Anu juures Kovalamis

Saatsin Anule meili ja andsin lühiülevaate oma olukorrast. Samuti uurisin majutuse võimalust. Ta kutsus mind lahkelt enda poole.
Kohale jõudes tutvusin ka tema pojaga. Kujutage ette, ma olin seitsmendas taevas, kui Anu pakkus mulle praekartuleid:)). Suur rõõm oli ka see, et ta pakkus mulle elamiseks korterit, mis hetkel tühi. Korter on uus, asub Light House Beachi (Marju voib-olla mäletab) lähedal, väga avar, puhas ja ilus. Ja ma ei saa kuidagi väita, et ma seda puhtust, korda ja privaatsust ei naudi- naudin küll, täiega:)
Eile tutvustas Anu mulle vahvat eestlastest abielupaari, kes on siin juba kolm nädalat elutsenud. Nad on tõelised maailmarändurid ja nende reisimuljeid on  põnev kuulata.
Pean nüüd lopetama, sest ees seisab taaskohtumine Anuga.

Päikest kõigile!

Elus, rõõmus ja Kovalamis

Tänan kõiki, kes mulle kaasa elavad ja häid soovitusi saadavad:) Samuti olen tänulik, et mind tohutu suure hulga heade soovidega teele saadeti:) Tiia oli see, kes soovis mulle ilusat elu:)) Lehvitan sulle nüüd kahe käega, armas Tiia, sest praegu on saabunud see ilusa elu hetk:)
Rishi sõidutas mu eile koos suurte kottidega Kovalami. Jällegi- väga lahke temast...Kirun juba tõsiselt iseennast, et oli siis vaja igasugust träni kaasa tarida....
Kovalam ei asu üldse kaugel Trivandrumist (vist mingi 12-15km), aga hullumeelse liikluse tõttu kulus jällegi hulk aega selle läbimiseks.
Enne, kui Kovalamist kirjutama hakkan, tahaks veel tagasi pöörduda viimase õhtu juurde Mini ja Rishi kodus.
Mini oli pärast kurnavat bussisõitu Ma juurest Trivandrumisse omadega päris läbi. Kui ta tavaliselt on poole ööni üleval, siis seekord ütles ta juba kella üheksa paiku, et tahab magama minna. Küsis veel, et kas mul on asjad pakitud.... Eks siis läksingi oma tuppa ja hakkasin vaikselt pakkima. Millalgi üheteist paiku, kui olin peaaegu magama jaaanud, saabus ka Rishi- oli meile kuskilt süüa ostnud. Mõtlesin, et ei tahagi enam üles tõusta, et magan edasi- õhtu oli kuidagi veider olnud. Aga siis tuli Mini ja hakkas rääkima, et Rishi ostis ju sinu jaoks, tule ikka jne. Ajasin siis ennast voodist välja. Sõime Rishiga kahekesi põrandal istudes, linad ümbere keritud. Toit oli jälle talumatult terav, aga elasin üle. Parast sööki läks meeleolu siiski lõbusamaks. Mini palus, et Rishi näitaks mõningaid Khatakhali tantsu samme (hiljem sain teada, et ta on juba 5-aastaselt seda õppima hakanud). Rishi sattus üsna hoogu ja trampis vastu põrandat nii, et maja värises:) Otse nende all küll kedagi ei ela, aga all diagonaalis ja kõrval on naabrid. Varsti helistaski naabrinaine, kes elab all diagonaalis ja küsis, et mis lahti, et kas hulkuvad koerad on katusele pääsenud ja laamendavad seal......Me saime südamest naerda.
Jah, mõistan nüüd suurepäraselt, kus kohast pärineb Rishi tohutult ilmekas kehakeel- see tuleb kindlasti Khatakhalist.
Hommikul toimus südamlik hüvastijätt. Plaanisin, et ostan Anu juurde kusagilt madratsi, kuna ta oli mind informeerinud, et tal on elutoas ainult paljas põrand. Aga lõpptulemusena anti mulle madrats ka veel kaasa:))

Mis saab edasi?

