Pole ammu kirjutada jõudnud. Püüan mingi kokkuvõtte teha.
Eile sõidutas Rishi meid koos Mini ja tema sõbrannaga lõpuks Ma ašramisse. Esialgne plaan oli selline, et tuleme teisipäeva hommikul tagasi, teine plaan oli, et tuleme kolmapäeva hommikul tagasi, kusjuures saame näha teisipäeval toimuvat rituaali. Kohale jõudes selgus, et teostub hoopis kolmas plaan- kuna esmaspäeval hakatakse mingeid remonditoid tegema ja kööki ei saa kasutada, siis peame esmaspäeval lahkuma.....Sõit oli üsna kurnav- kilomeetreid oli võib-olla sada, aga keskmine liikumiskiirus siinsetes tingimustes 50km/ h . Vaene Mini- tal laks süda pahaks.
Ašramisse jõudes taipasin lõpuks, et mõningatest asjadest olin siiski valesti aru saanud...
Veel kodus olles oli Mini küsinud, et kui kauaks ma tahan Ma juurde jääda. Ütlesin, et ei oska ju öelda enne, kui pole seda kohta näinud. Arvasin, et võib-olla kolmeks nädalaks. Selle peale tegi ta suured silmad ja ütles, et tema ei suuda seal olla üle kolme paeva...
Ühesõnaga minu ettekujutus sellest, et saan Ma ašramis kuidagi kasulik olla, ei täitunud. Mul ei oleks seal tõesti midagi teha olnud.
Nagu Mini rääkis, siis selline ongi tõeline ašram Indias. Paraku on aga paljud nn. ašramid muutunud ärikeskusteks - ka see Amma ašram, mida me jaanuaris koos Maarja ja Marjuga külastasime. Samas ta ütles, et ei taha väita nagu ei võiks Amma kellelegi guru olla- seda peab lihtsalt ise tunnetama.
Ma ašram on tegelikult tema kodu, mis asub Kollami piirkonnas kusagil külas. Teda austavad inimesed käivad temaga vestlemas, küsimusi esitamas. Tavaliselt lähevad need inimesed õhtuks oma koju. Kaugemalt tulijate jaoks on eraldi maja, kus oli vist kolmes toas kokku viis voodit.
Paistab, et kõik need tema austajad ka hoolitsevad tema eest. Kui mõni paev tagasi küsisin Minilt, et kas peaksin Male midagi kingituseks ostma või talle midagi viima, siis ta vastas, et "ei-ei". Seal olles nägin, et kõik külalised andsid talle raha. Küsisin uuesti siis Mini sobrannalt, et kas nii on kombeks ja sain jaatava vastuse. Eks siis minagi tegin seda.....
Ma on 72- aastane (mitte 78 nagu varem kirjutasin) vanaproua. Ta võttis meid vastu nagu ema võtab vastu oma lapsi:) Tegi ise meile süüa ja püüdis ka minu maitsega arvestada (mul on tekkinud tõsiseseid raskusi india toidu söömisega, sest mu keeleots on täiesti valus). Kuna kohalik magustoit on mahe ja meelidib mulle, siis kostitas ta mind ohtralt sellega. Tänase lõunasöögi kõrval oli kapsasalat, millel oli isegi naturaalset kapsa maitset tunda:)) Enamasti on kõik toidud nii ära tšillitatud ja karritatud, et sealt muud maitset eristada on minu meelest võimatu. Ja ikka riis, riis, riis......
Aitah Mari, et mulle "Bhagavadgita" kaasa andsid! Jõudsin selle enne Ma juurde jõudmist läbi lugeda. Nii sain vähemalt mõne küsimuse raamatu kohta esitada. Sain minu jaoks igati vastuvõetavad vastused- eelnevalt üksi raamatut lugenud, tekkis üsna palju vastakaid tundeid.
Üldiselt aga toimus kogu vestlus kohalikus keeles nii et mul jäi üle vaid mitte midagi aru saades pealt kuulata ja loota, et ehk mõjub kõrgemas vibratsioonis viibimine kuidagi ka mulle:))
Olen kogu siinviibitud aja jooksul talumatult vähe liikuda saanud. Tunnen juba, et olen nagu mingi eksootiline loom puuris, keda kõigile näidatakse. Mini väidab küll, et talle meeldib jalutada, aga millegi pärast leiab ta alati ettekäände, et mitte seda parasjagu teha.Täna hommikul avanes lõpuks võimalus mingikski tegevuseks.
Ärkasime 4.30 (meie kella järgi puhta vale aeg ärkamiseks, nimelt eesti aeg on siis 01.00), et osaleda "päikesejooga " tunnis, mis toimus linnas ühel staadionil. Nii et päikesetõusuks tuli sinna jõuda. Kahjuks oli tänane hommik jällegi pilvine. Vaatasime nii avatud kui suletud silmadega pilvi ja kujutasime, et näeme päikest:) Pärast tegime veel mingeid harjutusi, mis meenutasid naerujoogat. Meid oli kokku umbes 20 inimest. Kohalikud, kes seal ringi jalutasid, vaatasid meid nagu napakaid:) Parast seda tegime üsna korraliku jalutuskäigu- lõpuks ometi....
