Täna parast hommikust satsangi ja teejoomist, kus olin mõnele "võitluskaaslasele" hüvasti öelnud, läksin oma "tuppa", kuhu olime juba paris mitmeks päevaks jäänud ainult neljakesi. Peale minu pesitsesid seal veel kaks sümpaatset minust vanemat naist- üks neist Kanadast ja teine Londonist - ning veel üks armas tagasihoidlik neiu Jaapanist. Tegin üksinda (teistel algas 2-tunnine asanaklass) omas rütmis harjutusi ja tundsin end väga hästi. Seejärel pakkisin asjad, et lahkuda.
Kerge heldimuse, kuid ilma kahetsuseta sammusin väravast välja.
Teekond tagasi kulges nagu valatult, hoolimata sellest, et ma ei olnud mitte mingisuguseid bussiaegu uurinud. Ašrami lähedalt leidsin rikša, millega sain Neyyari bussijaama, seal seisis buss, mis 5 minutit hiljem startis Trivandrumi suunas. Trivandrumis otsisin söögikoha, kus pisut mahla juua ja midagi näksida. Nautisin vabadust ja hellitasin end ühe jäätisekokteiliga. Seejarel astusin välja, kohe tuli rikša, mis sõidutas mind vajalikku East Worthi bussipeatusesse, kus oli mugav Kovalami buss juba ootamas.
Paar päeva varem oli Anu mulle helistanud ja küsinud mu plaanide kohta. Oli rõõm kuulda, et mul aveneb jällegi võimalus mõneks ööd Orchide majas veeta.
Buss sõitis päris kiiresti Trivandrumist Kovalami. Mulle juba tuttav Vasanta oli parasjagu Orchide majas koristamas. Nii sain kenasti tuppa ja oma seljakotist vabaks. Nautisin ilusat dušširuumi ja pesin mõned riided. Seejärel tegin oma ninale loputusprotseduuri. Ostsin nimelt ašramist spetsiaalse anuma, mis näeb välja nagu miniatuurne ilma sangata kastekann. Sinna pannakse soolane vesi, seejärel kallutad oma pea küljele ja valad ühest ninasõõrmest vee sisse niimoodi, et see hakkab teisest ninasõõrmest valja voolma. Ellujäämiseks tuleb samal ajal suu kaudu hingata:-). Sama kordub teise ninasõõrmega. See tegevus pidi olema väga kasulik- eriti siis, kui on mingi hingamisteede probleem või kui oled kusagil väga tolmuses kohas viibinud. Parast bussisõitu aknaklaasideta bussis Neyyarist Trivandrumisse tundsin end piisavalt tolmusena.....
Nii hea tunne on Kovalamis tagasi olla- justnagu sõjaväest oleks koju pääsenud:))
Sain alles eile aru, et olen ašramis kõvasti ülepingutanud. Sealolek kaotab minu meelest mõtte, kui käid ringi nagu zombi, ei jaksa teisele korruselegi ronida ning tahad ainult magada. Olen ju lollilt kohusetundlik ka- kui öeldakse, et programm on kohustuslik, siis nii ma seda võtangi. ("See ei ole siin mingi holiday camp, siin tehakse tööd, kui te tunnete, et teile ei sobi, siis te ei pea siin olema", kõlas lausejupp direktori sõnavõtust). Samas paljud võtsid vabalt- ehk talitasid oma sisetunde järgi.
Teoorias rääkisid õpetajad, et jooga (õigemini asanad) ei ole võistlus, et ükski asend ei tohi põhjustada valu või ebamugavust, et iga inimene on erinev jne. jne. ...Tegelikult pingutasime seal enamus nii, et higi voolas ojadena....
Aga praegu tahaks juba harjutusi teha- ise, omaette ja mõnuga. Kas tõesti peaks mõne päeva jaoks endale joogamati ostma....?
Enam ei ole palju aega jäänud.... Kolm kuud, mis algul tundusid hirmutavalt pikad, on olematuks kahanenud...
