Tuesday

Eilne õhtu lõppes üsna meeleolukalt:)
Mini keetis magusaid kartuleid (mis ongi nagu eesti kartulid, aga pisut magusad) ja sõime neid sellise terava kastmega, mis sisaldas sibulat, tšillit, õli ja ma ei tea mida veel...Ääretult lihtne ja naturaalne toit.
Tundsin, et olen liiga palju istunud, nii et tundsin suurt vajadust end liigutada. Lõbustasin siis pisut pererahvast ja tantsisin neile. Rishile tegi see tõesti palju nalja:)) Mini armastab väga tantsu vaadata, aga ise ta ei tantsi. Rishi seevastu on õppinud klassikalist tantsu...

Mitu Mini sõpra, kellele on minust räägitud, on täna helistanud ja minu kohta küsinud. Et kuidas toime tulen- kas kohanen kliima ja toiduga. Üks helistajatest oli ka Ma. Ma on väga austatud suguvõsast pärit 78a.vanaproua (ühtlasi vaimne õpetaja), kes on Rishile ja Minile väga oluline inimene. Ma on huvitatud minuga kohtumisest - Mini mainis, et Rishi rääkis Ma-le minust palju -ma tõesti ei tea küll mida- ütlesin Minile, et Rishi ei tunne ju mind üldse, et tõenaoliselt ta on minu kiitmisega ülepingutanud. Selle peale arvas Mini, et võib-olla näeb Rishi minus midagi sellist, mida ma ise veel ei oska või ei suuda näha. Ma loodan väga ,et tal on õigus.....ei tahaks Ma-le pettumust valmistada. Muide- talle pidi väga meeldima tantsida:)))

Tana hommikul valmistas Mini toitu, mille nimi oli uppamavu. See nägi välja nagu mannaterad, millele on lisatud hästi väikseid sibulatükke, sinepiseemneid ja pisut teravust tekitavaid maitseaineid. Selle puru sisse tuli pudistada banaani ja nagu ikka sõrmedega kõik läbi mudida ja süüa.Tundsin end nagu väike laps, kes toiduga mängib:) Aga sain söödud ja üsna maitsev oli ka.
Ma ei tea, kuidas teised kohalikud inimesed, aga Mini raagib küll pidevalt, mis toiduaine on millekski kasulik. Ise nad söövad vähe ja väga lihtsat toitu. Toidu kõrvale ei jooda. Teed juuakse eraldi söögivaheaegadel.

Käisime täna maja kõrval aias prügi põletamas nagu siin üleüldiselt kombeks on. Siinsamas aias näitas ta mulle terve hulga taimi, mis kõik omavad ravitoimet ja on kellegi-millegi jaoks pühad. Tundub, et Indias on peaegu kõik ümbritsev püha ja tervendav:) Eks on ju meil Eestiski ravimtaimed igal sammul, aga see, kas inimesed neid oskavad või viitsivad kasutada, on iseasi.

Siin on terve hulk tõekspidamisi, mida nad järgivad. Näiteks pärast päikeseloojangut ei lähe nad dušši alla, et mitte külma saada, samuti mitte kohe parast sööki. Vähemalt kolm tundi peab söömisest möödas olema. Vastasel korral ei olevat seedimisele hea.
Ma ei ole veel valmis külma veega pead pesema, nii et mulle soojendati potiga vett. Lähengi nüüd veeprotseduure nautima.
NB! Vihamasadu on lõppenud ja isegi päikest on näha, aga endiselt valitseb tohutu niiskus.

