Bodhi Zendo. Tagasiteel.

18.veebruar

Sain oma jaheduse, mida ma igatsesin.....

Pagan küll, miks ma jäin uskuma Emili, et midagi erilist pole kaasa vaja võtta:(

Asume Kodaikanali lähedal, rohkem kui kahe tuhande meetri kõrgusel merepinnast. Tundub, et sooja on alla +20c. Igatahes mu jalad on täiesti külmad ja sokke ma kaasa ei võtnud:( Õnneks andis Anu mulle ühe dressipluusi moodi asja, samuti ühe õhukese kerge teki, mida saan meditatsiooni ajal ümber võtta.

Mul veab- saan privaatse toa, voodis on paks soe tekk:) Emil peab tuba jagama mõningate teiste inimestega.

Infot minu asukoha kohta võite leida aadressilt www.bodhizendo.org

19.veebruar

Kui Šokolaadipoiss kuulis, mis põhjusel ma Madurai suunas sõidan, kommenteeris ta, et ainult hullud inimesed vajavad mediteerimist:) Või siis näiteks pärast seda, kui ta on liiga palju joonud ja suitsetanud, vajab ta tasakaalustamiseks meditatsiooni.....:) Pärast siinveedetud esimest õhtut ja järgmist päeva on mul tunne, et mingil määral võib tal isegi õigus olla....Vist tuleb lõpetada ašramite ja muude taoliste kohtade külastamine vaimse arengu eesmärgil. Ma ei suuda siin toimuvat tõsiselt võtta. See lõputu kummardamine ja koogutamine on mulle väga võõras. Aga eks see on minu viga, et ma ronisin ilma eelteadmisteta sellisesse kohta....

Ma ei saa midagi parata, mind ajab kohutavalt naerma, kuidas inimesed käivad kalanägudega ringi, pilgud langetatud ja käed kõhu peal või rinna kohal koos. Kujutan ette, et pärast suurt psüühilist traumat oleks siin igati sobiv viibida. Täielik vaimuhaigla tunne, eriti kui vaatan, kuidas inimesed hommikuti vaikides SEVA-t teevad.

Emilil on siin tutvused, seetõttu palus ta meile võimaluse korral anda vabatahtlikuks tööks (SEVA)tualettruumide koristamise. Tema meelest on see kõige parem töö, kuna võtab kõige vähem aega võrreldes igasuguste aia- ja köögitöödega. Tal on õigus- kõik on siin väga puhas, inimesed koristavad ise enda järelt- lihtne on oma töö ära teha ja siis pisut rohkem vaba aega omada. Peaaegu hakkan koristades mingit lauluviisi ümisema, siis meenub, et vaikuses peab olema. Ei mingit laulmist ega lõbutsemist....

20.veebruar

Esimesel õhtul esimesel zazenil olin päris lähedal meditatiivsele seisundile. Kahjuks saab just siis 25 minutit täis ja tehakse paus. Sellel hetkel tundub, et 25 minuti kaupa mediteerida on minu jaoks teostatav. Aga järgmistel päevadel ei õnnestu enam kuidagi. Parem jalg sureb iga kord totaalselt ära või siis tuleb uni peale. Mõtlen hirmuga, et võin ühel hetkel siia põrandale kummuli prantsatada.....Eelmisel aastal oli ühe ameeriklannaga sedasi juhtunud :)) Ma ei suuda selle mõtte juures tõsiseks jääda, kuigi Emil väidab, et tookord ei olnud mitte keegi naerma hakanud:))

Emilil on täna seljas erkoranži värvi ürp- ta meenutab mulle vangi mõnest ameerika märulifilmist:) Aeg-ajalt teeb ta mulle nägusid ja pilgutab silma. Püüan mitte naerma hakata ja tõsise näo ette manada. Tundub, et ka tema ei suuda toimuvat tõsiselt võtta...

Hästi paljud inimesed on köhima hakanud. Huvitav, kas see on kuidagi seotud sellega, et nad ei saa end väljendada....??? Eks jahe on ka muidugi.... Pärast 25 minutit meditatsiooni tehakse kõik aknad ja uksed neljast küljest lahti, nii et tuul vihiseb igast suunast läbi ruumi...Mu jalad on pidevalt külmad....aga pole midagi, ma saan sellega hakkama.

