Teekond Maduraisse ja edasi

18.veebruar

Meie reis Bodhi Zendo meditatsiooni keskusesse algas pühapäeval. Emil sõitis juba hommikul bulletiga Trivandrumisse, et ratas pakkimiseks raudteejaama jätta. Seejärel tuli ta tagasi Kovalami ja koos sõitsime bussiga pärastlõunal uuesti linna. Trivandrumi raudteejaama perroonil võttis meid vastu otsekoheselt väljendudes hingemattev kusehais. Nagu ma "Minu India " raamatust lugesin, jookseb kogu kraam inimeste soolestikust otse rööbastele.

Emil ei talu enam Indiat- kõik ärritab teda. Ta ei suuda leppida, et kõigil on siin kõigiga pistmist ja et ei tunta mõistet "oma ruum".

Arvan, et tänu tema seesmisele ja ka välisele ärritusele tõmbame igasuguseid ebameeldivaid olukordi ligi....

Maduraisse loksume rongiga 7 tundi. Emil ütleb, et ta pole varem India rongides prussakaid näinud (huvitav, huvitav?). Naeran ja oletan, et see on ekstra kingitus talle:) Samuti istume lähestikku mitte eriti sümpaatse perekonnaga. Mulle mõjub rongi loksumine uinutavalt. Viskan end pikali ja magan hoolimata prussakatest ja kahest väikest india lapsest, kes lakkamatult kisavad ja ringi hüppavad ning mingit küpsisepuru ülemiselt korruselt minu narile loobivad. Emil on närvis ja räägib hiljem, kuidas ema oli pisipoega näkku löönud ja karjunud....

Maduraisse saabudes tundub, et enamus isikuid on purjus või laksu all. Kaasa arvatud rotid ning raudteeametnik, kes väidab, et Emil ei saa oma ratast kätte enne kui järgmisel hommikul kell 9. Mis mõttes, kui ratas seisab sealsamas perroonil??? Pisut seletamist ja saame koos rattaga minema. Lükkame ratast läbi saali, kus magab hulgaliselt inimesi põrandal – kes mingi riidekaltsu, kes lihtsalt papitüki peal. Tõenäoliselt on nad kusagile reisimas...

Nii, jõuame välja ja Emil hakkab paaki bensiini valama. Nagu maa alt kerkivad meie kõrvale kaks tüüpi- üks nendest "ladyboy"(naiseks maskeerunud mees). Emil ei saa end muidugi tagasi hoida ja küsib üsna teravalt mehe moodi mehelt tema kaaslase kohta: "Who is it? Your father???" Togin teda, et ta vait jääks.

Nii, lõpuks bullet käivitub ja saame minema sõita. Kui Kovalami rannas on kell 23 juba öörahu ja politseinikud ei luba isegi rannas istuda, siis Madurais elu alles keeb. Võtame kuskilt tänava ääest mingit näksi ja teed.

Õnneks leiame peagi üles hotelli "Sree Devi", mille ainuke hea omadus on see, et katuselt avaneb imeline vaade läheduses asuvatele iidsetele templitele. Vantsime jalgsi kuuendale korrusele oma tuppa, sest lift ei tööta. Toas on indiapärane WC koos duššiga. Voodis on üllatavalt valged linad, seinal õhukene telekas- kõik muu on ligadi- logadi ja määrdunud nagu ikka sellise hinnaklassiga hotellides (550rp). Imelikul kombel on siin vaikne. Võib-olla sellepärast, et kesköö on juba käes? Ronime katusele ja imetleme templeid. Mul tekib kahtlus, et need ei saa olla inimeste ehitatud....Või kui ongi, siis igatahes praegused indialased ei saa olla nende järeltulijad...

Uskumatu- siin on vaikne, kuidas see on võimalik? Magan sügavalt hommikuni.

19.veebruar

Maduraist Bodhi Zendo poole sõites läbime mitmeid külasid (või on need linnad?). Ikka samasugused betoonist kandilised majakuubikud, ikka samasugused müügiputkad teede ääres ning lokkav vaesus. Tihedas liikluses rebeneb katki Emili reisikott. Oleme sunnitud X linnas peatuma. Otsekohe oleme ümbritsetud trobikonnast meestest. Meid vaadatakse selliste nägudega nagu oleksime just äsja maandunud tulnukad teiselt planeedilt. Õnneks ei soovi keegi meid katsuda ega ka ära süüa...

Mulle oli ekslikult meelde jäänud, et Maduraist on meil sõita ainult paarkümmend kilomeetrit. Tegelikult sõidame üle saja...Eemalt mägesid nähes ei usu ma, et sinna kõrgele me suundumegi. S-kurve läbides tõuseme aeglaselt ülespoole. Õhk läheb aina jahedamaks ja jahedamaks ning loodus muutub. Märkan teede ääres hulgaliselt ahvipärdikuid:)

Kella viie paiku jõuame sihtkohta.