Karusell

Sündmuste ahel sai alguse sellest, et samast hotellist, kus peatusin, tuli valja heledate lokkis juuste, palja ülakeha (rinnanibudes rõngad, kaelas keed) ja lungiga meest, kitarr seljas. Ta otsis kohta, kus harjutada. Kuna maja ees olid mõnusad varjualused, siis arvasin, et ta võiks seda teha sealsamas. Tema kitarrimäng ja laulmine tundusid nii mõnusad, et varsti läksin ja küsisin, kas võiksin koos temaga laulda. Muidugi polnud tal selle vastu midagi:)
Laulmise käigus selgus, et ta nimi on Stefan, ta on 50-aastane, pärit šveitsist. Tema välimuse järgi võinuks arvata, et ta on Indias juba "vana kala", aga selgus, et ta viibib siin esimest korda. Igatahes on ta Indiast tohutus vaimustuses. Ma ei imesta, kui ta aasta pärast siia kolib:)) Selleks on tal tegelikult kõik võimalused olemas.
Ma ei ole enam üllatanud, et oma teekonnal sattun ma ikka ja jälle kokku kõikvõimalike terapeutidega. Nii selgus, et ka Stefan ravib inimesi, kasutades akupunktuuri ja mõningaid teisi meetodeid. Stefan on vaga hea suhtleja-  tema inglise keel on väga hea, kuna ta on abielus olnud ameeriklannaga.
Sel samal hommikul olid tal kaasas  tarokaardid. Ta tõmbas ühe kaardi endale käesoleva päeva kohta ning pakkus seda võimalust ka mulle. Esitasin küsimuse, et mis on minu praeguse reisi kõige olulisem õppetund....Tõmbasin kaardi ja ....vaauuuuu.....see ei olnud tegelikult üllatus, aga hea on saada kinnitusi oma aimdustele.  Kaart oli võimas, kujutades naist ratsutamas mitmepealise lõvitaolise olendi seljas. Ühes käes hoidis ta peakohal punast hõõguvat kera.....seal oli palju erinevaid detaile.....Kaardist hoovas energiat, jõudu, sensuaalsust....Kaardi saksakeelne nimetus oli "LUST":)))
Noh, see sõna on ka meie emakeelest tuttav. Pole paha...
Steffan andis mulle lugeda pikemat seletust selle kohta. Pkast jutust jäi mulle meelde, et peaksin iseennast aktsepteerima just sellisena nagu ma olen.

Steffani ümber kogunes päikeseloojangu paiku randa kirev seltskond, kellest osad mängisid mingit pilli, osad nautisid lihtsalt olemist. Stefanil oli kitarr, trumm ja šveitsist pärit instrument, mille nimi kõlab nagu "hang". See näeb valja nagu UFO, või siis nagu ümmargune grillpann, millega meil aedades grillitakse.
Kirjutasin minevikus, kuna suur osa sellest kambast lahkus paari viimase paeva jooksul, nii et eile ei põlenud rannal ükski küünal....Stefan peaks küll kusagil olema, aga ta kolis teise kohta, nii et täna on mul selline üksildase olemise päev.......
Kirjeldan siiski seda vahvat kampa, kelle seltskonda sain paaril õhtul nautida: Stefan, keda juba tutvustasin, Patrick- umbes 30 ringis rastapatsidega mustanahaline mees, elab Saksamaal, juured Senegalis, mängib trummi. Noel- Hollandist pärit umbes 35-40 aastane naine, joogatreener . Dima-noor kutt Ukrainast- laulab ja mängib kirarri. Vika (viktoria) -noor, väga huvitav tüdruk Ukrainast, kes peaaegu koguaeg tantsib. Tema tants ei ole tants tavatähenduses vaid selline pidev voogamine, lainetamine. Nagu Noel ütles- Vika on sündinud tantsima.
Justin- sümpaatne 30-ringis mees Saksamaalt, teeb pisut joogat, oskab märgata detaile- nägin ta huvitavaid fotosid. Teisel õhtul lisandusid Tim- noor kutt USA-st, kes oli tulnud Indiasse oma koolikaaslaste pulma ning Martin Saksamaalt, kes naudib vaga Indiat ja kes avastas umbes pool aastat tagasi, et ta võiks hakata argentiina tangot õppima, hoolimata sellest, et ta siiani oli olnud häbelik ja ei julgenud tantsida.
Justini, Martini ja Timiga käisime koos õhtusöögil restoranis, kus parasjagu mängiti kohalikku rahvamuusikat, mis mulle väga meeldis. Emotsiooni lisasid sume ja soe õhtu, pimeduses põlevad küünlad ning vahetus läheduses loksuv meri. Kelnerid oli elevil ja soovitasid meil pärast live bändi mitte ära minna- siis pidavat eriti äge pidu algama. .......Ootasime huviga ja siis selgus, et see eriti äge pidu tähendas kõrvulukustavat klubimuusikat, mis absoluutselt ei sobinud eelnevalt loodud atmosfääri. Tundus, et kelnerid ei saanudki aru, et miks see küll meile see ei meeldi......:))
Hiljem lesisime rannas ja käisime alasti ujumas:)))- Olgu öeldud,et Varkalas on võimalik seda teha, aga Kovalamis ajab politsei kõik inimesed pimeduse saaabudes rannast minema...
Ma võin mõista, miks nad seda teevad- kunagi ju ei tea, mis valgetel inimestel pähe võib tulla- eriti siis, kuna nad on midagi joonud või suitsetanud....