Leian ühelt stendilt ilmavaatluse tulemused. Selgub, et siin valitseb aastaringselt Eesti jaheda suve kliima. Päevased temperatuurid jäävad vahemikku +16.....+20, öised +7....+12c. Aprill, mai ja juuni on pisut soojemad võrreldes ülejäänud aastaga. Huvitaval kombel kasvavad ka siin banaanipuud. Neile vist piisab sellest, et miinuskraade pole. Täna on näiteks väljas +19. Pärast keskpäeva jõuan mõned riided ära pesta ja päikse kätte kuivama viia. Paari tunni pärast müristab ja sajab vihma nii mis kole. Pesu kuivatamisega on igatahes raskusi...Hiljem selgub, et keegi hea inimene on õuest pesud ära korjanud ja varju alla nööridele sättinud....Aitäh talle!

Maitsvat taimetoitu, lisaks ka munad, pakutakse meile kolm korda päevas. Siin on oma köögiviljaaed. Võib-olla saan elus esimest korda mürgitamata banaane süüa, sest näha on, et banaanide sees on justkui ussikäigud....Usse näha pole, nii et söön ära ja maitsel pole viga midagi:)

Meie äratus on hommikuti kell 4:55. Esimene zazen algab 5:30, kui õues on täielik vaikus ja pimedus. Siis ühel hetkel kuulen, kuidas linnud nagu kokkulepitult laulma hakkavad- pimedus taandub.

Võimas loodus on siin – selles pole kahtlustki. Mäekülgedel kasvavad meeletult kõrged puud. Õhtupimeduses on hästi näha, kuidas mägede kohal pilvedes välku lööb. Öösel sajab vihma.

Praegu meenub mulle, et ma ei kirjutanud sellest, kuidas me Emiliga teel Maduraist siia keskusesse vihma kätte jäime. Me ei olnud siis veel mägede vahel, kui vihm meid ootamatult tabas. Emil pööras tee ääres asuvate hoonete poole, mis osutusid viljakuivatiks. Üks naisterahvas tuli ja hakkas kohe organiseerima, kuhu ratas panna, kuidas meie asjad kinni katta ning juhatas meid siis kuivatisse viljakottide vahele istuma. Töölised pidasid just lõunat. Nad olid valmis ka meile toitu pakkuma, aga me olime tõesti just söönud. Ja tegelikult poleks tahtnud nende sööki ära süüa. Näha oli, et igal ühel oli oma topsikutega toit kaasa võetud.

Näppisin kotis olevaid viljateri ja üritasin aru saada, millega tegu. Mu naabruses istunud naine võttis seepeale mõned terad ja hõõrus neid pihkude vahel- ja üllatus, üllatus- nähtavale tulid valged riisiterad.....

Kui vihm üle jäi ning tänades teekonda jätkasime, kommenteeris Emil: "Need inimesed ei reisi mitte kunagi, neil pole passigi, iga päev ikka sama toit, mitte kunagi vahelduseks jäätist ega hamburgerit..... " Nii et oleme õnnelikud kõikide meile antud võimaluste üle....

21.veebruar

Ärkan hommikul viis minutit enne äratust selle peale, et kuulen selgelt, kuidas keegi vanem naisterahvas hüüab unes mu nime. Paistab, et kehakell on juba tööle hakanud.

Pärast hommikusi koristustöid ja kohvijoomist kutsub Emil mu kõrvale ja teatab, et ta ei suuda siin enam olla. Vau......või sedasi on lood....Nii paljud asjad olevat teisiti kui eelmisel aastal: teistsugune energia, imelikud inimesed, kes teevad talle pidevalt märkusi (mitte sõnades, aga kehakeeles). Küsin, et kas ta tahab lahkuda. Ta vastab jaatavalt.....Mina oleks kindlasti suuteline olema pühapäeva hommikuni, aga ma ei tea, kas see on vajalik. Tõenäoliselt segan ma teisi oma mittepühendunud siinviibimisega. Igal juhul otsustan koos temaga lahkuda.

Manager püüab küll Emiliga rääkida ja teda ümber veenda, aga ta ei muuda oma meelt.