Eile sõidutas Rishi meid koos Mini ja tema sõbrannaga lõpuks Ma ašramisse. Esialgne plaan oli selline, et tuleme teisipäeva hommikul tagasi, teine plaan oli, et tuleme kolmapäeva hommikul tagasi, kusjuures saame näha teisipäeval toimuvat rituaali. Kohale jõudes selgus, et teostub hoopis kolmas plaan- kuna esmaspäeval hakatakse mingeid remonditoid tegema ja kööki ei saa kasutada, siis peame esmaspäeval lahkuma.....Sõit oli üsna kurnav- kilomeetreid oli võib-olla sada, aga keskmine liikumiskiirus siinsetes tingimustes 50km/ h . Vaene Mini- tal laks süda pahaks.
Ašramisse jõudes taipasin lõpuks, et mõningatest asjadest olin siiski valesti aru saanud...
Veel kodus olles oli Mini küsinud, et kui kauaks ma tahan Ma juurde jääda. Ütlesin, et ei oska ju öelda enne, kui pole seda kohta näinud. Arvasin, et võib-olla kolmeks nädalaks. Selle peale tegi ta suured silmad ja ütles, et tema ei suuda seal olla üle kolme paeva...
Ühesõnaga minu ettekujutus sellest, et saan Ma ašramis kuidagi kasulik olla, ei täitunud. Mul ei oleks seal tõesti midagi teha olnud.
Nagu Mini rääkis, siis selline ongi tõeline ašram Indias. Paraku on aga paljud nn. ašramid muutunud ärikeskusteks - ka see Amma ašram, mida me jaanuaris koos Maarja ja Marjuga külastasime. Samas ta ütles, et ei taha väita nagu ei võiks Amma kellelegi guru olla- seda peab lihtsalt ise tunnetama.
Ma ašram on tegelikult tema kodu, mis asub Kollami piirkonnas kusagil külas. Teda austavad inimesed käivad temaga vestlemas, küsimusi esitamas. Tavaliselt lähevad need inimesed õhtuks oma koju. Kaugemalt tulijate jaoks on eraldi maja, kus oli vist kolmes toas kokku viis voodit.
Paistab, et kõik need tema austajad ka hoolitsevad tema eest. Kui mõni paev tagasi küsisin Minilt, et kas peaksin Male midagi kingituseks ostma või talle midagi viima, siis ta vastas, et "ei-ei". Seal olles nägin, et kõik külalised andsid talle raha. Küsisin uuesti siis Mini sobrannalt, et kas nii on kombeks ja sain jaatava vastuse. Eks siis minagi tegin seda.....
Ma on 72- aastane (mitte 78 nagu varem kirjutasin) vanaproua. Ta võttis meid vastu nagu ema võtab vastu oma lapsi:) Tegi ise meile süüa ja püüdis ka minu maitsega arvestada (mul on tekkinud tõsiseseid raskusi india toidu söömisega, sest mu keeleots on täiesti valus). Kuna kohalik magustoit on mahe ja meelidib mulle, siis kostitas ta mind ohtralt sellega. Tänase lõunasöögi kõrval oli kapsasalat, millel oli isegi naturaalset kapsa maitset tunda:)) Enamasti on kõik toidud nii ära tšillitatud ja karritatud, et sealt muud maitset eristada on minu meelest võimatu. Ja ikka riis, riis, riis......
Aitah Mari, et mulle "Bhagavadgita" kaasa andsid! Jõudsin selle enne Ma juurde jõudmist läbi lugeda. Nii sain vähemalt mõne küsimuse raamatu kohta esitada. Sain minu jaoks igati vastuvõetavad vastused- eelnevalt üksi raamatut lugenud, tekkis üsna palju vastakaid tundeid.
Üldiselt aga toimus kogu vestlus kohalikus keeles nii et mul jäi üle vaid mitte midagi aru saades pealt kuulata ja loota, et ehk mõjub kõrgemas vibratsioonis viibimine kuidagi ka mulle:))
Olen kogu siinviibitud aja jooksul talumatult vähe liikuda saanud. Tunnen juba, et olen nagu mingi eksootiline loom puuris, keda kõigile näidatakse. Mini väidab küll, et talle meeldib jalutada, aga millegi pärast leiab ta alati ettekäände, et mitte seda parasjagu teha.Täna hommikul avanes lõpuks võimalus mingikski tegevuseks.
Ärkasime 4.30 (meie kella järgi puhta vale aeg ärkamiseks, nimelt eesti aeg on siis 01.00), et osaleda "päikesejooga " tunnis, mis toimus linnas ühel staadionil. Nii et päikesetõusuks tuli sinna jõuda. Kahjuks oli tänane hommik jällegi pilvine. Vaatasime nii avatud kui suletud silmadega pilvi ja kujutasime, et näeme päikest:) Pärast tegime veel mingeid harjutusi, mis meenutasid naerujoogat. Meid oli kokku umbes 20 inimest. Kohalikud, kes seal ringi jalutasid, vaatasid meid nagu napakaid:) Parast seda tegime üsna korraliku jalutuskäigu- lõpuks ometi....
No comments:
Post a Comment