Veel siinsest eluolust

Kui kedagi huvitab, millised kodud siin on, siis praegu võin kirjeldada ainult seda, kus ma praegu viibin. Tundub, et kodukaunistamisega siin ei tegeleta- sellised materiaalsed asjad on tagaplaanil. Mööblit kui sellist praktiliselt polegi. On mõned vajalikud toolid, kirjutuslaud, arvuti, mõned kapid, telekas, raamaturiiul hulga huvitavate raamatutega (julgen selleparast niimoodi arvata, et on ka ingliskeelseid, millest ma aru saan). Köögis on gaasipliit ja hädavajalikud nõud.
Seinad värvitud, põrandad kiviplaadiga kaetud. Kes on Egiptuses käinud ja viibinud 2 voi 3* hotellis, see võib umbes ette kujutada siinset sisustust. Paistab, et vanu asju ei remondita- kasutatakse lihtsalt nii kaua kui saab. Minu jaoks ei ole kivipõrand kunagi tore tundunud, aga saan aru, et palavuse tõttu siia see sobib. Oli rõõm kuulda Mini vestlusest, et traditsiooniline Kerala maja on tegelikult puidust. Loodetavasti näen edaspidi ka mõnda sellist kodu.
Ebaharilikuks võib pidada minu toas olevat drenazööri, millega saab väga edukalt kõhulihaseid treenida. Rishi olevat selle kunagi Minile ostnud, aga ta ei hooli sellest:) Saan ise vaikselt harjutada:)
Ka pesumasin on kodus olemas, aga Mini ei taha seda samuti kasutada- ütleb, et talle meeldib traditsioonilisel viisil pesta...Kas tunnete Eestis mõnda naist, kes tahaks vabatahtlikult käsitsi pesu pesta??
Mobiilid aga tunduvad igati asjalikud olevat (Nokia ruulib) Paljudel on modernsed puutetundliku ekraaniga telefonid.
Kokkuvõte: siin peres elataks lihtsat elu- mingite asjade pärast ei muretseta, süüakse kohalikku traditsioonilist toitu ja religioossus on ülimalt oluline. Mini ei kasuta mitte mingisugust make-upi. Mitte et ei tohiks, aga ta ei näe sellel mingit mõtet.
Ta rääkis, kuidas tema ema valmistas alati igaks juhuks pisut rohkem süüa, kuna siin on kombeks jagada nendega, kellel midagi ei ole. Samuti pandi ööseks õue tuli, et hädasolijad näeksid tulla.
Vot sellised lood...paneb mõtlema.

Täna nägime tänaval meeleavaldust bensiinihinna tõusu vastu (kusjuures bensiini hind ongi praktiliselt sama, mis meil). Väga naljakas oli: ees sõitis sõiduautoga mees, kes karjus ruuporiga midagi, joostes järgnesid vist mingid sportlased tõrvikuga, kõige lõpus sõitsid mootorratturid punalippudega:))

Tegelikult on täna teisipäev

Ongi juba nädalapäevad ja kuupäevad segi- selgus, et hoopis täna on teisipäev:)

Rishi tuli eile vara koju - käis dušši all ja keris pärast endale ümber valge kanga, millega ta nägi välja nagu ülipruun Vana-Kreeka filosoof. Hiljem sättis ta end graatsiliselt põrandale pikutama. Vaatasin teda ja naersin omaette. Kui kunagi tundus mulle meesterahva edevus suhteliselt negatiivse omadusena, siis nüüd arvan, et see võib ka naljakalt armas olla. Igatahes siin peres veedab mees peegli ees  rohkem aega kui naine:) Muide, ka Mini võib täiesti suvalisel ajal naerma hakata, kui tal midagi naljakat meelde tuleb. Nüüd ta küsis, et mida ma naeran. Vastasin, et kui ma näen kedagi niimodi lamamas, tekib tahtmine teda masseerida:)) Temagi naeris ja arvas, et miks ka mitte- selgus, et Rishil ongi pisut õlg haige. Ajasin ta siis põrndalt üles tooli peale ja masseerisin pisut ta õlgu. Hiljem ütles Mini, et ta tundis ise täpselt neid valusaid kohti, mida ma Rishil masseerisin. Ta on ikka väga sensitiivne... Vist juba esimesel hommikul vaatas ta mulle otsa ja küsis, et kas mul on kolesterool kõrge. Hakkasin mõtlema, et tõesti, viimane kord kui vereanalüüsi tegin, oli üsna piiripealne. Ta seostas silmaaluseid turseid kõrge kolesterooliga. Olen pärast pikka lendu paistes küll- nii pahkluud kui silmaalused.