Pöördun veel tagasi oma jalutuskäigu juurde. Seal juhtus viibima ühe joogatunnis osalenud naise poeg, kes praegu Indias ei ela vaid on praegu ajutiselt külas. Ta oli õppinud Ukrainas ja endale vene naise võtnud- hetkel elavad Austrias. Seetõttu valdas mees hästi vene keelt. Mul oli võimalus üle hulga aja enam- vähem vabalt suhelda. Päris huvitav oli kuulata sellise indialase arvamust Indiast. Tegelikult lausa üllatav (ma ei tea, kui tõene). Ta väitis, et Indias on väga hästi võimalik raha teenida ja ta tuleks tagasi kodumaale, aga naisele ei meeldi siin. Ta rääkis, et indialased on üldiselt jõukad, kuigi see nende välimusest kuidagi välja ei paista. Ta tõi näiteks, et mingi suvaline lihtne töömees teenib 500 eurot. Selle peale tekkis küll tunne, et appi- ma olen vaene ka Indias.
Hiljem juba Trivandrumis tagasi olles küsis Mini, et kuidas see noormees mulle tundus. Vastasin, et normaalne. Seepeale läks tema üsna põlema, kuna tüüp olevat indialaste kohta väga halvasti öelnud ja et kes ta üldse selline on- kodumaalt jalga lasknud ja siis tuleb siia ülbitsema. Ühesõnaga oli ta vihane. Püüdsin teda rahustada, öeldes, et mulle ta küll midagi halba ei rääkinud, lihtsalt väljendas oma seisukohti.
Mulle jäi kokkuvõttes mulje, et Mini meelest ei tohi kellegi tundeid haavata (ehk siis ei tohi ka tõtt raakida, kui see võib kedagi kuidagi riivata...).
Paistab, et Mini tahab minust nüüd kiirelt lahti saada. Aga ma saan temast aru. Kellelegi ei meeldi, kui külalised liiga kauaks jäävad... Olen küll korduvalt talle rääkinud, et ma võin ise endale teed keeta või nõusid pesta, aga ta ei lase mul midagi teha. Võib-olla nende külalislahkus ei luba seda...Igatahes tuleb homme vist asjad pakkida ja jalga lasta.....Esialgu Anu juurde. Siis peab mingid uued plaanid tegema.....

Ma ja India ashram

Pole ammu kirjutada jõudnud. Püüan mingi kokkuvõtte teha.
Eile sõidutas Rishi meid koos Mini ja tema sõbrannaga lõpuks Ma ašramisse. Esialgne plaan oli selline, et tuleme teisipäeva hommikul tagasi, teine plaan oli, et tuleme kolmapäeva hommikul tagasi, kusjuures saame näha teisipäeval toimuvat rituaali. Kohale jõudes selgus, et teostub hoopis kolmas plaan- kuna esmaspäeval hakatakse mingeid remonditoid tegema ja kööki ei saa kasutada, siis peame esmaspäeval lahkuma.....Sõit oli üsna kurnav- kilomeetreid oli võib-olla sada, aga keskmine liikumiskiirus siinsetes tingimustes 50km/ h . Vaene Mini- tal laks süda pahaks.
Ašramisse jõudes taipasin lõpuks, et mõningatest asjadest olin siiski valesti aru saanud...
Veel kodus olles oli Mini küsinud, et kui kauaks ma tahan Ma juurde jääda. Ütlesin, et ei oska ju öelda enne, kui pole seda kohta näinud. Arvasin, et võib-olla kolmeks nädalaks. Selle peale tegi ta suured silmad ja ütles, et tema ei suuda seal olla üle kolme paeva...
Ühesõnaga minu ettekujutus sellest, et saan Ma ašramis kuidagi kasulik olla, ei täitunud. Mul ei oleks seal tõesti midagi teha olnud.
Nagu Mini rääkis, siis selline ongi tõeline ašram Indias. Paraku on aga paljud nn. ašramid muutunud ärikeskusteks - ka see Amma ašram, mida me jaanuaris koos Maarja ja Marjuga külastasime. Samas ta ütles, et ei taha väita nagu ei võiks Amma kellelegi guru olla- seda peab lihtsalt ise tunnetama.

