Kopeerin siia oma kirja, mida olete juba lugenud.
Viisa saamine ei olnud lihtne. Saatkonna ametnik helistas mulle alles neljapäeval pärast kella nelja ja arvas, et enam ta mulle seda postiga saata ei jõua. Et ühesõnaga mõelgu ma ise midagi välja... Olin juba teel Tallinna. Selle sõnumi peale peatasin auto. Nii Marika, mis nüüd siis saab?? Ei osanud muud teha, kui helistada sõber Marile, kes mu ahastava jutu peale lubas midagi välja mõelda.
Tänu tema tutvustele teisel pool lahte lahenes lugu nii, et käisime koos kell 23:30 sadamas. Üks suvaline lahke soome mees, kes oli oma kuue koeraga Valgevenesse sõitmas, andis mu passi mulle üle...Ohh, milline kergendus see lõpuks oli:) Pärast kõiki neid takistusi, mis olid mu teele pärast piletiostu tulnud.
Lennud kulgesid viperusteta. Mul on hea meel, et sellise huvitava marsruudi valisin: Tallinn-Peterburi-Dubai-Thiruvananhtapuram.
Tore oleks nüüd kirjutada, et edasi kulges kõik õnnelikult....aga paraku....... Hommikul pool kümme Rishit lennujaamas ei olnud. Olin talle juba Tallinnast sms-i saatnud, et mul on viisa käes ja tulen. Saatsin siis saabudes uue, et olen kohal- ei mingit vastust.......Päris jube oli seal passida, kõik taksojuhid käisid küsimas, et kuhu hotelli ma tahan minna. Aga mul polnud isegi Rishi aadressi mitte...
Mingi kohalik mees helistas Rishi numbrile ja ta ei vastanud. Olin juba üle 1,5 tunni oodanud, kui helistasin talle ise - lõpuks ometi ta vastas. Sain aru, et ta ei teadnud minu saabumisest. Lubas varsti tulla. Ootasin veel ja veel... Sulasin juba oma kampsunis- läksin lõpuks vetsu riideid vahetama.
Ma ei tea, palju veel aega möödus, kui ta jõudis lennujaama.....olin niigi nutu äärel, siis hakkasin sorinal nutma....Selgus, et ta polnud ühtki mu sms-i kätte saanud. Viimases e-mailis kirjutasin, et ei tea, kas viisa jõuab õigel ajal minuni või mitte...
Nüüd olen tema ja ta naise Mini kodus. Nad olid siiski igaks juhuks minu ootel.
Kodu on üsna lihtne rendikorter. Mulle anti oma tuba. Mini on väga armas, nimele vastavalt pisike, väga tark ja sõbralik...
Täna kallab lõunast alates paduvihma, kuigi vihmaperiood peaks läbi olema. Naersime autos Rishiga minu ebaõnnestumiste üle. Lisaks nüüd veel see, et Marika tuli Keralasse ja tõi vihma kaasa (sõna mari tähendab kohalikus keeles ka vihma).
Ohh, kui ma vaid valdaksin vabalt inglise keelt......Minilt oleks ainuüksi tänase päeva jooksul meeletult palju teada saanud nende vaimse elu, õpetajate ja jumalate kohta. Praegu on nii, et tema räägib ja mina noogutan ning püüan midagigi aru saada.
Mini jutu järgi neil siin kodus praktiliselt külalisi ei käi- seega olevat ma Rishiline väga oluline sober. Ta naeris, et täna õhtul tuleb Rishi minu pärast vara koju:) Olen loomulikult meelitatud:)
Parimad tervitused ja tänud kõigile, kes heade soovide ja tegudega mu reisi teostumisele kaasa aitasid!
Viisa saamine ei olnud lihtne. Saatkonna ametnik helistas mulle alles neljapäeval pärast kella nelja ja arvas, et enam ta mulle seda postiga saata ei jõua. Et ühesõnaga mõelgu ma ise midagi välja... Olin juba teel Tallinna. Selle sõnumi peale peatasin auto. Nii Marika, mis nüüd siis saab?? Ei osanud muud teha, kui helistada sõber Marile, kes mu ahastava jutu peale lubas midagi välja mõelda.
Tänu tema tutvustele teisel pool lahte lahenes lugu nii, et käisime koos kell 23:30 sadamas. Üks suvaline lahke soome mees, kes oli oma kuue koeraga Valgevenesse sõitmas, andis mu passi mulle üle...Ohh, milline kergendus see lõpuks oli:) Pärast kõiki neid takistusi, mis olid mu teele pärast piletiostu tulnud.
Lennud kulgesid viperusteta. Mul on hea meel, et sellise huvitava marsruudi valisin: Tallinn-Peterburi-Dubai-Thiruvananhtapuram.
Tore oleks nüüd kirjutada, et edasi kulges kõik õnnelikult....aga paraku....... Hommikul pool kümme Rishit lennujaamas ei olnud. Olin talle juba Tallinnast sms-i saatnud, et mul on viisa käes ja tulen. Saatsin siis saabudes uue, et olen kohal- ei mingit vastust.......Päris jube oli seal passida, kõik taksojuhid käisid küsimas, et kuhu hotelli ma tahan minna. Aga mul polnud isegi Rishi aadressi mitte...
Mingi kohalik mees helistas Rishi numbrile ja ta ei vastanud. Olin juba üle 1,5 tunni oodanud, kui helistasin talle ise - lõpuks ometi ta vastas. Sain aru, et ta ei teadnud minu saabumisest. Lubas varsti tulla. Ootasin veel ja veel... Sulasin juba oma kampsunis- läksin lõpuks vetsu riideid vahetama.
Ma ei tea, palju veel aega möödus, kui ta jõudis lennujaama.....olin niigi nutu äärel, siis hakkasin sorinal nutma....Selgus, et ta polnud ühtki mu sms-i kätte saanud. Viimases e-mailis kirjutasin, et ei tea, kas viisa jõuab õigel ajal minuni või mitte...
Nüüd olen tema ja ta naise Mini kodus. Nad olid siiski igaks juhuks minu ootel.
Kodu on üsna lihtne rendikorter. Mulle anti oma tuba. Mini on väga armas, nimele vastavalt pisike, väga tark ja sõbralik...
Täna kallab lõunast alates paduvihma, kuigi vihmaperiood peaks läbi olema. Naersime autos Rishiga minu ebaõnnestumiste üle. Lisaks nüüd veel see, et Marika tuli Keralasse ja tõi vihma kaasa (sõna mari tähendab kohalikus keeles ka vihma).
Ohh, kui ma vaid valdaksin vabalt inglise keelt......Minilt oleks ainuüksi tänase päeva jooksul meeletult palju teada saanud nende vaimse elu, õpetajate ja jumalate kohta. Praegu on nii, et tema räägib ja mina noogutan ning püüan midagigi aru saada.
Mini jutu järgi neil siin kodus praktiliselt külalisi ei käi- seega olevat ma Rishiline väga oluline sober. Ta naeris, et täna õhtul tuleb Rishi minu pärast vara koju:) Olen loomulikult meelitatud:)
Parimad tervitused ja tänud kõigile, kes heade soovide ja tegudega mu reisi teostumisele kaasa aitasid!
No comments:
Post a Comment