Õhtul (õigemini öösel), kui magama hakkasin minema, avastasin, et mu dušširuumis passib endiselt suhteliselt suur ja ebameeldiv ämblik. Igaks juhuks kutsusin Mini vaatama. Ta tuli ja sõnas, et mürgiseid ämblikke siin pole, aga võivad allergiat põhjustada ja üleüldse need elukad talle ei meeldi. Siis ta kutsus Rishi. Võite ette kujutada seda koomilist ja ühtlasi graatsilist pilti, kuidas üleni valges, pikkade mustade juustega kangelane surmab põrandapühkimise luuaga hirmsat ämblikku:).

Olin peaaegu uinumas, kui mulle tundus, et midagi on mu õla peal. Selgus, et see oli umbes 5cm pikkune roosakat värvi ussike- pisut meie sajajalgse moodi. Õnneks ma ei karda paaniliselt igasuguseid mutukaid-putukaid. Vastasel korral oleks siin raske hakkama saada. Ah jaa, siin luusivad ringi ka need väikese sisaliku moodi loomad-  vist gekod:))

 

Sunday

Politseisse ma siiski ei pidanud minema. Mini kirjutas kodus valgele paberile avalduse, et nende kodus viibib mõned päevad külaline sellise nime ja sellise passinumbriga ning lisas pisut ilusat juttu minu edasiste kavatsuste kohta. Rishi käis minu passiga jaoskonnas ja viis avalduse ära. Nagu Mini rääkis, siis see on vajalik eelkõige turvalisuse parast. Kuigi Trivandrumis pole vist midagi juhtunud, on nad Indias üldiselt  mures islamiterroristide parast..

Hommikune toit ei olnud siiski minumõistes riisikook. Uurisin nimetusi- see oli puttu (nägi välja nagu valge pulber, mis tegelikult oli aurutatud riisipulber koos kookosega, lisaks green gram with coconut. Ma ei saanudki aru, mis on gram. Olid sellised rohekad terad- mõtlesin, et läätsed, aga pole üldse kindel. Lisaks sellele pappad- õlis  praetud õhuke krõbe küpsetis, mis pudistatakse toidu sisse. Kõik see segataks sõrmede vahel tihedamateks pallideks ja süüakse. See ongi vist sõrmedega söömise juures kasutatav nipp, et toidust tuleb kokku tampida pallikesed, mida on siis mugavam suhu panna. Mini oli ekstra mõelnud, et mida mulle mitte vürtsikat süüa teha. See toit oli absoluutselt ilma vürtsideta. Minu jaoks isegi maitsetu. Aga nagu ma Rishile ütlesin- ma pean siin kohanema. Ma ei tulnud ju siia eesti toitu sööma.
Avastasin, et täna hommikul nägin esmakordselt Rishit söömas. Nii palju, kui me teda esimese reisi jooksul kohtasime, siis ostis ta ainult meile süüa, ise jõi midagi. Nagu ta ütles, siis sööb ta ainult taimetoitu ja 2 korda päevas..

Täna sain aru, et kuigi India on sooja kliimaga maa ning Eesti justkui üks külm elupaik, siis tegelikult on nemad siin palju karastatumad kui meie Eestis. Näiteks minul on siin jahe, kui need tiivikud igal pool laes keerlevad.
Nad käivad külma dušši all, sest sooja vee kraani lihtsalt ei eksisteeri.
Küsisin täna Rishi käest üle, et kas nad tõesti on harjunud põrandal magama- kahtlesin, et järsku andsid nad mulle oma voodi. Aga ei, ta kinnitas, et kuuma kliima tõttu on väga hea põrandal magada. Muidugi mitte palja põranda peal, neil on ikka mingid matid ja tekid- padjad ka.
Praegu küll ei tundu, et siin palav oleks...
Nii et meie naudime sooja vett, magame pehmetel madratsitel, kütame oma toad talvel soojaks ja oleme tegelikult üsna nõrgukesed. Ma ei tohiks muidugi üldistada- mina ise olen selline külmavares.

