Olin Kovalamis paar paeva üsna segaduses- mida ma siin üldse teen ja miks ma Varkalast ära tulin.....Tuttav, kellega lootsin edasi suhelda, sõitis järgmisel päeval ära ning minu "šokolaadipoisi" hotellis polnud vaba tuba.....
Esimese öö veetsin kohas, kust viimati Kovalamist lahkusin- see 200-ruupiane. Aga tundsin, et sealne kopituse või hallituselõhn hakkab mulle vastu. Anul oli jällegi täpselt kuni veebruari alguseni üks tuba vaba, nii et kolisin Orchid House-i tagasi. Mõnus on jälle puhtust ja avarust nautida! Keedan nüüd hommikuti üle pika aja ise endale putru:)
Pärast kolimist veetsingi päeva "kodus". Segaduse ja üksinduse tunne vaevas mind....Leidsin detsembrikuu Eesti Naise ja lugesin mõnuga.
Õhtul mõtlesin, et nii ikka ei saa- ei tohi siia lihtsalt üksinda passima jääda. Sundisin end välja minema. Lonkisin sihitult mööda Light House beachi, kui kuulsin eestikeelset lauset:" Peaks siis mõtlema, kuhu nüüd sööma minna....." Pöördusin ja ütlesin :"Peaks jah kuskile sööma minema..." Ja järjekordne rõõmus eestlaste kohtumine oli aset leidnud:) Kaks sümpaatset noort naist olid kohe nõus koos sööma minema ja India teemal muljeid vahetama.
Järgmisel hommikul rannas uuris valge noor mees tõsise näoga üht paati, lõpuks tuli ka naine ning jällegi kuulsin eestikeelset lauset.....Astusin ligi ja uurisin, kas nad kavatsevad merele minna:)) "ah- haa, siin on veel eestlasi:)" Vestluse käigus selgus, et Tarmo tunneb ka Anut ning et tänu sellele, et mul oli Anu kohalik telefoninumber, said nad omavahel suhelda:) Õhtuks sai plaanitud eestlaste ühine õhtusöök:)
Järgmisel hommikul olin just rannas vette minemas, kui mingid inimesed mind selja tagant valju kisaga "ründasid". Ma ei uskunud oma silmi- need olid Epp ja Leo!!! Nad olid Varkalast ara tulnud, kuna seal toimusid seoses usupidustustega meeletud rahvamasside liikumised. Lisaks sellele on sealses templis selline komme, et tulistatakse....(lihtsalt õhku).Või ma ei tea, mida nad seal teevad... Aga Epp kinnitas, et iga 7sekundi tagant käis kõmakas (justkui keegi laseks rakette). See algab juba varahommikul pärast nelja ning nad elasid suhteliselt templi lähedal.....Kuulsin ka ise neid pauke Varkalas olles, aga nüüd oli siis olukord eriti hulluks läinud. Nende hotell oli peaaegu tühjaks jooksnud.....
Ah jaa- tahtsin veel Tarmost kirjutada- neil on nimelt Tallinnas Pikal tänaval Mustpeade Maja vastas India restoran "Bolliwood". Tundub väga põnev ja stiilne koht olevat. Igatahes juhib ta seda suure kire ja pühendumisega. Ta on meeletult vaeva näinud, et Indiast saada endale kokad. S.t. et India kodanikul on kohutavalt raske Eestisse viisat saada. Kuna Eestil Indias oma saatkonda pole, siis peavad nad taotlema viisat Delhist Ungari saatkonnast.
Tarmo, tema naine ja nende sobrad on täna Kovalamis viimast paeva......
Olen siin testinud ka kohaliku kosmeetiku teenuseid. Kovalamis sattusin naise juurde, kes meenutas mulle Irinat:) Sellised mõnusad kindlad, aga pehmed käed. Vahaprotseduurid olid täiesti tasemel. Noh ütleme, et mitte nii põhjalikult ja korralikult kui Irina teeb, aga liigutused olid kiired ja vilunud, nii et valu eriti ei tundnudki. Küsisin, et kas India naised ka selliseid protseduure teevad. Ta vastas, et ei. Arvas, et uus põlvkond võib-olla eemaldab käsivartelt karvu- need on ainukesed kohad, mis naistel katmata on.
Teisel korral lasin oma nägu puhastada. Kõik oli jallegi vaga mõnus, aga ummistunud poore ta ei näppinud. Kõik toimus koorivate kreemide ja maskidega. Samal ajal kui ma oma viimase maski all pikutasin, tegi ta veel mu jalataldadele ja kätele massaazi, mis oli äraütlemata monus. Kokku tund aega.
Kuna see on kõik turistidele suunatud, siis hinnad ei ole odavad, aga siiski odavamad kui Eestis.
Sedakorda siis sellised lood ja sellised kohtumised.