Pakime oma asjad ja alustame tagasisõitu Madurai suunas. Teeme peatuse makaakide juures ja söödame neid banaanidega. Tunneme rõõmu, et oleme taas vabad:)) Laulame koos täiest kõrist: "We are the champions, we are the champions..."

Otsustame, et Madurais vaatame lähemalt Meenakshi templit ning jääme ööseks samasse hotelli, kus eelnevalt juba olime.

Taas hotellituppa jõudes näen end kogemata peeglist ja röögatan: "Ooou my goood!!!" Näen välja nagu kõige ehtsam Tahmanägu: juuksed pulstunud, nägu tahmane...Pesema, ruttu pesema....

Meenakshi tempel on tõesti võimas. Näeme templielevanti, kes võtab oma londiga sinult kümme ruupiat ja seejärel nii öelda õnnistab sind, pannes oma londi sulle korraks pähe. Enamus inimestest tahavad elevandile raha anda, mina kaasaarvatud. Sellel 15 – aastasel emasel elevandil on ainult üks kett ümber esijalgade, nii et ta liigutab end üsna vabalt. Näen, et ta jalad on terved ja silmad ei ole kurvad- selle üle on mul hea meel....Imestan ikka ja jälle, kui religioossed on siinsed inimesed. Aga mis siin imestada, kui vastav kasvatus algab kodust ja lasteaiast pihta. Anu töötas mingi aja India lasteaias ja rääkis sellest.

Talle jäi mulje, et õpetamine on siis üsna jäik: on ainult õige vastus ja vale vastus ning loovust ja iseseisvat mõtlemist kahjuks ei arendata....

Õhtusel tänaval pakutakse meile järjekordselt marihuaanat. Emil röögatab:"Väga hea, me võtame 5 kilo!" Tüüp sosistab ehmunult, et tal on hetkel ainult kümme grammi pakkuda.....Oh jah, Emil ja tema naljad...:)

Järgmisel hommikul algab rattasõidu maraton Maduraist Kovalami. Kilomeetreid umbes 300 ümber. Eestis poleks see kuigi hirmus. Siin tähendab see peaaegu tervet päeva teekonda. Mu tagumik jääb iga kilomeetriga järjest valusamaks ja kogu keha järjest kangemaks. Ning mu nägu läheb järjest tahmasemaks ja tahmasemaks... Teeme küll mõned söögi- ja joogipausid, aga väga palju abi sellest ei ole. Kusagil tee ääres näeme viita "water fall". Oh yes, sinna me läheme! Tee otsa peal on aga tõkkepuu ja mehed, kes ütlevad: "No waterfall." "Why ????" "No water." "Millal vesi tuleb?" "Kahe kuu pärast." Selge siis.....Tuleb edasi sõita ja loota, et leiame mõne teise veekogu.

Peagi näeme tee kõrval looklevat ojakest, mis muutub tasapisi suuremaks. Lõpuks peatume ja kastame ennast madalasse vette ning peseme vahelduseks tolmu maha. Mõtlen, et hea on ikkagi koos meesterahvaga reisida. Üksi sellist asja ette ei võtaks. Eks ma muidugi läksin riietega vette ka.

Pärast suplust on märgatavalt värskem tunne, aga pikk teekond on veel ees....

Pärast loendamatuid lehvitusti ja "hi" hõikeid jõuame päikeseloojangu ajaks Trivandrumisse. Meelitan Emili "Zam-zami " sööma. See on populaarne moslemite söögikoht, kus saab hästi tehtud kana mitmel erineval moel, lisaks kõiksugu muud head ja paremat. Näen järjekordselt kohutav välja. Tegelikult jubedam, kui Madurais, sest lisaks tahmasele näole on mul punetavad silmad. Üritan end tualettruumis pesta, aga seepi ei ole ja nii näengi välja nagu punaste silmadega automehhaanik.

Kõhud täis söödud, tuleb viimane ponnistus: õhtupimeduses Trivandrumist Kovalami. Jõuame kohale umbes kaheksaks. Startisime vist hommikul kümne paiku....

See oli raske päev......Normaalsed inimesed ei sõida Indias mootorrattaga kolmsada kilomeetrit....