükkus seega ühe päeva võrra edasi:)

Selle aasta esimeses kirjutises soovisin, et ka sel aastal tuleks keegi kaardipakiga mu teele. Jah, ta tuli - ma leidsin ta sellest majast, kus ma juba viis päeva elanud olen. Mõeldes oma praegusele reisile, tõmbasin endale jumalannade kaardipakist Abundantia. Tema märksõnaks on "Prosperity " (jõukus, küllus, õitseng). "The universe is pouring you abundance out of you. Be open to receiving." Kõlab uhkelt. Kaardi sõnumiks on ka näiteks see, et abi küsimine ei ole nõrkus vaid tugevus.

Eile õhtul tõmbasin teise kaardi, millel oli muistne Egiptuse jumalanna Bast, kes kehastus igal ööl kassiks.....Kassi teema on viimasel viiel kuul vägagi aktuaalne olnud....:) Väga lahe.....keegi nägi just kassist unenägu....Ja mina ise nägin unes, et hoidsin ilvest kaisus:)

Basti märksõnaks on "Indipendent". "Your independence is a foundation four your strength and success."

Kõik on selge....