Parast mõningat üksindust Varkalas, kohtasin uuesti Stefanit- ta oli vahepeal kedagi Bangalores külastanud. Tema kommentaarid Bangalore kohta olid, et väga suur, kaasaegne euroopalik linn.
16.jaanuaril oli tal kokkulepitud esinemine restoranis "People" Talle pakkusid tuge Michael Prantsusmaalt, Anna ja Alex Venemaalt, veel üks ilus trummiga poiss Itaaliast (Stefan viskas temaga nalja a'la " mine ja tee ennast minu jaoks ilusaks":) ning veel üks kitarriga kutt ( vist Bulgaariast). Too õhtu oli eriline oma õhkkonna ja seltskonnaga. Muusikud nautisid seda, mida nad tegid ja ümbritsevad nautisid tulemust, lõpuks läks aktiivseks tantsuvihtumiseks ka. Ja mina tundsin end kohe niiii õnnelikuna:)))
Üks mulatitar küsis, et kuidas nad (ta mõtles muusikuid) on üksteist leidnud. Vastasin, et see on ju Indias lihtne:) Veel uuris, et kas neil on CD pakkuda:) Laususin, et ei - nad lihtsalt sattusid korraks kokku ja improviseerivad...Olen üsna kindel, et keegi neist ei pea ennast eriliseks muusikuks.....
Siis mingil hetkel teatas Stefan, et tal on järgmisel paeval sünnipaev...Ja kuna ta olevat sündinud 16 minutit pärast keskööd, siis võisime alustada kesköö saabudes tema sünnipaeva tähistamisega:))
Täna olen tagasi Kovalamis....Eile õhtul jätsin hüvasti Varkala ranna ning Epu ja Leoga. Nad liiguvad umbes nädala parast Vietnami suunas.... Jalutasin taskulambi valgel rannaliival ja jälitasin krabisid. Rannad on siin täis auke, mis nagu oleksid kellegi poolt kepiga torgatud. Tegelikult peidavad end nendes aukudes krabid. Ka päeval on näha pisikesi isendeid liival jooksmas. Suured on vist väga ettevaatlikud- neid olen ma ainult pimedas näinud....
Hommikul poole üheksa paiku ostsin oma "lemmiknaise" käest viimase kookose. Kookospähkel on imetlusväärne taim.... Maksad 20 ruupiat ja saad juua ning süüa. Huvitav on see, et mu maitsmismeel on vist muutunud. Eelmisest reisist jäi mulle mälestus, et mind väga ei vaimusta kookospähkel. Nüüd juba tean, et mulle meeldivad pisut vanemad pähklid, kus on vähem vedelikku ja rohkem süüa. Nii maitsev ja tervislik!
Siis ostsin veel teeservast yhe chai ja sõin ära eelmise päeva saiakese....Kurb oli lahkuda, väga kurb...
Jälgisin hämmastusega, kuidas teises teeservas peatunud rikšast ronisid välja 5!!! kaunist naisolevust. Hea küll, paar tükki neist olid teismelised, aga ikkagi oli uskumatu, kuidas nad kõik sinna tagaistmele mahtusid:)) Nad pesid teeääres oleva kraani all oma jalad koos kingadega puhtaks ja ronisid rikšasse tagasi. Tüdrukud kinkisid mulle oma kõige säravamad naeratused ja lehvitasid nii kuidas jaksasid. Just nagu tahtes öelda: ära karda, ühest kohast teise liikumine on nii lihtne.....!
Selles kripeldus- ja kahjutundes on mitmel inimesel oma osa. Epp ja Leo, Stefan, Martin....Navas, Ashok.....
Navas oli mulle nagu isiklik psühholoog, kellega ma pärast Martini lahkumist igapäevaselt vestlesin. Eks ma tegelikult teadsin juba seda, mida ta mulle rääkis, aga nagu öeldakse- kordamine on tarkuse ema. Pealegi on alati hea tunda teiste inimeste toetust.