Ma ašram on tegelikult tema kodu, mis asub Kollami piirkonnas kusagil külas.  Teda austavad inimesed käivad temaga vestlemas, küsimusi esitamas. Tavaliselt lähevad need inimesed õhtuks oma koju. Kaugemalt tulijate jaoks on eraldi maja, kus oli vist kolmes toas kokku viis voodit.
Paistab, et kõik need tema austajad ka hoolitsevad tema eest. Kui mõni paev tagasi küsisin Minilt, et kas peaksin Male midagi kingituseks ostma või talle midagi viima, siis ta vastas, et "ei-ei". Seal olles nägin, et kõik külalised andsid talle raha. Küsisin uuesti siis Mini sobrannalt, et kas nii on kombeks ja sain jaatava vastuse. Eks siis minagi tegin seda.....
Ma on 72- aastane (mitte 78 nagu varem kirjutasin) vanaproua. Ta võttis meid vastu nagu ema võtab vastu oma lapsi:) Tegi ise meile süüa ja püüdis ka minu maitsega arvestada (mul on tekkinud tõsiseseid raskusi india toidu söömisega, sest mu keeleots on täiesti valus). Kuna kohalik magustoit on mahe ja meelidib mulle, siis kostitas ta mind ohtralt sellega. Tänase lõunasöögi kõrval oli kapsasalat, millel oli isegi naturaalset kapsa maitset tunda:)) Enamasti on kõik toidud nii ära tšillitatud ja karritatud, et sealt muud maitset eristada on minu meelest võimatu. Ja ikka riis, riis, riis......
Aitah Mari, et mulle "Bhagavadgita" kaasa andsid! Jõudsin selle enne Ma juurde jõudmist läbi lugeda. Nii sain vähemalt mõne küsimuse raamatu kohta esitada. Sain minu jaoks igati vastuvõetavad vastused- eelnevalt üksi raamatut lugenud,  tekkis üsna palju vastakaid tundeid.
Üldiselt aga toimus kogu vestlus kohalikus keeles nii et mul jäi üle vaid mitte midagi aru saades pealt kuulata ja loota, et ehk mõjub kõrgemas vibratsioonis viibimine kuidagi ka mulle:))

Olen kogu siinviibitud aja jooksul talumatult vähe liikuda saanud. Tunnen juba, et olen nagu mingi eksootiline loom puuris, keda kõigile näidatakse. Mini väidab küll, et talle meeldib jalutada, aga millegi pärast leiab ta alati ettekäände, et mitte seda parasjagu teha.Täna hommikul avanes lõpuks võimalus mingikski tegevuseks.
Ärkasime 4.30 (meie kella järgi puhta vale aeg ärkamiseks, nimelt eesti aeg on siis 01.00), et osaleda "päikesejooga " tunnis, mis toimus linnas ühel staadionil. Nii et päikesetõusuks tuli sinna jõuda. Kahjuks oli tänane hommik jällegi pilvine. Vaatasime nii avatud kui suletud silmadega pilvi ja kujutasime, et näeme päikest:) Pärast tegime veel mingeid harjutusi, mis meenutasid naerujoogat. Meid oli kokku umbes 20 inimest. Kohalikud, kes seal ringi jalutasid, vaatasid meid nagu napakaid:) Parast seda tegime üsna korraliku jalutuskäigu- lõpuks ometi....

Külastustepäev

Täna külastasime koos Miniga tema toredaid sõpru, kes olid huvitatud minuga kohtumisest. Üks nendest- Rari-on igati sümpaatne umbes minuvanune muusikaterapeut. Ta armastab väga kasse (neid oli seal hulgaliselt), tal on tore teismeline poeg ning sõjavaelasest abikaasa, keda parasjagu kodus polnud. Kuulasime tema juures muusikat- üks CD meeldis mulle väga - selgus, et need olid lastele mõeldud unelaulud. Loodetavasti saan selle endale ka osta. Rari oli huvitatud sellisest eesti muusikast, mida võiks kasutada muusikateraapias. Huvitav, mis võiks sobida..? Mulle tuli esmalt pähe Liisi Koikson. Voib-olla mingid rahvalaulu töötlused......Eesti regilaul on tegelikult väga meditatiivne:)
Kui kellelgi on mõni hea idee, võite sellest teada anda.