Ašramis jõudsin äratundmiseni, et olen kuumusest küllastunud ja märtsikuine Eesti tundus ahvatlev.
Enne tuleb aga mitmeid kurbi lahkumishetki üle elada, et siis kogeda suurt taaskohtumisrõõmu vanade heade sõprade ja tuttavatega...
Kerge heldimuse, kuid ilma kahetsuseta sammusin väravast välja.
Teekond tagasi kulges nagu valatult, hoolimata sellest, et ma ei olnud mitte mingisuguseid bussiaegu uurinud. Ašrami lähedalt leidsin rikša, millega sain Neyyari bussijaama, seal seisis buss, mis 5 minutit hiljem startis Trivandrumi suunas. Trivandrumis otsisin söögikoha, kus pisut mahla juua ja midagi näksida. Nautisin vabadust ja hellitasin end ühe jäätisekokteiliga. Seejarel astusin välja, kohe tuli rikša, mis sõidutas mind vajalikku East Worthi bussipeatusesse, kus oli mugav Kovalami buss juba ootamas.
Paar päeva varem oli Anu mulle helistanud ja küsinud mu plaanide kohta. Oli rõõm kuulda, et mul aveneb jällegi võimalus mõneks ööd Orchide majas veeta.
Buss sõitis päris kiiresti Trivandrumist Kovalami. Mulle juba tuttav Vasanta oli parasjagu Orchide majas koristamas. Nii sain kenasti tuppa ja oma seljakotist vabaks. Nautisin ilusat dušširuumi ja pesin mõned riided. Seejärel tegin oma ninale loputusprotseduuri. Ostsin nimelt ašramist spetsiaalse anuma, mis näeb välja nagu miniatuurne ilma sangata kastekann. Sinna pannakse soolane vesi, seejärel kallutad oma pea küljele ja valad ühest ninasõõrmest vee sisse niimoodi, et see hakkab teisest ninasõõrmest valja voolma. Ellujäämiseks tuleb samal ajal suu kaudu hingata:-). Sama kordub teise ninasõõrmega. See tegevus pidi olema väga kasulik- eriti siis, kui on mingi hingamisteede probleem või kui oled kusagil väga tolmuses kohas viibinud. Parast bussisõitu aknaklaasideta bussis Neyyarist Trivandrumisse tundsin end piisavalt tolmusena.....
Nii hea tunne on Kovalamis tagasi olla- justnagu sõjaväest oleks koju pääsenud:))
Sain alles eile aru, et olen ašramis kõvasti ülepingutanud. Sealolek kaotab minu meelest mõtte, kui käid ringi nagu zombi, ei jaksa teisele korruselegi ronida ning tahad ainult magada. Olen ju lollilt kohusetundlik ka- kui öeldakse, et programm on kohustuslik, siis nii ma seda võtangi. ("See ei ole siin mingi holiday camp, siin tehakse tööd, kui te tunnete, et teile ei sobi, siis te ei pea siin olema", kõlas lausejupp direktori sõnavõtust). Samas paljud võtsid vabalt- ehk talitasid oma sisetunde järgi.
Teoorias rääkisid õpetajad, et jooga (õigemini asanad) ei ole võistlus, et ükski asend ei tohi põhjustada valu või ebamugavust, et iga inimene on erinev jne. jne. ...Tegelikult pingutasime seal enamus nii, et higi voolas ojadena....
Aga praegu tahaks juba harjutusi teha- ise, omaette ja mõnuga. Kas tõesti peaks mõne päeva jaoks endale joogamati ostma....?
Enam ei ole palju aega jäänud.... Kolm kuud, mis algul tundusid hirmutavalt pikad, on olematuks kahanenud...
Ašramis jõudsin äratundmiseni, et olen kuumusest küllastunud ja märtsikuine Eesti tundus ahvatlev.
Enne tuleb aga mitmeid kurbi lahkumishetki üle elada, et siis kogeda suurt taaskohtumisrõõmu vanade heade sõprade ja tuttavatega...
No comments:
Post a Comment