Pean tunnistama, et sain teistkordse hoiatava õppetunni Merelt. Nimelt ujusin muretult ja üldse mitte kaugel rannast- kuidagi väga kerge oli seda teha- ja tagasi pöördudes taipasin, et olen mingisse hoovusesse sattunud.... Pingutasin kõigest väest, et kaldale lähemale saada hoidudes samal ajal paanikasse sattumast. Lõpuks sain jalad põhja. Martin oli see, kes märkas minu meeletut hingeldamist ja ta küsis, et kas minuga on kõik korras....
Sellel õhtul avastasin ootamatult, et naudin väga Martini seltskonda. Huvitav.. mees, kes ei jätnud mulle esmakordsel kohtumisel mingit muljet, oli äkki minu jaoks avanenud.
Järgmisel päeval sõitis ta Amma ašramit külastama ja minul tuli päev ilma temata mööda saata. Ühel hetkel tekkis mul paanika, et järsku ma ei näegi teda enam mitte kunagi, järsku ta ei tulegi õhtul randa?? Mul ei olnud ühtki tema kontakti ja teadsin ainult ta eesnime ja seda, et ta elab Berliinis.
Kinnitasin endale: "Nii, rahune nüüd maha, see on ju India. Kui sa pead temaga uuesti kohtuma, siis see juhtub."

Õhtul päikeseloojangu ajal läksin randa- tuttav kamp oli juba kogunenud lõkke ümber. Martin kaasaarvatud- ta oli saabunud umbes 10 minutit enne mind. Hingasin kergendatult ja istusin ta kõrvale. Sellest hetkest alates ma teadsin, et oleme koos. Tundsin, kuidas suur rahu tulvas mu südamasse...
Mul oli hea meel täheldada, et ka tema jättis kanepiringi vahele.

Jah...kanep....Olen saanud Indias kõvasti oma sallivuse piire laiendada või pigem olen harjutanud mitte andma hinnanguid.
Oma eelnevas elus polnud ma oma ihusilmaga ühtki kanepisuitsetajat näinud, minu jaoks oli see kõik olnud tundmatu ja hirmutav maailm. Kõik mu teadmised pärinesid ainult sellest, mida olin lugenud, kuulnud, näinud televisioonis.
Siin aga avanes mul ootamatult võimalus lähedalt jälgida paljusid kanepisuitsetajaid. Vaatlesin huviga nende käitumist enne ja pärast, kuid mingeid väljapoole nähtavaid tunnuseid justkui polnudki. Olin 100% kindel, et teistele nad küll ohtlikud pole.
Palusin kord Stefanit, et ta räägiks mulle, mis tunne see siis ikkagi on ja miks ta kanepit suitsetab.
Kui küsisin, et mis ta arvab, et kas võiksin ka proovida, küsis tema vastu, et kas ma kardan kontrolli kaotada. Mõtlesin pisut ja tõdesin, et et kardan vist küll. Seepeale lausus tema, et ärgu ma siis parem proovigu. Ja nii jäigi.
Kunagi hiljem, oma tuttava šokolaadipoisiga hotellikatusel istudes provotseerisin ka teda, et andku mulle kanepit proovida. Mul oli hea meel kogeda, et ta oli piisavalt vastustundlik teatades: "Ei saa, kui sa kunagi varem pole proovinud. Ma ei tea, kuidas sa käituma hakkad. Võib-olla tahad lennata ja lendadki siit katuselt alla ja mind pannakse vangi.." Ja nii jäigi:-))
Hoolimata sellest, et mu ümber oli arvukalt kanepisuitsetajaid, jäi minul see taim proovimata.