Ashokiga kohtusime esmakordselt siis, kui meie vahva seltskond veel koos oli ja rannas küünlavalgusõhtuid pidas. Minu esimene mõte, kui ma teda nägin, oli, et vau kui huvitav tüüp....Ta nägi valja nagu Lõuna-Ameerika indiaanlane: tõmmu, pikad juuksed, väga omapärased näojooned. Tegelikult on ta Panjabi päritolu, sündinud Keenias, õppinud Londonis ning praegu elab ja töötab alaliselt Itaalias. Hetkel siis Varkalas- tuli peitu Itaalia talve eest:)) Ashok valdab väga head massaazitehnikat, mille nimetus on zen-shiatsu. Kuna ei suutnud kiusatusele vastu panna, siis proovisin omal nahal ta head käed ära. Mmm, kui mõnus ja teistsugune sellest, mida ma siiani olen kogenud.
Itaalia on üsna tugevalt teda mõjutanud..... Talle meeldib süüa teha, ta väärtustab väga kvaliteetset toitu ja head kuuma kohvi. Järgmisena peaks vist Itaaliasse reisima...:)
Vantsisin oma seljakotiga oletatavasse bussipeatusesse, lootes, et buss, millest räägiti, tõesti eksisteerib. Õnneks lisandusid varsti veel kaks "kahvanägu". Noormees küsis, et kas kavatsen samuti Kovalami sõita. Seejärel küsis tüdruk, et kust ma pärit olen. Vastasin, et "from Estonia", mille peale tema hakkas naerma ja lausus sulaselges eesti keeles "seda ma arvasin" . Ta oli juba oodanud, et millal ta ometi esimest eestlast kohtab:)
Noormees on pärit Austriast ja nad mõlemad elavad praegu koos Viinis.
Ja jälle see nimede mäng: Marika, Manuela (eestlane, sündinud samal aastal nagu mu tütar) ja Marko (kes ei ole eestlane).
Sõitsime koos Kovalami- nendel siin plaanis osaleda joogalaagris, mida viib läbi õpetaja Austriast (kui ma ikka õigesti aru sain..). Võib-olla kohtan neid veel, võib-olla mitte.....Kõik muutub siin nii kiiresti......
16.jaanuaril oli tal kokkulepitud esinemine restoranis "People" Talle pakkusid tuge Michael Prantsusmaalt, Anna ja Alex Venemaalt, veel üks ilus trummiga poiss Itaaliast (Stefan viskas temaga nalja a'la " mine ja tee ennast minu jaoks ilusaks":) ning veel üks kitarriga kutt ( vist Bulgaariast). Too õhtu oli eriline oma õhkkonna ja seltskonnaga. Muusikud nautisid seda, mida nad tegid ja ümbritsevad nautisid tulemust, lõpuks läks aktiivseks tantsuvihtumiseks ka. Ja mina tundsin end kohe niiii õnnelikuna:)))
Üks mulatitar küsis, et kuidas nad (ta mõtles muusikuid) on üksteist leidnud. Vastasin, et see on ju Indias lihtne:) Veel uuris, et kas neil on CD pakkuda:) Laususin, et ei - nad lihtsalt sattusid korraks kokku ja improviseerivad...Olen üsna kindel, et keegi neist ei pea ennast eriliseks muusikuks.....
Siis mingil hetkel teatas Stefan, et tal on järgmisel paeval sünnipaev...Ja kuna ta olevat sündinud 16 minutit pärast keskööd, siis võisime alustada kesköö saabudes tema sünnipaeva tähistamisega:))
Täna olen tagasi Kovalamis....Eile õhtul jätsin hüvasti Varkala ranna ning Epu ja Leoga. Nad liiguvad umbes nädala parast Vietnami suunas.... Jalutasin taskulambi valgel rannaliival ja jälitasin krabisid. Rannad on siin täis auke, mis nagu oleksid kellegi poolt kepiga torgatud. Tegelikult peidavad end nendes aukudes krabid. Ka päeval on näha pisikesi isendeid liival jooksmas. Suured on vist väga ettevaatlikud- neid olen ma ainult pimedas näinud....