Mini üllatab mind oma teadmistega. Ta otsib põnevaid seoseid Eesti ja India vahel. Näiteks küsis ta minu käest, kust tuleb vanade eestlaste jumala Taarapita nimi. Otsisime siis koos internetist, et kas leiame midagi. Pisut leidsime. Teine huvitav nimi on seotud Kaali meteoriidiga. On ju hindudel jumalanna Kali (vahel kirjutatud ka Kaali).
Ta küsis, mida minu nimi tahendab. Arvasin, et ei tahenda midagi, küllap on tuletatud Maarjast. Tema aga leidis tänase paeva jooksul, et see nimi pärineb vanast taani keelest ja tahendab "star of the sea" Sarnaselt leidis ta tähenduse mu ema nimele. 
Minil on laialdased teadmised erinevatest teraapiatest, ajurveeda ravimitest, astroloogiast ja paljust muust.
Tööl ta ei käi. Ongi kodune, loeb, kirjutab. Kodutöödega üle ei pinguta. Enda sõnul on ta rahul oma eluga - talle meeldib, et saab kodus üksi talle meeldivate asjadega tegeleda. Ka mulle tundub, et ta on õnnelik.

Teine hommik India pinnal

Õues on meeletu paduvihm. Õnneks on soe, aga toas on kõik riided vastikult niisked.
Hakkan uskuma, et kõik takistused mu teel olid märk sellest, et oleks võinud siiski ärasoiduks hilisema kuupäeva valida....
Rishi nn. varjane kojutulek leidis aset eile kesköö paiku. Ta oli minu jaoks kuskilt ühe madratsi ara lohistanud. Nii et saabus madrats seljas:)) See oli muidugi väga armas temast, sest päeval olin pikutanud ilma madratsita voodis, kus oli ainult lina kõva pinna peal. Valmistasin juba end hingeliselt ette, et nüüd tuleb tugevalt kohanema hakata....Saan aru, et nad ise ongi harjunud niimoodi magama.
Mini teeb hommikusööki- riisjahukooke. Ta rääkis, et täna tuleb minna politseijaoskonda ja minu siinviibimine ära registreerida.
Appiiii, milline paduvihm on valjas!!!:))

Vihm

Kopeerin siia oma kirja, mida olete juba lugenud.
Viisa saamine ei olnud lihtne. Saatkonna ametnik helistas mulle alles neljapäeval pärast kella nelja ja arvas, et enam ta mulle seda postiga saata ei jõua. Et ühesõnaga mõelgu ma ise midagi välja... Olin juba teel Tallinna. Selle sõnumi peale peatasin auto. Nii Marika, mis nüüd siis saab?? Ei osanud muud teha, kui helistada sõber Marile, kes mu ahastava jutu peale lubas midagi välja mõelda.
Tänu tema tutvustele teisel pool lahte lahenes lugu nii, et käisime koos kell 23:30 sadamas. Üks suvaline lahke soome mees, kes oli oma kuue koeraga Valgevenesse sõitmas, andis mu passi mulle üle...Ohh, milline kergendus see lõpuks oli:) Pärast kõiki neid takistusi, mis olid mu teele pärast piletiostu tulnud.

Lennud kulgesid viperusteta. Mul on hea meel, et sellise huvitava marsruudi valisin: Tallinn-Peterburi-Dubai-Thiruvananhtapuram.
Tore oleks nüüd kirjutada, et edasi kulges kõik õnnelikult....aga paraku....... Hommikul pool kümme Rishit lennujaamas ei olnud. Olin talle juba Tallinnast sms-i saatnud, et mul on viisa käes ja tulen. Saatsin siis saabudes uue, et olen kohal- ei mingit vastust.......Päris jube oli seal passida, kõik taksojuhid käisid küsimas, et kuhu hotelli ma tahan minna. Aga mul polnud isegi Rishi aadressi mitte...
Mingi kohalik mees helistas Rishi numbrile ja ta ei vastanud. Olin juba üle 1,5 tunni oodanud, kui helistasin talle ise - lõpuks ometi ta vastas. Sain aru, et ta ei teadnud minu saabumisest. Lubas varsti tulla. Ootasin veel ja veel... Sulasin juba oma kampsunis- läksin lõpuks vetsu riideid vahetama.
Ma ei tea, palju veel aega möödus, kui ta jõudis lennujaama.....olin niigi nutu äärel, siis hakkasin sorinal nutma....Selgus, et ta polnud ühtki mu sms-i kätte saanud. Viimases e-mailis kirjutasin, et ei tea, kas viisa jõuab õigel ajal minuni või mitte...