Samuti ootas meid külla Mini endine naaber ja koolikaaslane Mandzu, et kostitada meid traditsioonilise Kerala toiduga. Mini rääkis, et kui tal vahel tuleb isu hea kalatoidu jarele, siis läheb ta alati Mandzule külla, kuna Mandzu on väga hea kokk:) Seekord oli ta ette hoiatatud, et Marika ei suuda süüa nii teravat toitu, seega oli toit pisut mahedam.
Pean selgitama, et kui meie räägime kalatoidust, siis me kujutame ette, et seal on piisavalt kala ja ka mingid lisandid. Kerala toidu puhul tähendas see traditsioonilise toidu kõrvale paari pisikest kalatükki...
Esmakordselt oli mul võimalik proovida kohalikku magustoitu, mille nimi on adappayasam. See ei näinud väga ilus välja, aga maitse oli hea. Hiljem selgus, et ka seal oli kasutatud riis.....Ausalt öeldes hakkab riisist tüdimus tekkima.....Tahaks eesti toitu.....
Mandzu elab koos abikaasa, kahe poja, ämma ja aiaga. Kõik tervitasid mind väga lahkelt. Ei oska küll arvata, mida nad tegelikult mõtlevad, aga välja paistavad nad väga sõbralikud. Mulle kingiti isegi kõrvarõngad- olin väga liigutatud.

Mini rääkis minuga täna riietusest. Ta ütles, et kui ma kavatsen üksi kusagile reisida, siis oleks targem järgida kohalikku tradisiooni. S.t. mitte liibuvaid riideid, õlad ja rind kaetud. Kindlasti mitte lühikest seelikut ega paljaid jalgu. Kurb muidugi, et sellise palavusega peab end kinni katma....

Amrita TV

Veetsin kogu eilse päeva Rishiga. Mini ei lasknud mind rätikuta valja- olgu peale, katan siis oma õlad kinni.....Külastasime Amrita TV-d. Uksel tervitas meid turvanaine, kelle varrukal ilutses G4S logo. Nii et kodune tunne tekkis kohe:) Lõpuks sain aru, mis on üks osa Rishi kui vabakutselise tööst- ta nimelt disainib TV-saadetele ja erinevatele üritustele (naiteks pulmad, iludusvõistlused) sisekujundusi. Suundusime sinna, kuna uudistestuudio kujundus oli pisut lõpetamata.
Üsna lõbus oli vaadata, kuidas uudiseid luges perfektse soengu ja pintsakuga noormees, kelle püksid ei olnud nii perfektsed ja kes tegelikult oli paljajalu:)) Samuti oli kogu ümbritsev ruum igasugust kila-kola täis, mis aga loomulikult kaadrist välja jäi.

Mulle on jäänud siin mulje, et isegi siis, kui inimesed väidavad, et neil on väga palju tööd teha, siis tegelikult võtavad nad üsna lõdvalt....

Külastasime restorani, mis oli tõesti ka eestlaste mõistes restorani moodi. Pisut oli vaeva nähtud sisekujundusega ning kelner oli väga viisakas ja hoolitsev. Sõin esimest korda siinviibimise jooksul liha (kana). Õnnestus saada pisut vahemvürtsikat toitu. Kohaliku toidu manustamine on ikka paras katsumus ....Isegi kui tooraine on sama, mis Eestis, siis lõpptulemus on ikka kapitaalselt erinev.

Enamus tavalistest söögikohtadest on siin betoonist ruumid, mis meenutavad keldrit, kuhu lauad-toolid sisse pandud. Kindlasti on seal konditsioneerid. Väga hea, et mul on rätik- muidu võib külma saada...