Aga tagasi Martini juurde sellesse õhtusse.
Pärast ülejäänud seltskonna lahkumist jäime meie veel randa. See, mis edasi toimus, leidis aset nagu kusagil teises reaalsuses ja teisel planeedil. Ainuüksi teadmine, et tegelikult on jaanuarikuu, muutis minu jaoks kõik ebareaalseks. Lisaks sellele oli täiskuuöö- kuuvalgus tekitas merele sädeleva raja, palmid selles erilises öises valguses...Vapustavalt ilus....Üritasin seda pilti igaveseks oma mällu söövitada.....
See tunne, mis meie vahel oli tekkinud, ei olnud ootamatu kirelõõm või armumine. Kogesin pigem suurt hoituse, kaitstuse ja õnne tunnet. Tundsin, kuidas mu keha justkui sulab, nii et mu piirid hägustuvad ja ma ei saanud enam aru, kus minu keha lõpeb või tema oma algab...

Jäime rannal peaaegu magama. Meie ümber kogunesid mõned hulkuvad koerad - neid kollakat värvi keskmises suuruses koeri on siin külluses ja üldjuhul on nad sõbralikud. Üks penidest võttis justkui meid oma karja- ehk siis ta võttis meid oma hoole alla. Ta pikutas meie juurde ja teisi koeri ligemale ei laskund. Midagi sellist pole ma oma elus ei varem ega hiljem kogenud. See oli tõeline loodusega üheks sulandumine....
Hoolimata soojast ööst, hakkas mul vastu hommikut siiski jahe- olime öösel veel ujumas käinud. Minu kodutee läks täiesti juhuslikult Martini hotellist mööda ja kui ta küsis, et kas tahaksin tema juurde jääda, et olnud mul vähimatki kõhklust.
Kui vastu hommikut tema kaisus silmad sulgesin, kuulsin edasi lainete loksumist ja nägin merd maagilises kuuvalguses....

Kõik see vahva kamp on tänaseks laiali lennanud....Martiniga olime veel eile koos ja proovisime pisut tangot tantsida - see on tõesti keeruline. Saan aru, et naisel on lihtne- ta peab lihtsalt meespartnerit usaldama. Aga nagu Martin ütles- kui naine õpib ühe tunni, siis mees peab oma osa 5 tundi harjutama....
Öösel kella kahe paiku lahkus ta Varkalast Trivandrumi lennujaama, et koju lennata. Tema nädal sai läbi.....Hämmastav, kui ruttu võib kellegagi lähedaseks saada.....Saatsin talle järgmisel päeval meili ja olin endast väljas, kui ta vastas mulle alles kolme päeva pärast!!!
 Paari kirja põhjal oli mul selge, et tema tuleb hetkes elamisega tunduvalt paremini toime kui mina. Ta oli täielikult sukeldunud oma igapäeva ellu ega kavatsenudki mind taga igatseda. Ta elas oma elu seal, kus ta nüüd oli- oma kodus, Berliinis.

Nüüd on  järelemõtlemise aeg....Märkan, kuidas mulle selle reisi jooksul ikka ja jälle korratakse - ära klammerdu mitte millegi ega mitte kellegi külge.!!! Usalda elu ja ta pakub sulle uued võimalused! Ole õnnelik praegu!
Üleeile hommikul merel hulpides tuli pähe võrdlus, et siin ujuma minek on nagu elamise kunst. Variant a.- võid kaldal hirmunult laineid vaadata ja mõelda, et ujumine on ohtlik.  Variant b- üritad ujuda madalas vees ning lained peksavad sind valusalt kogu aeg. Variant c.- võtad oma julguse ja jõu kokku ning võitled end murdlainetest läbi. Siis avastad, et meri on sile ja sillerdav ning kui suudad veel lõdvestuda, siis koged hämmastusega, et vesi kannab sind.....et ei olegi vaja pingutada, et pinnal püsida. Nii võib lõputult loksuda ja tunda, et oled pisike osa hiigelsuurest hoomamatust tervikust.....