Olge terved:)
NB! Tänu Marjule on mul ka nüüd tagasisõidu pilet. 2.märtsil peaksin Eestis tagasi olema:)
Esimese öö veetsin kohas, kust viimati Kovalamist lahkusin- see 200-ruupiane. Aga tundsin, et sealne kopituse või hallituselõhn hakkab mulle vastu. Anul oli jällegi täpselt kuni veebruari alguseni üks tuba vaba, nii et kolisin Orchid House-i tagasi. Mõnus on jälle puhtust ja avarust nautida! Keedan nüüd hommikuti üle pika aja ise endale putru:)
Pärast kolimist veetsingi päeva "kodus". Segaduse ja üksinduse tunne vaevas mind....Leidsin detsembrikuu Eesti Naise ja lugesin mõnuga.
Õhtul mõtlesin, et nii ikka ei saa- ei tohi siia lihtsalt üksinda passima jääda. Sundisin end välja minema. Lonkisin sihitult mööda Light House beachi, kui kuulsin eestikeelset lauset:" Peaks siis mõtlema, kuhu nüüd sööma minna....." Pöördusin ja ütlesin :"Peaks jah kuskile sööma minema..." Ja järjekordne rõõmus eestlaste kohtumine oli aset leidnud:) Kaks sümpaatset noort naist olid kohe nõus koos sööma minema ja India teemal muljeid vahetama.
Järgmisel hommikul rannas uuris valge noor mees tõsise näoga üht paati, lõpuks tuli ka naine ning jällegi kuulsin eestikeelset lauset.....Astusin ligi ja uurisin, kas nad kavatsevad merele minna:)) "ah- haa, siin on veel eestlasi:)" Vestluse käigus selgus, et Tarmo tunneb ka Anut ning et tänu sellele, et mul oli Anu kohalik telefoninumber, said nad omavahel suhelda:) Õhtuks sai plaanitud eestlaste ühine õhtusöök:)
Järgmisel hommikul olin just rannas vette minemas, kui mingid inimesed mind selja tagant valju kisaga "ründasid". Ma ei uskunud oma silmi- need olid Epp ja Leo!!! Nad olid Varkalast ara tulnud, kuna seal toimusid seoses usupidustustega meeletud rahvamasside liikumised. Lisaks sellele on sealses templis selline komme, et tulistatakse....(lihtsalt õhku).Või ma ei tea, mida nad seal teevad... Aga Epp kinnitas, et iga 7sekundi tagant käis kõmakas (justkui keegi laseks rakette). See algab juba varahommikul pärast nelja ning nad elasid suhteliselt templi lähedal.....Kuulsin ka ise neid pauke Varkalas olles, aga nüüd oli siis olukord eriti hulluks läinud. Nende hotell oli peaaegu tühjaks jooksnud.....
Ah jaa- tahtsin veel Tarmost kirjutada- neil on nimelt Tallinnas Pikal tänaval Mustpeade Maja vastas India restoran "Bolliwood". Tundub väga põnev ja stiilne koht olevat. Igatahes juhib ta seda suure kire ja pühendumisega. Ta on meeletult vaeva näinud, et Indiast saada endale kokad. S.t. et India kodanikul on kohutavalt raske Eestisse viisat saada. Kuna Eestil Indias oma saatkonda pole, siis peavad nad taotlema viisat Delhist Ungari saatkonnast.
Tarmo, tema naine ja nende sobrad on täna Kovalamis viimast paeva......
Olen siin testinud ka kohaliku kosmeetiku teenuseid. Kovalamis sattusin naise juurde, kes meenutas mulle Irinat:) Sellised mõnusad kindlad, aga pehmed käed. Vahaprotseduurid olid täiesti tasemel. Noh ütleme, et mitte nii põhjalikult ja korralikult kui Irina teeb, aga liigutused olid kiired ja vilunud, nii et valu eriti ei tundnudki. Küsisin, et kas India naised ka selliseid protseduure teevad. Ta vastas, et ei. Arvas, et uus põlvkond võib-olla eemaldab käsivartelt karvu- need on ainukesed kohad, mis naistel katmata on.
Teisel korral lasin oma nägu puhastada. Kõik oli jallegi vaga mõnus, aga ummistunud poore ta ei näppinud. Kõik toimus koorivate kreemide ja maskidega. Samal ajal kui ma oma viimase maski all pikutasin, tegi ta veel mu jalataldadele ja kätele massaazi, mis oli äraütlemata monus. Kokku tund aega.
Kuna see on kõik turistidele suunatud, siis hinnad ei ole odavad, aga siiski odavamad kui Eestis.
Sedakorda siis sellised lood ja sellised kohtumised.
Olge terved:)
NB! Tänu Marjule on mul ka nüüd tagasisõidu pilet. 2.märtsil peaksin Eestis tagasi olema:)
Tundub et seal Indias kubiseb eestlastest :-)
ReplyDelete