Veetsin kogu eilse päeva Rishiga. Mini ei lasknud mind rätikuta valja- olgu peale, katan siis oma õlad kinni.....Külastasime Amrita TV-d. Uksel tervitas meid turvanaine, kelle varrukal ilutses G4S logo. Nii et kodune tunne tekkis kohe:) Lõpuks sain aru, mis on üks osa Rishi kui vabakutselise tööst- ta nimelt disainib TV-saadetele ja erinevatele üritustele (naiteks pulmad, iludusvõistlused) sisekujundusi. Suundusime sinna, kuna uudistestuudio kujundus oli pisut lõpetamata.
Üsna lõbus oli vaadata, kuidas uudiseid luges perfektse soengu ja pintsakuga noormees, kelle püksid ei olnud nii perfektsed ja kes tegelikult oli paljajalu:)) Samuti oli kogu ümbritsev ruum igasugust kila-kola täis, mis aga loomulikult kaadrist välja jäi.
Mulle on jäänud siin mulje, et isegi siis, kui inimesed väidavad, et neil on väga palju tööd teha, siis tegelikult võtavad nad üsna lõdvalt....
Külastasime restorani, mis oli tõesti ka eestlaste mõistes restorani moodi. Pisut oli vaeva nähtud sisekujundusega ning kelner oli väga viisakas ja hoolitsev. Sõin esimest korda siinviibimise jooksul liha (kana). Õnnestus saada pisut vahemvürtsikat toitu. Kohaliku toidu manustamine on ikka paras katsumus ....Isegi kui tooraine on sama, mis Eestis, siis lõpptulemus on ikka kapitaalselt erinev.
Enamus tavalistest söögikohtadest on siin betoonist ruumid, mis meenutavad keldrit, kuhu lauad-toolid sisse pandud. Kindlasti on seal konditsioneerid. Väga hea, et mul on rätik- muidu võib külma saada...
Parast tööd sõitsime Kovalami, lootes kohtuda Anuga. Uskumatu, ma saingi jälle jalutada Light House Beachil....Nägin ka Sulfikari, tänu kellele me oma eelmisel Kerala reisil üleüldse Anu juurde sattusimegi.
Kibelesin kangesti vette, kuigi lained olid kõrged. Igatahes merre ma läksin- vesi oli väga soe. Ujuda küll eriti ei õnnestunud, aga sellest hoolimata oli mõnus:)
Anu oli rõõmsalt üllatunud. Istusime samas rannas, mis jaanuaris oli meile kui "kodurand". Nautisime sooja õhtut ja lainete loksumist. Anu vahendab nüüd rohkem kui ühte maja ning lisaks sellele veel ka korterit. Veebruaris pidi hulgaliselt eestlasi tulema:) Paraku läheb ka siin elu üha kallimaks. Seda põhjustavad Kovalamis muuhulgas ka inglise turistid, keda on järjest rohkem. Eestlased võivad vaid kurvalt ohata....Hea klient on ju ikka see, kes ei koonerda. Eurooplase mõttes korralik duššiga tuba (oletan, et kahele) Kovalami rannas pidi maksma praegu 1500 ruupiat öö. Euro kurss lennujaamas oli 61, aga Anu väitis, et pidi olema 69...
Mingi aja tahaks ikkagi päevitamiseks leida- tunnen end nii kohutavalt valgena....ja nii kohutavalt pikana ......Selle vastu kahjuks päevitamine ei aita:...
Muide, ka siin on turismihooaega ainult neli kuud- ülejaanud ajal sajab vihma või on liiga palav. S.t. ka siinsed restoraniomanikud peavad endale ülejaanud aastaks muud tegevust otsima.
Üsna lõbus oli vaadata, kuidas uudiseid luges perfektse soengu ja pintsakuga noormees, kelle püksid ei olnud nii perfektsed ja kes tegelikult oli paljajalu:)) Samuti oli kogu ümbritsev ruum igasugust kila-kola täis, mis aga loomulikult kaadrist välja jäi.
Mulle on jäänud siin mulje, et isegi siis, kui inimesed väidavad, et neil on väga palju tööd teha, siis tegelikult võtavad nad üsna lõdvalt....
Külastasime restorani, mis oli tõesti ka eestlaste mõistes restorani moodi. Pisut oli vaeva nähtud sisekujundusega ning kelner oli väga viisakas ja hoolitsev. Sõin esimest korda siinviibimise jooksul liha (kana). Õnnestus saada pisut vahemvürtsikat toitu. Kohaliku toidu manustamine on ikka paras katsumus ....Isegi kui tooraine on sama, mis Eestis, siis lõpptulemus on ikka kapitaalselt erinev.
Enamus tavalistest söögikohtadest on siin betoonist ruumid, mis meenutavad keldrit, kuhu lauad-toolid sisse pandud. Kindlasti on seal konditsioneerid. Väga hea, et mul on rätik- muidu võib külma saada...
Parast tööd sõitsime Kovalami, lootes kohtuda Anuga. Uskumatu, ma saingi jälle jalutada Light House Beachil....Nägin ka Sulfikari, tänu kellele me oma eelmisel Kerala reisil üleüldse Anu juurde sattusimegi.
Kibelesin kangesti vette, kuigi lained olid kõrged. Igatahes merre ma läksin- vesi oli väga soe. Ujuda küll eriti ei õnnestunud, aga sellest hoolimata oli mõnus:)
Anu oli rõõmsalt üllatunud. Istusime samas rannas, mis jaanuaris oli meile kui "kodurand". Nautisime sooja õhtut ja lainete loksumist. Anu vahendab nüüd rohkem kui ühte maja ning lisaks sellele veel ka korterit. Veebruaris pidi hulgaliselt eestlasi tulema:) Paraku läheb ka siin elu üha kallimaks. Seda põhjustavad Kovalamis muuhulgas ka inglise turistid, keda on järjest rohkem. Eestlased võivad vaid kurvalt ohata....Hea klient on ju ikka see, kes ei koonerda. Eurooplase mõttes korralik duššiga tuba (oletan, et kahele) Kovalami rannas pidi maksma praegu 1500 ruupiat öö. Euro kurss lennujaamas oli 61, aga Anu väitis, et pidi olema 69...
Mingi aja tahaks ikkagi päevitamiseks leida- tunnen end nii kohutavalt valgena....ja nii kohutavalt pikana ......Selle vastu kahjuks päevitamine ei aita:...
Muide, ka siin on turismihooaega ainult neli kuud- ülejaanud ajal sajab vihma või on liiga palav. S.t. ka siinsed restoraniomanikud peavad endale ülejaanud aastaks muud tegevust otsima.
ole uhke oma pikkuse üle! oled eriline ja ilus:)
ReplyDelete