Parast tööd sõitsime Kovalami, lootes kohtuda Anuga. Uskumatu, ma saingi jälle jalutada Light House Beachil....Nägin ka Sulfikari, tänu kellele me oma eelmisel Kerala reisil üleüldse Anu juurde sattusimegi.
Kibelesin kangesti vette, kuigi lained olid kõrged. Igatahes merre ma läksin- vesi oli väga soe. Ujuda küll eriti ei õnnestunud, aga sellest hoolimata oli mõnus:)
Anu oli rõõmsalt üllatunud. Istusime samas rannas, mis jaanuaris oli meile kui "kodurand". Nautisime sooja õhtut ja lainete loksumist. Anu vahendab nüüd rohkem kui ühte maja ning lisaks sellele veel ka korterit. Veebruaris pidi hulgaliselt eestlasi tulema:) Paraku läheb ka siin elu üha kallimaks. Seda põhjustavad Kovalamis muuhulgas ka inglise turistid, keda on järjest rohkem. Eestlased võivad vaid kurvalt ohata....Hea klient on ju ikka see, kes ei koonerda. Eurooplase mõttes korralik duššiga tuba (oletan, et kahele) Kovalami rannas pidi maksma praegu 1500 ruupiat öö. Euro kurss lennujaamas oli 61, aga Anu väitis, et pidi olema 69...
Mingi aja tahaks ikkagi päevitamiseks leida- tunnen end nii kohutavalt valgena....ja nii kohutavalt pikana ......Selle vastu kahjuks päevitamine ei aita:...
Muide, ka siin on turismihooaega ainult neli kuud- ülejaanud ajal sajab vihma või on liiga palav. S.t. ka siinsed restoraniomanikud peavad endale ülejaanud aastaks muud tegevust otsima.

Rituaal

Eilne päev möödus "kodust" väljas. Ei jäänudki kirjutamiseks aega.
Tahan tagasi pöörduda teisipäeva õhtusse, kuna mul avanes võimalus jälgida kõrvalt ühte Shakti traditsiooni rituaali. Shakti on iidsetest aegadest pärinev hinduismi juurde kuuluv traditsioon, mis omakorda jaguneb kaheks haruks.
Shakti traditsiooni järgijad usuvad, et Kõrgeim Jõud on kui naisenergia, mis on loonud kõik elava. Sellest tulenevalt austavad shaktid väga naissugu.  Naine on  kui jõu ja elutarkuse kehastus. Nii nagu Tao puhul, ei ole ka siin võimalik täpselt öelda, mis või kes see kõrgem jõud on. Ta on väljaspool duaalsust, väljaspool kirjelduse piire.
Shaktid usuvad, et kõrgeim jõud on igaühes meis peidus ja seda on võimalik kasvatada.
Teisipaev ja reede on erilised päevad naisjumaluste kummardamiseks, sealjuures veel eriti olulised on kuuloomis- ja täiskuuöö. Parim kellaaeg on keskkööst kuni kella 2-ni. Seda aega nimetatakse nõidade tunniks (sõnal "nõid "on siin igati positiivne tahendus)- see on aeg, kus jumalannad on kõige vastuvõtlikumad meie palvetele.
Minu elukoha kirjeldusest jäi valja oluline asi- nimelt altar (või kuidas seda nimetada?), kus on erinevate jumaluste pildid, viirukialus ja muud erinevad nõud rituaalide läbiviimiseks. Siinsamas  võisingi  kogeda rituaali, mille võib läbi viia ainult inimene, kes on saanud oma gurult selle jaoks täpse õpetuse (antud juhul oli selleks isikuks Rishi). Kirjeldada antud rituaali on keeruline- see toimus traditsioonilises meditatsiooni asendis, sisaldades erinevaid mudrasid, erinevaid abivahendeid (viirukid, vesi, puulehed jt), mantrate lugemist.
Minu kohalolek ei paistnud ei Rishit ega Minit absoluutselt häirivat. Igatahes olen väga tänulik võimaluse eest midagi sellist nii lähedalt näha.