Varkalas

Tundub, et kirjutamata on möödunud terve igavik. Pean ajas tagasi minema umbes 25.jaanuarisse...

Olin rumal ja selle tagajärjeks oli haige kurk ja algav nohu....Lasin endale massaaži teha ning läksin pärast seda liiga ruttu külma (muud valikut ju polnud...) dušši alla. Sain peaaegu momentaalselt aru, et tegin vea....

Järgmisel hommikul marssisin veel vapralt koos Anuga Emili juurde joogat tegema. See oli teine kord- mina läksin selle pärast, et vahelduseks grupis osaleda ja võib-olla midagi meelde tuletada või uut avastada, Anu seepärast, et end käsile võtta ja uuesti joogaga alustada – ta arvas, et temast ikka üksi harjutajat pole.

Kõiks oleks väga tore olnud, ainult et sinna katusele, kus me harjutame, hakkab varakult päike peale paistma. Hoolimata sellest, et alustasime 7.30, piinlesime kohutavas kuumuses. Emil väitis ise, et ta on harjunud, meie jaoks oli see liig mis liig...Tõeline hot yoga, kus higi voolab ojadena...

Pärast sellist pingutust olin omadega täiesti läbi. Kurk ja nina andsid ka ennast tunda. Mõtlesin, et kuidas veel olukorda päästa annaks.....Noh ja teate ju küll, et "kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi...":) Küsisin šokolaadipoisilt, kas ta saaks mulle pisut viina organiseerida....Mõne aja möödudes ta tuligi kahe joogiklaasiga, mis olid umbes 1/3 ulatuses täidetud, lisaks veel alustaldrik sidrunisektoritega. Minu küsimusele, et mis on teises klaasis, vastas ta , et see on talle.... Okay.....Jälgisin, kuidas ta klaasi erilise pingutuseta tühjendas ning tegin sama(olgem siiski ausad,  mitte ühe vaid kahe korraga....) Ei tundunudki jube.... Tegelikult ei tundnud üldse alkoholi mõju kehale.

Päris naljakas- ma ei suuda ära juua klaasi õlut, aga viina neelan ilma eriliste raskusteta.....

Pigistasin ka sidrunimahla kurku , kobisin voodisse ja magasin praktiliselt õhtuni. Kahjuks see ei aidanud:( Järnevad kaks päeva olid kehva enesetundega- see on see tunne, kui neelata on valus ja nohu on algusjärgus. Palavikku polnud.

Laupäeval otsustasime Emiliga sõita Varkalasse - see on umbes 60 km Kovalamist põhja poole. Olin Secrolt kirja saanud, et ta lahkus ašramist ja on jõudnud Varkalasse. Seal olevat väga tore ning et tal oleks hea meel meid näha- meil teda muidugi ka:)

Mootorrattaga võttis see teekond umbes poolteist tundi koos paari vahepeatusega.

Tavaliselt olen suutnud Emiliga sõites end lõdvaks lasta, aga seekord tõmbusin nii mõnelgi korral pingesse....Väljendasin ennast öeldes, et minu meelest on ta vihane ja see pole üldse hea.....Tema väitis, et on seesmiselt rahulik ja laseb lihtsalt auru välja (sõimates ohtlikes olukordades teisi sitapeadeks jne.)...

Sellised sõidud on väsitavad, aga samas ägedad. Kui Varkalasse jõudsime ja Emil mulle otsa vaatas, hakkas ta naerma, öeldes, et olen näost täiesti must. Tegin testi pühkides nägu pabertaskurätikuga- taskurätik muutus tahmaseks...Jeee, olen Tahmanägu:))

Mõningase otsimise järel leidsime normaalse ööbimiskoha- sooja veega muide, suhteliselt rahuliku ning puhta- isegi riidekappi oli puhastatud. Odavamates kohtades ei kannata kappi midagi panna, enne kui oled ise üle pühkinud. Tegelikult tundub, et neid ei ole peale valmistamist mitte kunagi puhastatud.....Seevastu ilusa nimega hotellis Dreams Beach Resort olime üllatunud meeldivast teenindusest ja mina puhtast riidekapist (kuigi mitte ühtki riidepuud seal ikkagi polnud, mis on siin ülimalt tüüpiline-:)

.

Aga meie mõtetes oli Secro. Kuidas teda leida??? Telefoni tal polnud ja kuigi olin igaks juhuks andnud enda india mobiilinumbri, ei olnud ta mulle helistanud. Mingeid koordinaate ka ei kirjutanud. Lihtsalt: kohtume Varkalas. See on sama hea, kui kellelegi midagi täpsustamata öelda, et saame Haapsalus kokku....

Läksime õhtust sööma ja otsustasime, et võtame vabalt- vaatame, mida toob homne päev.

Hommikul jalutasime pisut rannas edasi- tagasi, aga siin on ju mitmeid randu....Sosistasime vaikselt omaette: "Secro, kus sa oled....? " Teadsin kohe, et kui me hakkame teda kramplikult otsima, siis see meil ei õnnestu. Ma võin siin nädal aega kõndida ja mitte teda kohata....Nii et: lase vabaks, lase vabaks, lase vabaks....:)

Ma ei olnud kaks päeva merre saanud - mmmm, vesi oli nii mõnusalt soe ja pehme. Mõnulesin tükk aega ujudes pisut ühele poole ja siis jälle tagasi, kõhuli ja siis pisut selili..... Ja siis korraga näen, et minust maksimaalselt kümne meetri kaugusel vees on Secro oma uue sõbraga! See oli liigutav taaskohtumine:) Emil oli vahepeal rannas magama jõudnud jääda. Ehmatasin ta üles oma hüüetega: "Vaata, vaata, ma leidsin ta!!!"

Tundub, et Secro on saavutanud mõnusa kulgemise seisundi. Ta rääkis, et kogu ta reis pärast Kovalamist lahkumist on sujunud väga hästi. Varkalasse jõudes oli ta praktililselt kohe kokku sattunud eesti perega, kes endalegi üllatuseks oli just äsja endale väga soodsalt kaheks nädalaks maja rentinud. Secro teatas, et võib mind nendega tuttavaks teha, kui tahan ja et samas majas oleks võib-olla võimalik ka soodsalt tuba saada.

Ja siin ma nüüd olengi.... Suur kahekorruseline valge maja, kus küll eriti mööblit pole-:) Minu ja Secro toas ei ole mitte midagi- isegi voodit mitte. Oi vabandust- seinal on siiski üks nagi. Aga selle eest on majas külmik, väike pliit, mõned nõud, terassil on isegi wi-fi....... Ja mis põhiline- siin elab sõbralik eesti pere: ema ja isa koos aastase lapsega + lapse mõlemad vanaemad.

Umbes pool tundi tagasi kohtusin ka majaomanikuga, kes jättis sümpaatse mulje. Ei olnud traditsiooniline suure kõhu, peenikeste jalgade ning mustade vuntsidega jõukas india mees. Shinu ei teinud teist nägugi, et veel üks eestlane on majja juurde siginenud - kutsus hoopis koos kahe vanaemaga õhtul teed jooma:)

Saab näha, millal saabub lubatud voodi....