Nüüd olen tema ja ta naise Mini kodus. Nad olid siiski igaks juhuks minu ootel.
Kodu on üsna lihtne rendikorter. Mulle anti oma tuba. Mini on  väga armas, nimele vastavalt pisike, väga tark ja sõbralik...
Täna kallab lõunast alates paduvihma, kuigi vihmaperiood peaks läbi olema. Naersime autos Rishiga minu ebaõnnestumiste üle. Lisaks nüüd veel see, et Marika tuli Keralasse ja tõi vihma kaasa (sõna mari tähendab kohalikus keeles ka vihma).

Ohh,  kui ma vaid valdaksin vabalt inglise keelt......Minilt oleks ainuüksi tänase päeva jooksul meeletult palju teada saanud nende vaimse elu, õpetajate ja jumalate kohta. Praegu on nii, et tema räägib ja mina noogutan ning püüan midagigi aru saada.
Mini jutu järgi neil siin kodus praktiliselt külalisi ei käi- seega olevat ma Rishiline väga oluline sober. Ta naeris, et täna õhtul tuleb Rishi minu pärast vara koju:) Olen loomulikult meelitatud:)


Parimad tervitused ja tänud kõigile, kes heade soovide ja tegudega mu reisi teostumisele kaasa aitasid!

Eellugu

Lend Tallinnast Peterburi meenutas lendu Tallinnast Hiiumaale:) Lennukis oli 33 kohta ja nendestki olid päris mitmed tühjad. Lennuk urises ja laperdas. Lend kestis vaid 55 minutit. Üllatuseks oli 2-tunnine ajavahe. Pulkovo lennujaam oli üsna tühi ja vaikne- vähemalt see värav, kust mina sisenesin. Mulle meenus eelmise India reisi ümberistumise kogemus Amsderdami hiigelsuures lennujaamas, kus pidime end hingetuks jooksma, et järgmisele lennukile jõuda. Pulkovos läks hästi- kartsin, et ühel hetkel selgub, et ma vajan siiski ka Venemaa transiitviisat. Õnneks seda ei juhtunud. Üks teenindaja ajas kenasti mu paberid korda ja näitas suuna kätte, kuhu edasi minema pidin. Polnudki kaugemale kõndida, kui umbes 100m. Seal toimus põhjalik turvakontroll- kilesussid tuli jalga panna jne. Mul oli kotis õietolm- seda ei pidanud keegi kahtlaseks (aa, Tallinnas siiski küsiti, et mis see on).

Huvitav oli vaadata Dubaisse lendavat rahvast. Enamus tundusid olevat paarid vanuses 50-60. Sekka ka nooremaid, samuti noori peresid lastega.
Oletan, et olen siin üsna erandlik reisija, kuna 1.olen eestlane:; 2.olen üksi reisiv naine; 3.mul ei ole fotokat; 4.mul ei ole laptopi, mida ma juba pisut kahetsen. Siin on vaba Wi-Fi ala.
Edasine lend kestab 5 tundi ja 4307 km . Mul on raskusi  tehniliste abivahenditega. Läheb aega, enne kui igasugustele raadio-ja telekanalitele pihta saan. Mugav reis, mille lõpuks on mõned reisijad end üsna auti joonud...
Lend kestis oodatust kauem, aga seda parem. 3,5-tunnisest ooteajast on jäänud alles ainult 2. Kell on samuti 2- uni hakkab piinama. Poole neljast saab lennukisse. Viimased neli tundi, millest 2 viimast kuidagi moodi magan. Kas tõesti jõuan Trivandrumisse ja kohtun uuesti Rishiga....

Müstilised lood viisaga

Ei ole kerge see reisile minek...
Täna selgus, et mu pass koos India viisaga on Soome tagasi rännanud. Ma olin juba korduvalt käinud postkontoris küsimas, kas mulle on tulnud Soomest tähitud saadetist. Kuidas on võimalik, et see saadeti tagasi Helsingisse???
Võite vaid ette kujutada, kui närvis ja endast väljas ma olin.
Viimane lootus on see, et tubli Soome ametinik annab endast parima ja saadab mu viisa templiga passi nüüd reedeks otse Tallinna lennujaama.