Hommikul poole üheksa paiku ostsin oma "lemmiknaise" käest viimase kookose. Kookospähkel on imetlusväärne taim.... Maksad 20 ruupiat ja saad juua ning süüa. Huvitav on see, et mu maitsmismeel on vist muutunud. Eelmisest reisist jäi mulle mälestus, et mind väga ei vaimusta kookospähkel. Nüüd juba tean, et mulle meeldivad pisut vanemad pähklid, kus on vähem vedelikku ja rohkem süüa. Nii maitsev ja tervislik!
Siis ostsin veel teeservast yhe chai ja sõin ära eelmise päeva saiakese....Kurb oli lahkuda, väga kurb...
Jälgisin hämmastusega, kuidas teises teeservas peatunud rikšast ronisid välja 5!!! kaunist naisolevust. Hea küll, paar tükki neist olid teismelised, aga ikkagi oli uskumatu, kuidas nad kõik sinna tagaistmele mahtusid:)) Nad pesid teeääres oleva kraani all oma jalad koos kingadega puhtaks ja ronisid rikšasse tagasi. Tüdrukud kinkisid mulle oma kõige säravamad naeratused ja lehvitasid nii kuidas jaksasid. Just nagu tahtes öelda: ära karda, ühest kohast teise liikumine on nii lihtne.....!
Selles kripeldus- ja kahjutundes on mitmel inimesel oma osa. Epp ja Leo, Stefan, Martin....Navas, Ashok.....
Navas oli mulle nagu isiklik psühholoog, kellega ma pärast Martini lahkumist igapäevaselt vestlesin. Eks ma tegelikult teadsin juba seda, mida ta mulle rääkis, aga nagu öeldakse- kordamine on tarkuse ema. Pealegi on alati hea tunda teiste inimeste toetust.
Ashokiga kohtusime esmakordselt siis, kui meie vahva seltskond veel koos oli ja rannas küünlavalgusõhtuid pidas. Minu esimene mõte, kui ma teda nägin, oli, et vau kui huvitav tüüp....Ta nägi valja nagu Lõuna-Ameerika indiaanlane: tõmmu, pikad juuksed, väga omapärased näojooned. Tegelikult on ta Panjabi päritolu, sündinud Keenias, õppinud Londonis ning praegu elab ja töötab alaliselt Itaalias. Hetkel siis Varkalas- tuli peitu Itaalia talve eest:)) Ashok valdab väga head massaazitehnikat, mille nimetus on zen-shiatsu. Kuna ei suutnud kiusatusele vastu panna, siis proovisin omal nahal ta head käed ära. Mmm, kui mõnus ja teistsugune sellest, mida ma siiani olen kogenud.
Itaalia on üsna tugevalt teda mõjutanud..... Talle meeldib süüa teha, ta väärtustab väga kvaliteetset toitu ja head kuuma kohvi. Järgmisena peaks vist Itaaliasse reisima...:)
Vantsisin oma seljakotiga oletatavasse bussipeatusesse, lootes, et buss, millest räägiti, tõesti eksisteerib. Õnneks lisandusid varsti veel kaks "kahvanägu". Noormees küsis, et kas kavatsen samuti Kovalami sõita. Seejärel küsis tüdruk, et kust ma pärit olen. Vastasin, et "from Estonia", mille peale tema hakkas naerma ja lausus sulaselges eesti keeles "seda ma arvasin" . Ta oli juba oodanud, et millal ta ometi esimest eestlast kohtab:)
Noormees on pärit Austriast ja nad mõlemad elavad praegu koos Viinis.
Ja jälle see nimede mäng: Marika, Manuela (eestlane, sündinud samal aastal nagu mu tütar) ja Marko (kes ei ole eestlane).
Sõitsime koos Kovalami- nendel siin plaanis osaleda joogalaagris, mida viib läbi õpetaja Austriast (kui ma ikka õigesti aru sain..). Võib-olla kohtan neid veel, võib-olla mitte.....Kõik muutub siin nii kiiresti......
No comments:
Post a Comment