LINNUD, LOOMAD JA TEISED

Päevad mööduvad märkamatult. Kirjutamiseks pole eriti aega jäänudki....

Iga kord, kui oma läpaka avan, jookseb siin vähemalt üks pisike vaaraosipelgas. Huvitav, mida huvipakkuvat nad siit leiavad? Võib-olla nad siia sisse juba pesa teinud...??? Vannitoas oli samuti üleeile sipelgate invasioon. Mu pisike kookosõli pudel oli vist väljastpoolt õliseks saanud- igatahes olid nad kobaras koos pudeli kallal:)

Varestest ja kägudest kirjutasin vist juba eelmisel aastal....Eile märkasin pisikest oravat- arvasin algul, et mingi lind häälitseb närviliselt, siis nägin, et see oli hoopis orav, kes tõstis vareste pärast lärmi. Orav oli varestega võrreldes väga väike- kujutan ette, et need mustad suurte nokkadega linnud tahtsid ta nahka panna.....

Koertest olen samuti kirjutanud. Aga neid on endiselt vahva jälgida- see, kuidas nad omavahel suhtlevad, jooksevad ja vallatlevad, oma territooriumi kaitsevad- see kõik on armas ja inspireerib liikuma. Secrol näiteks tuli koeri vaadates soov hundirattaid teha, minul tuli tahtmine Kundalini joogast tuttavaks saanud "konnasid" teha. 53 korda küll ei ei pingutanud, aga 30 tuli üsna lõdvalt:)

Need vahvad neljajalgsed mõtlevad vist, et hommikuti pannakse lamamistoolid just nende jaoks randa, sest nad sätivad kohe end mõnusalt nende alla pikutama:)

Kahel viimasel õhtul õnnestus nautida päikeseloojangut eemal siinsest rannamelust. Esimesel korral ei olnudki vaja kaugele minna. Majaka lähedal, kus ma alati hommikuti asanaid harjutan, on kaljune kaldaserv - mul pole mõttesegi tulnud sinna üksinda turnima minna. Aga teemajas, kus käib hulgaliselt kohalikke ja hinnatundlikke turiste koos, sain tuttavaks veel ühe britiga, kes pärast teejoomist tegi ettepaneku sinna kaljudele päikeseloojangut vaatama minna. See oli mõnus kogemus- ei midagi ohtlikku, kui keegi seda mõtleb. Olin täiesti ära unustanud, kui väga mulle selline kivide peal ronimine meeldib:) Tänasin Seani, et ta mulle seda meelde tuletas. Vestlesime ja mul oli hea meel tõdeda, et sain peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis.

Kui ma rääkisin eile Emilile kivide peal ronimisest, küsis ta, et kas ma olen viibinud siin kusagil külas, kus on hiigelsuur kivirahn, väike tempel selle kõrval ja imeilus vaade merele. Muidugi ma polnud käinud. Ta oli kohe nõus mu samal õhtul sinna sõidutama- see võis olla meie rannast umbes 6-8 km.

Vaade oli täiesti fantastiline: Loojuva päikese kiired ookeanil, avar silmapiir, loendamatute palmide ladvad, mis jäid meie ja mere vahele, pisike armas tempel, eemalt külast kostev muusika.....Istusime hiiglasliku sooja kivilahmaka otsas ja imetlesime.

Kui tagasi saabudes sai söödud maitsev õhtusöök, tundsin, et päev on olnud täiuslik..Aitäh, aitäh kõigi nende tundmiste ja kogemiste eest! Olen tänulik selle külluse tulva eest, mis iga päev kujundab minu elu!

Hästi vahva, et Emil viitsib mu inglise keelega tegeleda. Esitab küsimusi, seletab, toob näiteid...Nagu ta mainis, siis minuga räägib ta minu pärast korralikku inglise keelt. Sattudes aga mõne kaasmaalasega kokku, võib kuulda midagi teistsugust, millest ma ei saa tõesti mitte tuhkagi aru:) Sama situatsioon umbes nagu Lääne-Eestist pärit inimesel võrokeste või setudega:)

Näen rannas igal hommikul üht prantslast edasi tagasi kõndimas ja päevitamas- selline väike edev vanamees, kuldkett kaelas ja väike habemetutt lõua otsas. Ma taipasin kohe, et ta tahab kangesti minuga vestlust alustada. Ma ei julgustanud teda kuidagi, aga ühel hommikul ta ikkagi tuli ja üritas midagi rääkida. Selgus, et inglise keelest ei saa ta mõhkugi aru, noh ja minul pole prantuse keelest aimugi:) Oi ta on nii naljakas, iga kord, kui ta mulle vastu tuleb, pean pingutama, et mitte naerma hakata:) Noh ja siis ta küsib igaks juhuks uuesti, et ega ma ikka prantsuse keelt ei oska ( järsku õppisin vahepeal ühe ööga ära:))

Kui rääkida veel vanadest tuttavatest, siis näiteks šokolaadipoiss on täiesti alles oma endises töökohas. Oli rõõmus mind nähes, aga nagu ikka,on ta kõrghooajal üsna väsinud ja paistab, et langenud vanade harjumuste võrku :( Ehk siis ta on õhtuks nii läbi omadega, et ei oska teisiti end lõõgastada, kui rummi- või viskilaksuga......Kuna ta teab, et mul on Eestis boyfriend, siis ei laula ta mulle enam serenaadi mu ilusatest sinistest silmadest ning šokolaadist võib vaid unistada....